Krista Kodres: Mul pole stilistilisi eelistusi, hindan hoonete autorite loomingu kvaliteeti
Tiina Kolk
Krista Kodres oma raamatutest ja kunstist tulvil kodus Tallinna kesklinnas. | Terja Ugandi

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) professor, filosoofiadoktor Krista Kodres jõuab palju: ta õpetab tudengeid, osaleb paljude rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide töös, kirjutab köitvalt kunstist, arhitektuurist ja disainist ning on koguteose «Eesti kunsti ajalugu» peatoimetaja. Samuti ei jäta teda ükskõikseks ühiskonna valupunktid – ta reageerib neile meedias vahedalt.

Millised paigad Eestis on teile südamelähedased?
 

Üks koht on Vilsandi. Hakkasime seal Emiliga käima 1990ndatel. Oleme saarele sõitnud paadiga, külmadel talvedel kulgenud jalgsi üle jää nii päikese kui ka lumetormiga. Alati matkame ka saarel. Eriti meeldivad on sealsed inimtühjad paigad sügisel, talvel ja varakevadel.

Põlise tallinlasena armastan muidugi ka vanalinna ja seda ümbritsevaid piirkondi. Väga vahvad on Tallinna tüüpi majadega palistatud pikad tänavad Kalamajas. Eriti nüüd, mil need 1920.–1930ndatel ehitatud hooned on värvitud ja värskendatud.

Oleme Emiliga suured jalutajad ja kesklinna elanikena teeme nädalavahetustel retki kas Kopli poolsaarele, Merivälja tagumisse otsa, Kakumäele või mujale ...

Meile meeldib vaadata, kuidas kodude ümbrused (sisse me ju tavaliselt ei saa) on kujundatud, milliseid maju on ehitatud, kujutleda ette neis elavate inimeste eluviisi. Arhitektuurihuvilise ja -teadlasena tunnen neist käikudest suurt rõõmu. Mul pole stilistilisi eelistusi, hindan hoonete autorite tehtu kvaliteeti. Ja head kvaliteetset arhitektuuri leidub igas ajastus ja arhitektuurižanris.
 

Eesti kodud on viimase 150 aasta jooksul tohutult muutunud. Eriti kiire areng on toimunud viimase poole sajandi jooksul.
 

Muutumine aina kiireneb. Inimene on alati tahtnud saada mugavat ja ilusat keskkonda, nüüd tähendab see rohkem ruumi ja avarust ning muidugi kõike, mis argielu hõlbustab.

Ise olen sündinud nn Tallinna majja. Elasime 40 ruutmeetril koos vanaema perega nagu kilud karbis ega osanudki paremat tahta. Siis said minu vanemad 1960ndate alguses hruštšovkasse kahetoalise korteri, mis tundus nii suur, valge, moodne ja mugav, vannitoas jooksis soe vesi ja majas oli keskküte. Kui tänapäeval on kõik mugavused enesestmõistetavad, siis nõukogude ajal polnud nendes piirkondades, mida tänapäeval peetakse kõige väärtuslikumateks – vanalinn, Kadriorg, Kalamaja ja Pelgulinn Tallinnas ning Karlova ja Supilinn Tartus – enamasti keskkütet ega sooja vett. Kasinates tingimustes elati neis asumites väga kaua. Jumal tänatud, et nõukogude pragmaatiline riik eelistas oma magalarajoone rajada põlluserva ja nii jäid ilusate aedadega puumajad meile alles.

Kui maju projekteerivad ka Eestis ammu kutselised arhitektid, siis kodude kujundamise alal ollakse enamasti iseõppijad. Minu vanaemal oli Veerenni tänaval mööblist ikka Lutheri vabriku puhvet, lainelise uksega riidekapp, ümmargune laud, pehmed tugitoolid ja maas rahvuslike motiividega kootud vaip. Diivan enam ei mahtunud, sest muidu poleks tuppa enam ümberpööramise ruumigi jäänud. Juba enne sõda, kui Eesti vabariik asus teadlikumalt üles ehitama rahvuskultuuri, käis selle protsessiga kaasas ka kodukultuuri ajakirjade buum. Suure tiraažiga ilmusid näiteks Maret ja Taluperenaine. Lisaks üllitas Hanno Kompus moodsa elu leksikoni koos piltide ja joonistega ("Moodne korter", Tln, 1931; "Moodne kodu. Lugemik kodu korraldajatele", Tln, 1932), jagades samuti teavet valdkonna kohta. Eks ka minu vanaema õppis selle kaudu oma kodu sättima.


Millele neis tekstides keskenduti?
 

1920.–1930ndatel räägiti palju hügieenist ning kutsuti üles vaid vajalikke asju oma(nda)ma. See oli vastureaktsioon 19. sajandi interjöörides valitsenud esemeküllusele, tohutule kirevusele ja tolmule. Kompus kõneles modernistlikust ideaalist, mis püüab elamist puhastada ja luua ruumimuljet mööblit, tekstiili ja nipsasju kuhjamata. See oli esialgu võõras ja, nagu ikka, läks uuendustega esmalt kaasa vaid ühiskonna eliit.

Kuid juba alates 19. sajandist, mil ajakirjanduse spetsialiseerumisega hakkas ilmuma päris palju elustiiliajakirju, mõjutasid need väljaanded ka Eesti kodukultuuri kulgu. Ülemöödunud sajandi lõpul ei jäänud Lõuna-Eesti linakaupmeeste talude suurus ega nende sisustus milleski alla jõuka linnakaupmehe elamisele.

Pärast fotograafia leiutamist 1830ndatel aastatel pakkusid ajakirjad juba ka hulgaliselt teemakohaseid pilte, tegeldes mõjusalt rahva maitsekasvatusega. Paljud lugejad küünitasid esitletu poole, nähes asjades oma identiteedi kohendajat ja soovides nende abil oma sotsiaalset positsiooni ületada. Sama muster kehtib tänapäevalgi.


Kasinal nõukogude ajal jätkati kodukujunduses teise maailmasõja eelsete ideaalide teostamist, taheti olude kiuste luua kaunist keskkonda. 1960ndail rullus üle maa moderniseerumise laine.


Hruštšovi sula ajal algas muule kapitalistlikule maailmale järele jõudmise (ja tulevikus, 20 aastaga, muidugi selle maailma ületamise) eesmärgil moderniseerimine. Kõik muutus radikaalselt. Vahetult pärast sõda tehti Eestis veel palju mööblit Lutheri vabriku kavandite järgi: tööl olid vabariigiaegsed meistrid ja isegi vana puiduvaru oli alles. Kuna uusi mudeleid ei suudetud vanade masinatega arendada ja nende ostmiseks riik raha ei andnud, toodetigi hoolega teada-tuntud kappe, laudu jms, sest alanud tohutu linnastumine tõttu oli nõudlus nende järele suur.

 

Te kajastate modernismi naasmist Eestisse ka raamatus «Ilus maja, kaunis ruum». Mis muutus?
 

Modernismi taastulekut saatev vabadusetunne ja informatsioon läänes toimuva kohta tegid selle perioodi arhitektuuri väga huvitavaks. 1958. aastal korraldati esimene Mustamäe elamurajooni arhitektuurivõistlus ja algas elamute industriaalne tootmine. Ruumikujunduses toimusid muutused arhitektuuriga paralleelselt. Erinevalt sõjaeelsest ajast, kui arhitektid kavandasid oma hoonetele ise ka sageli interjöörid, olid nüüd sisekujundajad riiklikus kunstiinstituudis erihariduse saanud sisearhitektid, keda õpetasid Edgar Johan Kuusik ja Edgar Velbri ning alates 1959. aastast Väino Tamm. Viimati nimetatul õnnestus 1966. aastal stažeerida Soomes. Sealt saadud kogemuste najal õpetati Eesti ruumikujundajaid modernismi vaimus paarkümmend aastat. Väino Tamm, Vello Asi, Aulo Padar ja Leo Leesaar lõid kunstiinstituudis sisearhitektuuri koolkonna, mis on ehk tugevamgi kui arhitektuurikoolkond.

1960.–1970. aastatel domineeris professionaalide hulgas üks arusaam, mida pidada esteetiliseks ruumiks ja sisustuseks. Nagu juba öeldud, tähendas see valget, napilt sisustatud ruumi, selgete, lihtsate vormidega mööblit, soovitatavalt heleda spooniga kappe jms. Kõnekas on ühes Kunstis ja Kodus – toonases ainsas sisustusajakirjas – avaldatud artikli retooriline pealkiri "Kas kušett või voodi?". Esimene tähistas muidugi midagi moodsat, teine aegunut. Hiljem läks asi valikute suhtes keerulisemaks. Postmodernismi ajastul pole enam absoluutset tõde, sisekujundaja võib valida oma visuaalse lahenduse, peaasi et see oleks veenev.

Kokkuvõttes peaks iga inimene oma kodu siiski ise «lavastama», kodukeskkond peaks sobituma tema enesetunde ja identiteediga. Professionaalid peavad aga pakkuma variante ja nõu, kuidas seda teha.
 

Lähme nüüd teie enda eluajas jälle tagasi. Kui te keskkooli lõpetasite, arvasid paljud, et lähete õppima kehakultuuri, aga teie pühendusite kunstiajaloole?
 

Tõsi, paljud pidasid mind tulevaseks olümpiavõitjaks – ma ise ka muidugi lootsin –, kuna olin juba 13aastaselt NSVLi meistersportlane, Nõukogude Liidu noorte hõbe ujumises, mitmekordne Eesti meister. Aga mina tahtsin kunstiajalugu õppida, kaalusin ka Leningradi Repinisse minekut, aga siis valisin Tartu Ülikooli, sest humanitaaria ja kunst huvitasid mind palju rohkem.

Pärast stuudiumi lõpetamist suunati mind ehitusmälestiste instituuti ja minu teadustöö teemaks said ruumimaalingud. Tol ajal, ka tänapäeval, tulevad vanalinnas maju restaureerides sageli välja maalingud lagedel ja seintel, mis pärinevad 16. sajandist või hilisemast ajast. Nende kaudu jõudsin interjööride, sealt edasi ruumiplaneeringu ja terve maja uurimiseni. Nii oma kandidaadi- kui ka doktoritöös analüüsisin Tallinna jõuka kodaniku elamut varauusajal.

Paljud minu uurimused ja artiklid on õppetööga seotud. Andsin interjööriajalugu 1986. aastast alates ja raamatu «Ilus maja, kaunis ruum» järele oli toona koolis suur nõudmine. Lisasin lääne ruumikunsti käsitlusele Eesti interjööriajaloo osa alates keskajast, mida seni polnud selliselt kokku kirjutatud. Loengumaterjalide põhjal koostatud teos ilmuski 2001. aastal.

Kuueköitelist "Eesti kunsti ajalugu" alustasime sajandivahetusel kunstiteaduse instituudis ka eelkõige üliõpilastele mõeldes, et neil oleks midagi emakeeles lugeda. Nüüd on väga tore, et meil on sellised alustekstid olemas. Ei pea enam kõike ette lugema, vaid saab tudengeid suunata iseseisvale tööle mõne spetsiifilisema probleemi või nähtuse uurimiseks. Soosime kunstiajaloo kriitilist lugemist ja oleme üldiselt veendunud, et iga järgmine põlvkond vaatab ka ajaloolist kunsti uue, teda huvitava pilguga. Trükivalgust ootavad "Eesti kunsti ajaloost" veel sarja esimene ja neljas köide.