Kübaramöll aias. Põnevad siilkübarad
kodus.ee
Erinevused siilkübarate ja päevakübarate vahel on raskelt märgatavad. | Shutterstock

Põnevad siil- ja päevakübarad pakuvad õiteilu ja on tervistava toimega.

Kui valida vaid üks tänapäeva aretajate tähelepanu keskmes olevatest püsikutest, on selleks siilkübar Echinacea. Viimase kümmekonna aastaga on siilkübar kasvanud vanamoelisest püsikust kaasaegseks, paljude värvivarjundite ning õiekujudega aialemmikuks.

Siilkübar kuulub korvõieliste sugukonda Compositae (sün Asteraceae). Sõna tähendus tuleb ladinakeelsest sõnast compositus ja tähendab liitõit. Siilkübarad Echinacea on väga lähedased päevakübaratele Rudbeckia, kes said nime kuulsalt botaanika- ja meditsiinidoktorilt Carl Linnélt (1707–1778) tema õpetaja Olaf Rudbecki (1660–1740) auks.

Siilkübarate ladinakeelne nimi Echinacea on tuletatud Kreeka sõnast echinos, mis tähendab siili ja viitab okkalisele õiesüdamikule.
Erinevused siilkübarate Echinacea ja päevakübarate Rudbeckia vahel on asjatundmatule raskelt märgatavad. Silmale vaevalt nähtavad kahe liigi erisused tulevad esile õisikuid omavahel võrreldes.
Siilkübaral kinnituvad õisikupõhjale teravad ja jäigad sõkalsoomused, päevakübaral need puuduvad. Siilkübara õisiku keelõied on punased või roosad (harva kollased – E. paradoxa), päevakübara keelõied on kollased või pruunid.

Siil- ja päevakübarad pärinevad Põhja-Ameerikast. Päevakübaratest on teada 25 liiki, siilkübaratest on botaanikud avastanud 5 liiki: ahtalehine siilkübar E. angustifolia; kahkjas siilkübar E. pallida; kollane siilkübar E. paradoxa, punane siilkübar E. purpurea ja E. atrorubens.
 

Liigid
 

* Ahtalehine siilkübar E. angustifolia sün E. sanguinea pärineb Minnesota ja Texase preeriatest. Kitsad 4,5 cm pikkused õielehed varieeruvad roosast lillani, vahest võivad olla ka valkjad (Echinacea angustifolia albiflora). On laialt kasutatud ravimtaimena.

* Echinacea atrorubens pärineb Arkansase ja Missouri osariikidest (USA). Ladinakeelne ater e atri tähendab mustjat ning rubenspunast, mis kokku annab nime mustjaspunane. Liigi õied on purpurpunased, õisikus on 12–20 2–4 cm pikkust keelõit Tugevad varred kasvavad 50–80 cm kõrgeks. Lehed lansetjad kuni elliptilised.

* Kahkja siilkübara E. pallida nimi viitab pikkadele ja longus kahvaturoosadele keelõitele, millel on valkjad tolmukad. Püstised, kuni 80 cm varred on karvased, lehed tumerohelised teravneva tipuga. Kultivari ’Hula Dancer’ õied on roosaka varjundiga valged.

* Kollane siilkübar E. paradoxa on kuni 90 cm kõrguseks kasvav, karvaste ja tugevate vartega taim, kellel on erkkollased, kuni 7 cm pikkused rippuvad keelõied. Lehed on suhteliselt kitsad. Aretajate seas armastatud taim.

* Punane siilkübar E. purpurea on kõige tuntum liik, kellest on aretatud ja aretatakse veelgi armastatud sorte, viimasel ajal kollase ja kahkja siilkübaraga ristates. Purpurea tähendab ladina keeles „purpuri värvi“. Süstematiseerijate hulgas on selle liigi kohta erinevaid arvamusi, kuid kõik erinevad värvivarjundid alates heleroosast kuni tumesinkjas-lillani paigutatakse siiski sama nimetuse purpurea alla. Taim pärineb Ameerika hõredatelt metsaaladelt ja preeriatest. Euroopasse jõudis punane siilkübar 17. sajandil ning on tänaseni populaarne aiataim. Peamiselt ongi aedades levinud selle liigi hübriidid ja variatsioonid.

 

Punase siilkübara hübriidid
 

’Alaska’ on kõrgelt hinnatud valgeõieline sort, mis on edasi aretatud sortidest ’White Lustre’ and ’White Swan’. Kääbusja kasvuga taim on tugev, vastupidav ja õierohke.

’Augustkönigin’ on kõrge, 80 cm tugevate vartega taim, mis kannab erakordselt suuri õisi. Väga hea ääristaim.

’Doubledecker’ kasvatab esimesel kasvuaastal peamiselt ühekordseid lillakaspunaseid õisi. teisel hooajal tekib aga suur hulk kahekordseid õisi, millest mõned on ka tihedamad täidisõied.

’Fatal Attractioni’ aretas kuulus aiakujundaja Piet Oudolf. Veinpunased varred, mis hoiavad intensiivselt lillakasroosasid õisi, vaimustavad paljusid taimesõpru. Piet Oudolf aretas ka esimese roheliseõielise sordi ’Green Jewel’, millel on helerohelised keelõied ümber roheka südamiku. Selle sordi õite värvus õitsemise jooksul ei muutu.

’Pica Bella’ püüab pilku erakordselt kitsaste keelõitega, mis lausa kiirgavad südamiku ümber. Õitsev taim kasvab kuni 70 cm kõrguseks.

’The King’ on vanim, kuid asjatundjate hinnangul endiselt parim siinnimetatud hübriidide hulgast. Tema kohta on öeldud: „Kümnendid võivad mööduda, kuid purpurjate õitega punaste siilkübarate hulgas paremat sorti ei leidu; ta varred on nii tugevad, et sa võid oma jalgratta taime najale parkida.“ Sordi ’The King’ tumepunased õied on ka väga head vaasililled.

 

Õitseb ja tervistab
 

Püstiste, tugevate vartega taimed on tänuväärsed püsikud, mis õitsevad juuli teisest poolest külmadeni. Ka äraõitsenud õisikud on dekoratiivsed.

Siilkübarad armastavad päikeselist kasvukohta, parasniisket ja huumusrikast mulda. Puhmik laieneb aastate jooksul, kuid ei muutu teiste taimede suhtes pealetükkivaks.

Puhmikut soovitatakse jagada ja ümber istutada viie aasta tagant. Taime paljundatakse nii jagamise teel kui ka seemnetega.

Õitsvad taimed meelitavad ligi mesilasi ja liblikaid.

Punast päevakübarat (peamiselt juureekstrakti) kasutatakse gripivastases võitluses, taim suurendab immuunsüsteemi vastupanuvõimet.

Allikas: Kodu&Aed

shutterstock_677430025.jpg

Kollane siilkübar.
Shutterstock