Kommi asemel magusad kirsstomatid. Erilisemad kirsstomati sordid

Kaja Kurg
Suures kobaras on kümneid, vahel lausa sadakond vilja. | Shutterstock

Kui kasvuhoones, rõdukastis või amplis kasvavad kirsstomatid, võib kommisöömise unustada – need pisitomatid on sama magusad, aga võrreldamatult kasulikumad.

Pisikesi kirsstomateid on mõnus näpu vahele võtta ja suhu pista. Nad on täpselt ühe ampsu suurused. Selline mahlane suutäis kulub eriti ära palaval suvepäeval. Päeva jooksul võib märkamatult ära süüa kümneid tomatikomme, sest nad on lihtsalt vastupandamatult head. Pisikesed magusad kirsstomatid on ideaalsed reisile või piknikule kaasavõtmiseks ning suupistelauale panekuks.

Üks näitajaid, mille järgi tomatisorte rühmitatakse, on viljade suurus. See sõltub otseselt seemnekambrite arvust: mida rohkem seemnekambreid, seda suurem tomat. Suureviljalistel sortidel on tavaliselt 8–10 seemnekambrit ja mõni lihatomat võib kasvada lausa 600 g raskuseks, isegi kiloseks. Väikeseviljalistel ehk kirsstomatitel on tavaliselt aga vaid kaks seemnekambrit. Viljad kaaluvad enamasti 10–20 g. Kõige pisemad kirsstomatid võivad olla vaid pöidlaotsa suurused, kogukamad aga nagu golfipall.

Kui sordi viljad on piklikuma kujuga, siis võib selliseid pisitomateid kutsuda ka viinamarjatomatiteks, väikese ploomi suuruseid vilju aga ploomtomatiteks.

 

Potti, amplisse, kasvuhoonesse
 

Kirsstomatitel on nii madalaid ehk n-ö lõpetatud kasvuga (determinantseid) kui ka kõrgeid ehk piiramatu kasvuga (indeterminantseid) sorte. Esimesi on tore kasvatada potis ja rõdukastis. On aretatud ka nõtkete rippuvate vartega sorte, mis sobivad hästi amplisse.

Kirsstomateid on tore panna kasvama ka „pea alaspidi”. Müügil on spetsiaalsed rippkotid, kuhu taim istutatakse väljapoole põhjale ja varred tõusevad tasapisi ise ülespoole.

Kõrgetel sortidel on eriti uhked pikad kobarad, mis tavaliselt ka rohkelt harunevad. Kobaras võib olla vahel lausa sadakond vilja, külluslikud kobarad ripuvad taimel uhkete kaskaadidena. Viljad valmivad kobaras järk-järgult, tänu millele jätkub neid söömiseks pikaks ajaks. Kirsstomatite saagiaeg kestab kaua.

Sordid on enamasti väga magusad. Pisikesed viljad saavad ruttu valmis, päikeselisel suvel võib hakata nendega maiustama juba juuli esimesel poolel.

Sügisel ei taha indeterminantsed ehk piiramatu kasvuga sordid aga kuidagi tegevust lõpetada, muudkui õitsevad ja viljuvad. Lõpuks tuleb kasvuhoone hooaeg aga paratamatult lõpetada. Pisikesi, veel valmimata rohelisi vilju pole vaja taimelt ära noppida, et panna need karpi järelvalmima. Sellel asemel lõika vars sobivas kohas läbi ja pane taim, pea alaspidi, jahedasse kohta rippuma. Nii saavad viljad veel

varrest ja lehtedest toitaineid ning lõpetavad küpsemise loomulikul teel, mistõttu on maitse ka järelvalminult igati mõnus.

 

Mõned erilisemad sordid
 

Kirsstomati sorte on tohutult, üks parem kui teine. Siiski võib esile tuua näiteks säravoranžide viljadega sordi ’Sungold’, mida peetakse üheks maailma magusaimaks  kirsstomatiks.

Põneva värviga üllatab ’Italian Ice’, mille viljad muutuvad küpselt kreemvalgeks. Ka ’Green Envy’ on väga eriline – tema viljad on ka küpsenult rohelised, vaid veidi kollakamad ja klaasjamad kui toorena, maitsegi on täiesti isemoodi, meenutades kiivit.

Sordil ’Yellow Pear’ on säravkollased pirnikujulised viljad. Punakaspruunide viljadega sorti ’Chocolate Cherry’ võiks pidada aga omapärase hapukasmagusa maitse tõttu lausa gurmeetomatiks.

Sarnased artiklid