Kõik lumikellukesed polegi ühesugused. Mõni õitseb hoopis sügisel

Tiia Jaanus
Enam esineva hariliku lumikellukese kõrval on perekonnas veel 19 liiki. | Shutterstock

Juba esimeste lumevabade laikude tekkides sunnib kevadeootus varaseid õisi otsima.

Kevadekuulutajate hulgas on rohkelt sibullilli, kes suudavad kiiresti peale mulla sulamist kasvu alustada ja õide puhkeda. Kõige varasemad neist ongi haprad lumikellukesed. Pehme talve järel võivad nad end juba läbi sulava lume sirutada.
Eesti lastelegi tuntud muinasjutus saadeti vaeslaps südatalvel metsa lumelilli korjama. Maarjamaa looduses lumikellukesed siiski ei kasva, vahel võivad nad olla metsistunult parkides või vanades aedades.

Mõne suure taimehuvilise aias võib aga selguda, et kõik lumikelluksed polegi päris ühesugused. Valged kellukad on küll üsna sarnased, kuid põhjalikumal uurimisel ilmnevad erinevused nii õite kui lehtede väljanägemises. Enam esineva hariliku lumikellukese (Galanthus nivalis) kõrval on perekonnas veel 19 liiki, lisaks arvukad alamliigid ja teisendid. Sorte on lausa üle 500.
Lumikellukeste looduslikud kasvukohad ulatuvad läänes Püreneedest kuni Kaukasuse ja Iraanini idas. Levila põhjapiir ulatub Lõuna-Poola ja -Saksamaani, lõunas Sitsiilia ja Liibanonini.

 

Jahe kasvukoht
 

Enamik lumikellukeseliike pärineb metsaaladelt, kus nad kasvavad hõredamates leht- või segametsades. Mäestikes on neid sagedamini jõgede või ojade läheduses. Lumikellukesed eelistavad jahedamaid kasvukohti, kus on kevadel küllaldaselt niiskust. Päris kuivades, päikesele avatud kasvukohtades neid pole. Enamik liike kasvab umbes 500–1500 m kõrgusel.
Niiskusevajadus on liigiti erinev. Näiteks laialehine lumikelluke (G. platyphyllus) kasvab Kaukasuses kuni 2600 m kõrgusel lumesulamisveest märgadel alpiniitudel. Lõuna Balkanil ja Vahemeremaades leidub lumikellukesi ainult mäestike kõige varjulisemates paikades, Lõuna-Türgist pärinev üliharuldane antaalia lumikelluke (G. peshmenii) on kohastunud kasvama lubjakivi pragudes. Enamik lumikellukesi eelistab aluselist mulda lubjakivi aluspõhjal.

Helepruunide kattesoomustega sibulast areneb kaks lehte. Mõnel liigil on lehed läikivrohelised, teisel kaetud hallika vahakirmega. Liike võrreldes on oluline jälgida ka lehtede omavahelist asetust. Kasvamise ajal on kõige paremini näha, kas lehed on alusel üksteise ümber kooldunud või lihtsalt vastastikku, mõnel liigil on leheserv sisse- või väljapoole volditud. Enamikul lumikellukestest on meeldiv lõhn. Lumikellukesed sisaldavad alkaloide, mida kasutatakse meditsiinis.

 

Lumikellukeste liigid
 

Levinuim liik, harilik lumikelluke (G. nivalis) kasvab looduslikult Püreneedest Lääne-Ukrainani ja on kohanenud ka Briti saartel ja Skandinaavias. Ka meie aedades ja parkides on harilik lumikelluke või tema täidisõieline sort ’Flore Pleno’ hästi tuntud. Tema kitsaid lehti katab hallikas vahakirme, õied on suhteliselt väikesed.

Kurruline lumikelluke (G. plicatus) on nime saanud allapoole käändunud leheservade järgi. Krimmist ja Rumeeniast pärinev liik on eelmisest hoopis jõulisema kasvuga. Õied on suuremad, iseloomulik roheline südajas laiguke on suurem ja võib mõnel kloonil ulatuda üle õielehe.
Suureõieline lumikelluke (G. elwesii) on pärit Balkani ja Türgi metsastelt aladelt ja kaljunõlvadelt. Taime üsna laiad hallikad lehed ümbritsevad alusel üksteist, kattes õievarba. Sisemistel õielehtedel on lisaks tipulaigukesele ka alusel roheline laik.
Hoopis omanäoline on Kaukasusest pärinev kuni 4 cm laiuste läikivroheliste ja alusel ümber varva rulluvate lehtedega laialehine lumikelluke (G. platyphyllus). Sisemiste õielehekeste tipud on teistest erinevalt ümarad. Kõrgel mägedes alles juulis puhkev lumikelluke õitseb ka meil teistest liikidest paari nädala võrra hiljem ja vajab niiskemaid kasvukohti.
Kaukaasia eri paigus levivatest liikidest on kultuuris hästi edenenud ka alpi ja Voronovi lumikelluke, kes erinevad peamiselt lehetunnuste poolest.

 

Sügisesed õitsejad
 

Varakevadiste õitsejate kõrval on kaks erandit. Kreekast pärinev sügisene lumikelluke (G. reginae olgae) ja Türgi edelaosas väikesel alal kasvav antaalia lumikelluke (G. peshmenii) puhkevad õide hoopis sügisel. Tavaliselt arenevad lumikellukestel lehed õievarvaga samaaegselt, neil liikidel aga arenevad lehed alles peale õitsemist. Meil neid avamaal kasvatada ei saa.

Kuigi botaanikud on seda suhteliselt väikest taimeperekonda sajandite jooksul väga põhjalikult uurinud, pakub loodus ikka üllatusi. Alles eelmisel aastal kirjeldati täiesti uus liik – G. panjutinii, kes kasvab looduslikult kõigest paarikümnel ruutkilomeetril Venemaa ja Gruusia piirialal.
Kahjuks on looduses lumikellukeste kasvupaigad järjest ahenenud, sest nende suur populaarsus tingis sibulate massilise kogumise. Nüüdseks on nad kaitstud CITES-i leppe (ohustatud liikide rahvusvahelise kaubanduse konventsioon) alusel ja loodusliku päritoluga taimedega loodetavasti enam ei kaubelda.

 

Hea aiataim
 

Enamik lumikellukeseliike on aedades vähe levinud ja nende eristaminegi pole väga lihtne. Looduses või ka kultuuris lähestikku kasvavad liigid annavad üsna hõlpsasti hübriidseid järeltulijaid. Sageli on suurema areaaliga liikidel eri piirkondades mõned tunnused varieeruvad.
Kultuuris kasvatatakse ka arvukaid sorte, rohkem on neid harilikul, kurrulisel ja suureõielisel lumikellukesel. Hinnatud on täidisõielised lumikellukesed. Nii harilikul kui kurrulisel lumikellukesel on sorte, millel sigimik ja õielehtede tipulaigud on rohelise asemel kollased. Eestis näeb enamikku erilisemaid liike ja sorte kahjuks kasvamas vaid taimehuviliste kollektsioonides. Ülipopulaarseks on lumikellukesed saanud aga Briti saartel.

Soodsates tingimustes kasvavad ja paljunevad lumikellukesed aias väga hästi. Varasel kevadel võivad nad päikeselises kohas puhkeda juba veebruaris-märtsis, varjulises paigas, kus maapind soojeneb aeglaselt, tärkavad nad hiljem ja õiteilu saab ka nautida kauem. Taimed võivad taluda isegi kuni - 15  ̊C. Pakaselisel hommikul on lehed ja õied kurvalt longus või suisa maapinnale vajunud, ilma soojenedes on nad aga endiselt kikkis. Heitlikud ilmad lühendavad siiski mõnevõrra õitsemisaega. Enamus liike-sorte õitseb suhteliselt samal ajal. Ainult laialehine lumikelluke tärkab nädal või paar teistest hiljem ning taimed arenevad seejärel väga kiiresti.
Juunis lehed kuivavad ja kupardes valmivad seemned. Seemneid levitavad sipelgad, kellele meeldivad seemneid katvad mahlakad lisemed. Seeme satub nii vanemtaimest kaugemale ja idanemiseks soodsasse keskkonda. Eriti tähtis on see looduses mäestikes klibusemal pinnasel kasvavatel liikidel. Seemnest areneb õitsev taim alles 4–6 aasta pärast.

Lumikellukestele sobib vett hästi läbilaskev nõrgalt aluseline või neutraalne muld, mis suvel väga kuivaks ei muutu. Liigniiskuses ja seisva pinnavee korral võivad sibulad hukkuda. Päikeselises kasvukohas on parem orgaanikat sisaldav ja niiskust säilitav savikam muld. Aias sobivad lumikellukesed hästi lehtpuude ja põõsaste alla või lähedusse, sügisel langevad lehed on neile talvel heaks katteks. Varakevadel on veel raagus võrade all valgust piisavalt, suvel on vari igati sobiv.

 

Sobilikud kaaslased
 

Peaaegu samal ajal õitsevad lumekupud, ümaralehine alpikann, siniliiliad – kõiki neid saab sobitada lumikellukeste valgete õitega. Püsilillepeenras võiks lähedusse istutada taimi, kes pole väga suure juurestikuga, kuid kelle hiljem tärkavad lehed varjavad lamanduvad lumikellukeselehed. Varjulisemas aias sobivad näiteks sõnajalad, hostad jt.
Murusse võiks istutada harilikku või kurrulist lumikellukest, rohukamar ei tohiks olla liiga tihe ja jõuline. Kiviktaimlasse sobib neist kõige kuivalembesem suureõieline lumikelluke. Eriti varast õiterõõmu saab aga kogeda mõnel lõunapoolsel nõlval või sooja seina ääres.
Ümberistutamist vajavad lumikellukesed umbes viie aasta järel. Kui kogumikud liiga tihedad pole ja taimed hästi õitsevad, võib ka harvem istutada. Parim aeg istutamiseks on õitsemise järel, kui lehed on hakanud kolletuma. Lumikellukesed taluvad ka õitsemisaegset istutamist.
Kui sibulaid on suvel vaja pikaajaliselt säilitada, tuleks neid hoida näiteks pisut niiskes turbas.

 

Kahjustajad
 

Liiga märjas kasvupaigas on lumikellukeste suurimaks ohustajaks hahkhallitus, millest kahjustatud taimed üsna sageli hukkuvad. Seenhaiguse levikut soodustavad ka liiga tihedad kogumikud.
Päris sagedasti võib lumikellukesi kahjustada nartsissikärbes, kelle vastsed hävitavad sibulas arenevad pungad.

shutterstock_1047058348.jpg

Lumikellukese õie kuuest õielehest kolm välimist on suuremad ja kolm seesmist märgatavalt väiksemad. Viimaste tipus on väike sisselõige, mida ümbritseb liigile iseloomuliku suuruse ja kujuga roheline laiguke.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid