Kodu täis valgust ja valget
Elen Luht
Kui söögitoa kaunis valge sein valmis sai, oli selge, et see vajab riiuleid ja pilte. | Juta Kübarsepp

Kuidas üldse on võimalik majast korterisse kolida, imestasid sõbrad ja tuttavad, kui perekond Pärtelson oma äärelinnamaja kesklinnakorteri vastu vahetas.

„Oleme alati majas elanud ja see väga meeldis meile. Aga kui olime soetanud ka maakodu, siis pärast kümmet aastat kahe maja ja aia vahet jooksmist sai lihtsalt energiapagas otsa,” räägib perenaine Külli, miks ta otsustas kesklinnainimeseks hakata.

Kolme lapsega perele sobiva korteri leidmine võttis oma aja. Viimaks leiti väiksema maja mõõtu korter stalinistlikus majas keset linna. Korter on majas kõige suurem, kahest kokku ehitatud, ning võlus uued omanikud ära oma paksude seinte ja kõrgete lagedega. Lisaplussina avaneb akendest vaade otse pargile, mis on suvel roheline, sügisel värviline ja talvel kaunilt tuledesäras.

Uue kodu loomisel tuli appi sisekujundaja Anneli Luht, kes aitas korteri lahenduse ruumiliselt läbi mõelda, soovitas värve ja materjale. „Minul oleks läinud üldmulje ehk liiga ühtlaseks. Tema oskas aga vaadata tervikut ja suuremat pilti. Oli väga hea minna tema juurde mõne pildiga ja konsulteerida, kuidas leida selle järgi sobivaid asju,” hindab perenaine tehtud koostööd.

 

Köök kodu südameks
 

Köök asus algselt korteri tagaosas – tänapäeva inimestele natuke ebamugav asukoht. Ka oleks see viieliikmelisele perele väikeseks jäänud. Nii sündis loomulik otsus tuua köök ettepoole, elutuppa, ning väike vabaks jäänud ruum magamistoana kasutusse võtta.

Magamistubade juurde koridori lõppu ehitati lisaks teinegi vannituba: „elupäästja” hommikuti, kui kõigil on vaja samal ajal kodust lahkuda, või õhtuti magamamineku tipptunni ajal.

Eelmisest omanikust oli korteris korralik tammeparkett, mis otsustati puhastada. Vaid kahte tuppa oli vaja uut parketti, see valiti vanaga sarnane. Ehkki algne soov oli põrandal näha kalasabaparketti, siis unistust kaalukausile pannes võitis suur rahaline sääst.

Remondi käigus taastati korteri algupärased peegellaed. Kuna paari vaheseina oli vaja muuta ja teisigi viimistleda, siis palus Külli töömeestel ka seinad krohvida. „Mitu korda küsisid nad mu käest üle, kas tõesti nii kõveraid seinu tahangi. Et kuidas nii saab, see näeb ju välja nagu poolik töö,” muigab ta ning räägib, et toksimist ja kopsimist oli seintega omajagu.

„See oli esimene kord, kui lasin ehitajatel isegi tapeeti panna. Muidu ma olen ise ka suur remontija, kuid siin mõtlesin, et ei hakka enam pläkerdama enam.”

 

Stiilivalik enesetunde järgi
 

„Hall ja valge on tulnud vanusega,” tunnistab koolis füüsika- ja keemiaõpetajana töötav Külli. Ta on elu jooksul läbinud erinevate lemmikvärvide ja stiilide etappe – arvestades kirjut ja saginat täis elu tuli hallvalge ja pisut romantiline stiil üsna loomulikuna. Põhjamaine hele stiil tekitab hea enesetunde. „Võib-olla alguses tekitas küsimusi, et kuidas nüüd nii: elutoas kriitvalged seinad ja ilma tapeedita ka, aga see on just mõnus, kui on puhas kodu,” märgib Külli. „Tegelikult meeldib meile loftilik stiil ka, aga siia see lihtsalt ei sobinud,” täpsustab vanem tütar Aurelia kõrvalt.

„Valge kodu on väga isiklik valik. Mõnele ei meeldi, aga see pole tähtis,” nendib perenaine. „See on harjumise asi ka – ei pea ju käima näppudega mööda seinu. Silvia on meil akrobaatikahuviline, tal on jalad pidevalt seinal ... Aga ei, mida aeg edasi, seda kauem seinad puhtad püsivad,” muigab kolme lapse ema.

 

Köögihetked
 

Avatud elu- ja köögiruum on Külli lemmik. „Tõusen üles kell 5.30, teen endale kohvi, panen telekast mängima ERR-i uudised. Kui pool tassi on joodud, ärkan päriselt üles, hakkan koristama, käin koeraga õues. See on minu aeg enne tööpäeva algust.”

Õpetajaks sai Külli poolkogemata, kuid nüüdseks on ta seda ametit pidanud juba 20 aastat: „Õpetajaamet polnud minu esimene valik ega unistus, kuid elu pani ise kõik paika ning nüüd olen sellega väga rahul.”

Õpetajaks olemisel on Külli arvates oma nipid: „Lastega tuleb rääkida eluliselt ja olla emotsionaalne. See on töö, mida peab nautima.” Ta tunnistab, et on vahel ikka väsinud ka. „Lapsed tögavad mind, et koolis olen küll tore, aga kodus nii kuri. No muidugi, kodus ma võin ju olla inimene!” hüüatab ta, endal kelmikas sära silmas helkimas. „Siin rikub üks asi tasakaalukuse ära: armastus ja tunded.”

Ehkki korterisse kolimist saatsid kõhklused ja kahtlused, on pärast aastat kesklinnaelu kogu perekond rahul ja õnnelik. Kraamida tuleb kahe maja asemel vaid üht korterit ning aeg-ajalt üht maakodu, lapsed saavad tundide ja trennide vahel kodus söömas ja riideid vahetamas käia ning koeral on hea meel õhtuste pikkade jalutuskäikude üle.

Kuna aga praeguses kodus on üks tuba ikka veel vajaka, siis hoitakse Pärnu korteriturul endiselt silma peal. Mine tea, ehk õnnestub ka loftistiil varsti mängu panna.

 

 

Millelt ei tasu kokku hoida?

Soovitab sisekujundaja Anneli Luht, Sirvos Sisustus

Sanitaartehnika – head segistid ei hakka tilkuma ja nii ei teki vajadust mõne aasta möödudes uuesti sama kulutus teha.

Parkett – hea põrand on talla all mugav, kuid lisaks näeb ta hea välja ka pärast mitmeaastast kasutamist.

Keraamiline plaat – kvaliteetse plaadi puhul võib olla kindel, et see püsib kaunina.

Kodutehnika – üks asi on praktilisus, kuid teiseks tasub jälgida energianäitajaid ning mõelda energiasäästule ja sellest tulenevale kokkuhoiule.

 

KES: Külli (43), tema ettevõtjast abikaasa Ove (48), lapsed Aurelia (16), Silvia (13) ja Albert (10) ning kaks merisiga ja segavereline maksitaks Nöpsu (9)

MIS: 103 m² korter Stalini-aegses majas

KUS: Pärnu kesklinnas

Sarnased artiklid