Lilleaia Tuhkatriinu

Ave Visnapuu
Saialille on väga lihtne kasvatada. | Ave Visnapuu

Vähenõudlik, ent ometi kaunis ja mis veel tähtsam, vägev ravimtaim harilik saialill (Calendula officinalis) kasvab vist küll igas maakodu aias! Või kui ei kasva, siis külvake kindlasti, sest kiirekasvulise liigina jõuab ta veel õitsema minna!

Nimetus Calendula tuleneb ladinakeelsest sõnast calenda, mis tähendab kuu esimest päeva. See võib tulla sellest, et taim õitseb mitmes kuus, või sellest, et tema õis avaneb päikese poole, näidates aega nagu kalender. Toredaid rahvapäraseid nimetusi on saialillele antud oma paarkümmend, näiteks rõngalill, küünelill, päevaroos, päevarattad, oinasarved, haugihammas, hundihammas. Vanades taluaedades ei kasvanud kuigi palju ilutaimi, kuid saialille on märgitud juba 19. sajandi algusest pärit taimenimestikes.

Saialill on ühe- või mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Asteraceae) sugukonnast. Perekonnas on umbes 20 liiki, millest enamik kasvab looduslikult Vahemere maades. Harilik saialill sirgub 20−40, heades tingimustes isegi 70 cm kõrguseks.
Vars on püstine, lehed hallikasrohelised ja üsna paksud, nii vars kui lehed pehmekarvased. Korvõisikud on 4–5 cm (vahel ka 10 cm) läbimõõduga ning kasvavad harilikult üksikult varre tipus. Keelõite värvus varieerub olenevalt sordist helekollasest tumeoranžini, südamikus asuvad putkõied aga võivad olla kollased, oranžid, rohekad ja isegi mustjaspruunid. Õisikud, lehed ning varred on omapärase mõrkja lõhnaga. Saialille vili on mühklik seemnis.

 

Visa hingega kaunitar
 

Saialille on väga lihtne kasvatada. Seemned külvata varakevadel otse kasvukohale 2–3 cm sügavusele, need idanevad 18 °C juures umbkaudu 2 nädalat. Tiheda külvi puhul harvendada sellise arvestusega, et taimed jääksid kasvama üksteisest umbes 20 cm kaugusele. Saialill talub väga hästi ümberistutamist ning harvendamisest üle jäänud taimed võib mujale paigutada. Teda võib ka ette kasvatada, külvates aprillis seemned paari-kolme kaupa pottidesse. Saialill annab isekülvigi: kui ta kord on aeda toodud, kaunistab ta järgmistelgi aastatel nii aedvilja- kui ilupeenraid. Ent arvestada tuleb, et täidisõisikulise saialille sordi järglased on enamasti lihtõisikulised.

Saialill on vähe hoolitsust vajav kultuur. Et taim lopsakamaks kasvaks, näpistage tal noorena latv maha. Äraõitsenud õisikuid regulaarselt ära noppides pikeneb õitseaeg. Iga õisik püsib ilus vaid paar-kolm päeva, kuid alati on närtsinu kõrval uus pung avanemas. Kui isekülvi ei taheta, tuleb saialille seemned enne valmimist ära korjata, kuna need pudenevad kergesti.

Mulla suhtes on saialill leplik. Ta kasvab igasuguses viljakas pinnases, kuid parim on vett hästi läbilaskev veidi liivakas muld. Saialill armastab päikesepaistelist kasvukohta! Põua ajal tuleb taimi kindlasti kasta, kuna kuivas mullas jäävad õisikud väikeseks. Külma talub saialill aga hästi, –5 °C ei tee talle veel midagi.

 

Värvirõõmu tooja
 

Saialille erksad õisikud säravad aias terve suve – juunist külmadeni. Ta sobib nii peenraserva kaunistamiseks kui ka suuremate laikudena teiste suve- ja püsilillede vahele. Tihti müüakse saialille seemneid erivärviliste sortide segudena, nii et peenrasse saab kireva värvilaigu. Nad sobivad suurepäraselt kokku teiste soojades toonides lilledega. Saialille särav värv tuleb hästi esile hallide, roheliste lehtede taustal, näiteks vilt-ristirohi, aedkohhia ja sile torbiklill. Kena kontrasti tekitavad saialillega tumedalehised taimed, nagu pronks-lutiklill või dekoratiivkapsas. Põnevalt mõjuvad kõrvuti saialillekollane või -oranž ja rukkilillesinine. Ka aiavaasis kasvab see lill meelsasti, eriti hästi sobivad madalakasvulised sordid.

Saialille eredavärvilised õisikud ilmestavad köögiviljaaia rohelist üksluisustki. Teda võib külvata aedviljapeenarde äärde või köögiviljade vahele. Isekülvi puhul tärkab taimi siit-sealt ja nii kasvavadki nad rõõmsalt koos aedviljaga. Nende õite soe värvus toob vaheldust maitsetaimedele, kelle õied on enamasti külmades toonides. Kaunis on saialill lillade õitega iisopi, murulaugu ja tähklavendli, helesiniste õitega kurgirohu ning hallide lehtedega aedsalvei kõrval. Kuna ta on küllaltki kiirekasvuline ning kipub laiutama, ei maksa teda kokku istutada liiga aeglasekasvuliste taimedega.
 

Ülikasulik mitmel alal
 

Ilutaimede ja aiavilja vahel kasvades takistab saialill aias kahjurite levikut. Tema seemnetest võib valmistada leotist, millega pritsides saab võidelda ümarusside ja lestade vastu. Väidetakse, et saialille on võimalik kasutada ka baromeetrina – kui õisikud pole hommikul kella seitsmeks avanenud, tuleb päeva jooksul vihma.

Saialille sobib tarvitada toiduks. Tema õisikud sisaldavad rohkesti karotiini ja C-vitamiini, samuti tähtsaid valk- ning mineraalaineid. Õisikuid on hea lisada salatitesse-suppidesse-kastmetesse, tema värv keetmisel ei kao. Keelõisi saab kasutada ülikalli safrani asemel – kollase värvuse saamiseks võib neid panna saiataignasse või keedetud riisi hulka.

Saialill on meie aedade üks vägevamaid ravimtaimi. Temast saab valmistada teed, salvi, õli, mahla ja tinktuuri, teda võib kasutada nii sees- kui välispidiselt. Ravimina lähevad käiku nii õied-lehed kui varred. Saialill on tugeva põletikuvastase toimega. Ta pärsib viiruste levikut, tal on haavandeid parandav, kudede taastumist ja sapieritust soodustav ning immuunsüsteemi tugevdav toime. Saialille saab kasutada nagu kummelit, kui haigel on kummeliallergia.

Kuna saialill sisaldab küllaltki palju vett, peab kuivatamise juures väga hoolas olema. Õisikuid tuleb koguda kohe pärast avanemist päeva esimesel poolel. Kuivatada on vaja hämaras ja soojas (40 °C) hea ventilatsiooniga ruumis õhukese ühekordse kihina õisikuid aeg-ajalt segades.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid