Kõige hooldusvabam põõsas. Väike võlupõõsas

Jüri Annist
Põnevate õisikutega väike-võlupõõsas on kevadaia pilgumagnet. | Jüri Annist

Kui enamiku aiapuude ja -põõsastega on üksjagu toimetamist nende dekoratiivsuse, vormi ja tervise hoidmiseks, siis väike ilupõõsas saab täiesti ise endaga hakkama.

Poole sajandi pikkune aiapidamise kogemus on mulle veenvalt näidanud, et 100% hooldusvabasid puid/põõsaid on olematul hulgal.

Alatihti on tarvis

* … haarata aiakäärid, et kärpida taimi mõistlikesse mõõtudesse. Valdav enamik puittaimi kasvab aias märksa suuremaks, kui oskasid eeldada.

* … pügada võrasid tuntaval määral tagasi, et ergutada noori võrseid arvukamalt kasvama. Nimetatud protseduur on eriti tarvilik mitmevärviliselt kirjude lehtede või koorega taimede puhul (mitmed pajud, saarvahtrad, kontpuud jne).

* … teha suuremat „metsaraiet”. Paljude taimede võra vajab hõrendamist, hõõrduvate okste väljalõikamist ja üldist noorendamist. Viimatine tegevus päädib eriti tugeva tagasilõikusega.

* … kasida puudealuseid tuulega pudenenud oksarisust (kased) või okastest/käbidest.

* … haarata labidas, et resoluutselt vabaneda mõnest isepäisest juurevõsust, mis täiesti ebasobivast kohast on mullast välja kerkinud (harilik sirel, äädikapuu, humal jne).

* … eemaldada tekkivaid vilju. Need võivad oma mürgisusega olla ohtlikud pere lastele (jugapuud, näsiniined jt) või näotutena häirida pilku (rodod, sirelid jne).

* … kokku koguda ja mingil mõistlikul viisil vabaneda valminud ja varisenud viljadest. Õuntel, alõtšadel, tõrudel ja kastanimunadel kõndimine ei ole meeldiv tegevus.

* … riisuda kokku koltunud lehti. Lehekompost on küll igati tarvilik materjal, aga kui lehti on kuhjade viisi ja need ei taha kõduneda (tammed, pöögid), siis kerkivad vandesõnad kergesti huulile.

* … asuda võitlusse kahjurite ja/või haigustega.

* … jälgida, et märg lumi ei vajutaks laiali põõsaste tihedat võra (kukerpuud jt) ega rikuks skulptuurseid okaspuid.

* … vaevata end igakevadiste küsimustega: põletab – ei põleta? varjutada või mitte varjutada? Igihaljaste taimede puhul on need küsimused talve minekul alati päevakorras.

* … väetada/kasta, aga need protseduurid kuuluvad kuidagi loomulikuna aiapidamise juurde. Ent tüütud sellegipoolest.

Kirsiks tordil on tõdemus, et valdava osa taimede puhul tuleb sooritada mitte ühte loetletud protseduuridest, vaid mitut!

 

Võluv kevadine õitseja
 

Meie aias oskan nimetada ainult üht põõsast, keda olen tema olemasolu 15 aasta jooksul väisanud vaid fotoaparaadiga – teisi tegevusi pole tarvis olnud. See ise endaga hakkama saav kaunitar on väike võlupõõsas (Fothergilla gardenii).

Ta õitseb kevadel valgete õisikutega, mis näevad tänu rohketele tolmukatele välja nagu katseklaaside pesemise harjakesed ja lõhnavad väga meeldivalt. Põõsa rohelised lehed värvuvad sügiseti enne pudenemist mitmesugustesse toonidesse, justkui püüdes esitada mingit värvusmuusika meistriteost.

Väike võlupõõsas kasvab väga aeglaselt. Nüüdseks on ta sirgunud 60 cm kõrguseks ja samavõrd laiaks. Juuksekarva lõhki ajades pean siiski tunnistama, et mõnel kevadel olen kääridega ära naksanud paar oksakest, mille sulav lumi on lahti rebinud.

Väikesel võlupõõsal on selekteeritud mitmeid sorte. Tal on ka suuremakasvuline (kuni 3 m) suguvend mägi-võlupõõsas (F. major) ning nende omavahelised hübriidid. Paremik viimastest on saanud omale sordinimed ning koondatud hübriid-võlupõõsa (F. x intermedia) rühma.

Võlupõõsad on pärit USA kaguosast ja sordiaretuseski on ameeriklased esirinnas.

 

Kuidas kasvatada
 

* Võlupõõsad armastavad püsivalt parasniisket mulda, millesse on ohtrasti segatud lehekõdu ning vähesel määral turvast.

* Ühtviisi vastuvõetamatu on liiga kuiv või ülemäära vesine muld.

* Võlupõõsad eelistavad päikest, aga saavad hakkama ka väheses varjus.

* Sinakate lehtedega sordid pidada kaunimad välja nägema laigulises varjualas kasvades.

volupoosas_vaike_sugisvarvis.jpg

Väike võlupõõsas oma kirjus sügisrüüs.
Jüri Annist

Sarnased artiklid