Võrumaal Kuldre küla serval asuv Ojaääre talu sai Jõela pere uueks koduks 1985. aastal. Esimesed kümmekond aastat oli iluaed väga väike. Krundil oli tüüpiline maamajapidamine: mitu rida õunapuid, peenramaa ja kartulipõld, peeti loomi. Oli ka suur võrkpalliplats, kus spordihuviline pere sai oma lemmikalaga tegeleda. Kui loomapidamine lõpetati, võeti tõsisemalt ette aia rajamine.

Nüüdseks on kõik tundmatuseni muutunud. Aed laiub kogu krundil ehk ligikaudu 9000 ruutmeetril. Eespool paiknevad püsililledest ja ilupõõsastest värvikad istutusalad, hapupeenar aedmustikate ja pohladega, veidi viljapuid ja marjapõõsaid, moodne kasvuhoone, kolm erineva suurusega tiiki ning saun-külalismaja, tahapoole jääb pargiala.

Aiakujunduse ja taimekooslused on loonud aastate jooksul perenaine Loore. Aianduse vallas on ta end täiesti ise harinud, EPA-s ehk praeguses maaülikoolis õppis ta omal ajal hoopis majandust ja töötas aastaid kaubanduses. Jõudumööda on abiks olnud ka pojad Viljo ja Janno oma peredega, kes elavad mujal.

„Kõik suuremad tööd oleme teinud talgute korras oma jõududega,” ütleb Loore.

Viljo tegeleb aiatiikide rajamisega ja peab tiigitehnikaga tegelevat firmat. Lapsepõlvekodu avar aed on olnud suurepärane koht, kuhu rajada näidistiike koos nende juurde sobiva taimestikuga ning kõige suuremas tiigis kasvatada ilukalu.

Janno tegutseb ehitusfirmas, tema ehitusalastest teadmistest on palju abi olnud elumaja renoveerimisel, külalismaja ja kasvuhoone ehitusel ning mujalgi. Tema korraldab kõik suuremad tööd.

Suvine õiepidu

Aia kõrval sai täiesti uue ilme ka elumaja. Kunagisel halli krohvi ja lamekatusega hoonel on nüüd viilkatus, valge fassaadikate ning vaimustavalt suur terrass – ligi paarkümmend ruutmeetrit. Võtame korraks siin istet, maitseme magusaid koduaia mustikaid ja uurime aiale avanevaid vaateid.

Käimas on juuli lõpu õiepidu: õitsevad põõsasmaranad, hortensiad, elulõngad, aedfloksid, päevakübarad, päevaliiliad, kukesabad jne. Kärtsroosasid värvilaike lisavad kuivanud õunapuul rippuvad puispetuuniate hiiglaslikud õiepallid ning samasuguste õiesülemite rida külalismaja ees suure tiigi kaldal. Suvelilli perenaine enam peenras ei kasvata, sest igal aastal nende külvamine-istutamine ja edaspidine hooldamine on liiga suur töö.

Vapustavate petuuniapallide lopsakuse saladus on lihtne: väetis. „Lisan sortsukese vedelväetist kastmisvette üle ühe päeva. Kastan iga päev. Amplid on kookoskiust ja igaühes vaid üks taim,” räägib Loore.

Veemuusika ilupeenras

Terrassil olemise muudab eriti mõnusaks siia kostev rahustav veesulin. Väike vabakujuline veesilm koos sulinat tekitava langeva veega on peidus keset lopsakat ilupeenart. Tiigiveel õitsevad punased ja valged vesiroosid, kallast kaunistavad kukesabade sihvakad roosad tornid ning helelillade õitega hostad. „See on meie esimene tiik,” mainib perenaine.

Viljo räägib asjast lähemalt: „Selles tiigis puhastavad vett ainult taimed. Pump tõmbab tiigist vee kõrgendikul paiknevasse taimefiltrisse ehk kasti, milles kasvavad kalmused, kel on väga tugev võime vett puhastada. Vana-Roomas pandi sõjakäikudel näiteks hobuste joogivette paariks päevaks kalmused, et vesi võimalikest mürkidest puhtaks teha. Taimekastist langeb vesi laia joana tiiki tagasi. Suve jooksul pole vaja vee puhtuse heaks mitte midagi teha, vajaduse korral ainult lisame vett. Selliseid taimefiltreid toodetakse spetsiaalse valmisvormina.”

Tagapool, suure muruala ääres, asub eelmisest natuke suurem ristkülikukujuline aiatiik, mille madalama veega kõrvalosas hoiab Viljo tiikide haljastamisel vajaminevaid istikuid. Kunagi oli siin soojal, päikeselisel kohal kasvuhoone. Veepeeglile moodustavad kauni raami päevakübarad, aedfloksid ja muud püsikud.

Hiljuti kujundas Loore tiigi juurde ka valgeõielistest pinnakatteroosidest ’Aspirin’ kolm terrassi. „Panin meelega vaid ühe sordi, sest mulle kirjud peenrad ei meeldi. Olen tulemusega väga rahul. Õhtul päikeselampide sumedas valguses on see nurk hästi kena.”

Tiigi kõrval krundi piiril kõrguvad võimsate sammastena elupuud. Neist esimesed istutas perenaine siia üle paarikümne aasta tagasi ja nüüd on need umbes viie meetri kõrgused. Kauni võraga elupuud ’Smaragd’ hoiavad vormi ja neid pole vaja pügada. Puud on istutatud väikeste vahedega, mistõttu ei mõju kõrge tumeroheline sein massiivselt, vaid hoopis mängulisena.

Mustikaid ja pohli

Piklik hapupeenar aedmustikate, rodode ja hortensiatega kulgeb rahulike loogetena. Loore meenutab peenra tegemist: „Paarkümmend aastat tagasi kaevasin pinnase mõnekümne sentimeetri sügavuselt välja ja asendasin happelise turbaga. Kõigepealt ostsin viisteist 280-liitrist kotti turvast, aga see oli ainult tilgake meres. Lasin vennal tuua korraliku koormatäie ja hiljem olen aeg-ajalt turvast aina lisanud, sest see vajub aja jooksul ära.”

Mustikapõõsad on väga saagikad. Ablaste lindude eest kaitsmiseks sätib perenaine neile viljade küpsemise alguses peale varjutusvõrgu, sest linnuparv teeks minutitega puhta töö. Pilku püüab aedpohladest pinnakate, mõni kultuurjõhvikas kasvab siin ka. Jõuludeks on oma pohlamoos kindlustatud.

Varasuvel saab elumaja terrassil istudes nautida kaunist vaatepilti, kui aedmustikad ja rodod elupuuheki tumedal taustal õitsevad.

Kaladega ujumistiik

Aia pilgumagnet on läbipaistva vee ja värviliste kaladega suur tiik, mille veepeegel on lausa 250 m2 suurune. Kõige sügavamas osas on vett 2,7 meetrit. Tiik valmis 2018. aasta sügisel. Sellel on madala veega taimeala, mis toimib biopuhastina, sügavamas osas saab ujuda ning siin elavad ka rõõmsavärvilised Jaapani koid.

„Suuri kalu ja nende järeltulijaid on kokku tuhandeid. Nad tekitavad korralikult orgaanilist jäädet. Kui kalu poleks, püsiks vesi puhas ja läbipaistev ainult taimeala abil. Aga kaladega tiigis on kindlasti vaja ka mehhaanilisi ja muidki filtreid,” selgitab aiatiikide asjatundja Viljo.

Taimeala põhjaks on 20 cm paksune kiht kiviveerist. Selle sees kulgeb drenaažitoru, mille kaudu lööb pump vee trummelfiltrisse ja sealt voolab puhastatud vesi tiiki tagasi. Tänu ringlemisele on vesi suvel ühtlaselt soe põhjani. Sellises vees on mõnus ujuda.

Kui inimene läheb tiiki, ujuvad kalad delikaatselt eemale, söötmise ajal aga kogunevad parvedena tiigi serva juurde, kust sööta visatakse, ja matsutavad nagu põrsad. „Neile pole viisakust õpetatud,” muigab Loore.

Viljo: „Kalad talvituvad tiigis. Tõmban aeraatori jääaugu juurde, et seal vesi ei jäätuks ja saaks supelda, ühtlasi saavad kalad lisahapnikku. Vee all olevad lambid valgustavad jääkaanealuse veemaailma kaunilt ära. Kui saunast jääauku hüpata ja vee all silmad avada, näeb tiigi teises servas värvilisi kalu. Vesi on sedavõrd klaar.”

Kaladega tiik on haigrutele suur ahvatlus. Kui nad ühe suure kala lõpuks kätte said, riputati üles kollased suurte „silmadega” linnupeletuspallid. Need toimivad hästi.

Mõnus aiaelu

Paar aastat tagasi lisandus aeda veel üks mõnus koht: antratsiithalli metallkarkassi ja klaasist seintega ruumikas kasvuhoone, mida võiks nimetada pigem aiatoaks: siin on kolme tooli ja lauaga istumisnurk ning terrassiplaatidest põrand, millel isegi vaip. Tomatid, kurgid ja arbuus kasvavad suurtes kastides.

„Tahtsin tomatimaja, sest oma aiast peab tomateid saama. Samas oli vaja ka mugavat kohta, kus istuda. Kuuma suvepäeva varahommikul päike siia veel ei paista ning on hea jahedas kohvi juua. Klaas paistab läbi ja istudki nagu aias, saab vaateid nautida. Katus on kihtplastist, mis hajutab teravat päikest. Luugid avanevad ja sulguvad ise. Taimi kastan kastekannuga, kuna neid pole palju ja mul aega on,” kirjeldab perenaine rahulolevalt mugavat ja kauni välimusega kasvuhoonet.

Krundi tagumisel poolel on avara muruväljaga pargiala. Siin kasvab mütsakaid mägimände, kõrgeid kuuski ja muidki puid-põõsaid. Kui Loore pojad ja nende sõbrad oma lastega külla tulevad, on see hea koht, kus palli mängida, joosta ja möllata. Eelmisel aastal istutati ka ümber tagumise aiaosa elupuud, kokku 181 taime, et seal oleks privaatsem viibida.

Suved Ojaäärel on mõnusad. „Õhtupoolikud veedame saunatades, grillides ja ujudes,” sõnab kauni aia loonud Loore.

Kolme veepeegliga aiasaal