Kuidas kasvatada gladioole?

Alari Suurmets
TM Kodu & Ehitus
Kaunid gladioolid | Shutterstock

Ajakiri TM Kodu & Ehitus jagab aiarubriigis kasulikke näpunäiteid gladioolide kasvatamise kohta.

Gladioolid armastavad päikselist kasvukohta, kus muld on 30–40 sügavuselt haritud, viljakas ja kergelt happeline (pH 5,5–7). Paar nädalat enne mahapanekut tuleks muld kobestada ja segada sinna väetist (ruutmeetri kohta 50 g ammooniumsulfaati ja 15 g kaaliumsulfaati). Vahetult enne mahapanekut peab sibulaid 12 tundi leiges kaaliumpermanganaadi lahuses leotama, tütarsibulaid oleks hea leotada 24–36 tundi. Kuival kevadel ja suvel tuleb peenart kord nädalas kasta. Pärast kastmist või vihma tuleb mulda kindlasti kobestada.

Kõige paremini kasvavad gladioolid 25 Cº juures. Õitsemise algust saab 1–2 nädala võrra kiirendada, kui teha peenrale kiletunnel. Temperatuuri saab reguleerida tunneli otsi avades-sulgedes. Kui gladioolid oma õisi juba massiliselt avavad, on suvi märkamatult sügiseks saanud. Tegelikult ei ole sügises midagi hirmsat ega kurba, eriti kui aias sellised imelised sibullilled uhkeldavad.

Päikseline, õhurikas ja lahja pinnas

Nagu juba mainitud, armastavad gladioolid väga valget kasvukohta, kus õhk hästi liigub. Pinnas olgu lahja ja kohev. Liiga raske muld võib põhjustada sibulate mädanemist. Istutussügavus sõltub sibulate suurusest. Üldiselt tuleks kaevata umbes 15 cm sügavune auk. Augu põhja on hea panna kiht rammusamat komposti.

Sibulad võiksid jääda umbes 10 cm sügavusele. Veendu, et asetad sibulad auku ninad taeva poole. Enamasti on gladioolisibulatel ninad kenasti ärganud. Pärast istutamist kasta korralikult! Sibulal kulub 90 päeva, et kasvada, õitseda ja uueks suveks energiat ja varusid koguda. Gladioolisibula headus sõltub eelkõige selle suurusest. Mida suurem sibul, seda kindlamini tagab see suve teisel poolel ilusad õied.

Hoolduses kasuta multši

Gladioole on hea multšida, näiteks niidetud muruga, mis hoiab niiskust. Sügisel, kui niiskust on liiga palju, võib multši eemaldada. Kuival ajal tuleb sibulaid kindlasti kasta, parem on teha seda harvem, aga korralikult. Gladioolid armastavad ühtlaselt niisket pinnast, aga ei talu liigniiskust. Kui sibul on õitsemise lõpetanud, lõika äraõitsenud õitega osa maha. Säilita siiski roheline leheosa.

Valmistu talveks ‒ kuivata ja töötle

Soovides näha oma sibulaid ka järgmisel hooajal, tuleb need pärast esimest korralikku öökülma mullast üles kaevata. Luba öökülmal sibulate pealsed ära võtta ja kaeva need seejärel üles. Puhasta liigsest mullast ja kuivata 1‒2 päeva päikese käes. Väga hästi sobib sibulate kimpu sidumine: võta sibul koos varrega üles ja kuivata mõnda aega koos pika varrega. Enne talvekorterisse asetamist lõika liigne varreosa maha ja jäta sibulale umbes 10 cm pikkused varrejupid. Nii saab kindlustada, et kimpu seotuna ei lähe sordid segi.

Seejärel aseta sibulad plastikkastidesse ja lase neil soojas õhurikkas paigas (ideaalne temperatuur 26‒29 ºC) kaks nädalat kuivada. Pärast seda eemalda uue sibula all olev vana sibul. Töötle sibulaid seenhaigustevastaste vahenditega. Talvekorterisse võib asetada sibulad võrkudes, kastides või paberkottides. Oluline on, et õhk pääseks sibulate vahel liikuma. Säilitage sibulaid talvel temperatuuril 1–7 ºC. Oluline on madal õhuniiskus.

Kohe kui kevadkülmad on möödas ja maapind soojenenud, istuta talvitunud sibulad mulda ja uus eluring saab taas alguse. Gladiooli mugulsibulad võib maha panna siis, kui muld on 10 cm sügavusel soojenenud 8–10-kraadini.Võimalusel ära istuta sibulaid mitu aastat samale peenrale, sest mullas võivad olla viirused ja mädanikud. Gladioolid on nendele üsna vastuvõtlikud. Juhul kui kohta ei ole võimalik vahetada, tuleks vahetada peenras olevat mulda.

Kõige ohtlikum gladioolihaigus

Gladiooli-hahkhallitus on kõige ohtlikum gladioolihaigus ja seda põhjustab haigustekitaja Botrytis gladiolorum. Haigus kahjustab gladioolitaime kõiki osi ‒ õisi, lehti, varsi ja mugulsibulaid ‒ ning võib põhjustada õisiku täielikku deformeerumist ja hävingut, mugulsibulate massilist mädanemist vegetatsiooniperioodi lõpul, kuivatamise ajal ja säilitamisel.

Haigustekitaja mikroseen on levinud kõikjal ja moodustab sklerootsiume, mis säilivad mullas väga kaua. Sklerootsiumide idanemisel moodustuvad koniidikandjad, millelt vabanenud lülieosed võivad tuule ja õhuvooludega levida sadu kilomeetreid. Botrytis gladiolorum võib säilida mugulsibulates aastaid. Gladioolitaimed nakatuvad mulla, haigete mugulsibulate ja õhu kaudu.

Artikli märksõnad