Linnaaed kui mugav roheline elutuba

Kaja Kurg
06.10.2020
Tiit Koha

Samm-sammult oma maitse ja vajaduste järgi kujundatud aiast on saanud mõnus paik pere kolmele põlvkonnale. Siin naudib elu ka koduvalvur, Itaalia mastif Deimon, kellega on saadud kokkuleppele aiakujunduse osas. „Kodu kauniks 2019” finalist.

„Mäletan lapsepõlvest, et niipea kui kevadel esimene roheline lapike lume alt välja sulas, oli ema juba aias ja askeldas. Vahel ajas ta rehaga lund laiali, et see kiiremini sulaks. Selleks ajaks, kui naabrid aias toimetamisega algust tegid, oli meil juba kõik ilus ja korras. Tollal ma ei mõistnud seda, praegu aga küll … Ma ei jõua kuidagi kevadel ära oodata aega, millal aeda tegutsema saaks,” mõtiskleb Ave-Maria konkursile „Kodu kauniks” saadetud kirjas.

Päris oma aia sai naine kuusteist aastat tagasi, kui korteris elanud pere otsustas kolida majja. Kõigepealt kohendati eelmiste omanike rajatud eramu endale sobivaks, siis võeti ette aed.
Ave-Maria tegutseb kinnisvara alal, abikaasa on ettevõtja. Pojad on juba suured: üks elab oma perega eraldi, teine õpib ülikoolis. Pesamunast tütar käib põhikoolis. Tähtis pereliige on muidugi ka suur Itaalia mastif Deimon. „Temal on meie aiakujunduse kohta oma arvamus ja kahjuks erineb see meie maitsest,” muigab perenaine.

 

Okaspuud on lemmikud
 

Laokile jäänud aias kasvasid vanad viljapuud ning laiutasid põõsad. „Kõigepealt istutasime elupuuheki ja rajasime piirdetara, et nurgapealsel krundil oleks privaatsem olla. Elupuud olid umbes puusakõrgused, kõik läksid väga ilusasti kasvama. Sellest on jäänud ilus mälestus, kuidas koos emaga kaevasime ja istutasime,” meenutab Ave-Maria aia sünni algusaegu.

Tükk aega otsiti sepisväravatele head kujundust. „Käisime ringi ja vaatasime, kuidas teised on teinud. Valisime, joonistasime. Lõpuks saime selle, mida tahtsime.

Mulle väga meeldib väravaid kaunistav südameornament.” Piirdetara tuli teha nii kõrge, et koer ei saaks üle hüpata. Selleks et kõrge lippaed mõjuks õhuliselt, pandi lipid suurte vahedega mõlemale poole tugilauda, nii et ühe poole lipid katsid teise poole vahekohad.

Esimese okaspuude ja lehtpõõsastega istutusala rajas perenaine eesaia nurka. „Mulle meeldivad väga okaspuude erinevad vormid, nad on nii ilusad ja põnevad. Pealegi ei nõua okaspuud kuigi palju hoolt ja tänu neile on aed ka talvel roheline. Seda esimest peenart olen lõputult ümber teinud. Algul on ju taimed väikesed ja sa istutad nad tihedalt, aga hiljem läheb kitsaks ja neid tuleb hakata ümber sättima. Enne elektrikarjuse panemist hävitas üksjagu elupuid ka koer, sundides peenart jälle ümber tegema.”

 

Vesi ja tuli peavad aias olema
 

Aia tagumises sopis asuv ilupeenar on veel noor, see sündis 2019. aasta kevadel. Tükk aega oli sellel kohal vaid ümmargune veesilm keset muru. Perenaisele tundus nurk kuidagi väga tühi ja häiris teda sedavõrd, et lõpuks otsustas ta selle ära sisustada.

Nii tekkis teine suur istutusala, mis seob kenasti kokku veesilma, elupuuheki ja suure terrassiga aiamaja. Jäme kivikillustik toodi ühest kohalikust ettevõttest, kokku sai seda päris üllatav kogus – 1,3 tonni.

Hele kivipind on hea valik, sest selle taustal paistavad taimede kaunid vormid ja värvid hästi silma. Samuti hoiab kivimultš eemal taimehaigused. Maha pudenenud roosiõitest ja lehekestest saab pinna hõlpsalt puhtaks puhuriga.

Ave-Maria: „Mul oli kinnisidee, et aias peavad olema vesi ja tuli.” Hämaruse saabudes süttivadki kõikjal tulukesed. Tiigi keskel valgustab lamp kaunilt välja purskkaevu tekitatud veekupli, teise lambi valgus toob esile tiigi ääres oleva roosianuma ja lillepotti kandva tüdruku kuju. Kui kõrval oleva terrassi ümaras kivipajas süüdata ka elav tuli, muutub meeleolu igati romantiliseks.

 

Veesilm pole joogikauss!
 

Ilupeenarde ja elupuuheki servas kulgeb koeratõkkeks sätitud elektrikarjuse peenike traat. Elektrit pole vaja sinna enam lasta, sest mõned aastad tagasi saadud sirakas on Deimonil hästi meeles ja keelatud alale ta enam ei lähe. Peenra servas olev traat perenaisele muidugi ei meeldi, aga mis parata, kui tahad taimi hoida. Ta on püüdnud traadi panna nii madalale kui võimalik, et see vähem silma paistaks.

„See, kuidas sobitada omavahel koer ja iluaed, on paras pähkel,” ütleb Ave-Maria.

Aeg-ajalt püüab Deimon ikka aukude kaevamise või muu tegevusega aeda ümber kujundada. Enne koeratõkke panemist arvas ta näiteks, et lilledega ümbritsetud veesilm on tema uus suur joogikauss ja et pererahvas kujundas talle aianurka kena okaspuudega tualeti. Õnneks on nüüdseks saanud osapooled enam-vähem kokkuleppele, mida võib ja mida ei või teha.

Näites õpetati koerale, et aiamaja terrassile ei tohi tulla. Ave-Maria: „Kui ma siin sülearvutiga töötan, istub ta kannatlikult terrassi kõrval, ja seda isegi suure vihmaga, sest tahab nii väga olla inimese juures.”

Deimon on peres juba teine sama tõugu koer. Tublile turvatöötajale võib andestada sellegi, et ta end ühe elupuu juures sügamas käib ja on seda üksjagu räsinud.

Koera üks lemmikkohti on hariliku jalaka rippoksalise sordi ’Camperdownii’ all, kuhu on hea pugeda palavuse eest jahedusse. Puu kinkisid lapsed Ave-Mariale kunagi emadepäevaks. Lopsakas rippuv võra moodustab vahva lehtla. Koera pärast ei saa oksi päris maani lasta kasvada, sest ta hakkaks neid mänguhoos sikutama. Okstesse takerduks ka robotniiduk.

 

Hommikurõdu ja õhtuterrass
 

Varem oli elumaja aiapoolse rõdu kohal vaid uksest alla viiv trepp. Kui elamist enda soovide järgi ümber ehitati, tehti siia avar rõdu. Päeva esimesel poolel paistab siia päike. Mõnus soe koht meeldib nii pererahvale kui ka uhketele kannadele, mis troonivad rõdul ja rõdutrepi kõrval pottides.

Ave-Maria: „Nägin kannasid kunagi ammu ühe tuttava juures ja tundsin kohe, et need on minu lilled. Algul väetasin, nagu soovitati, kanasõnnikugraanulitega. Aga need meeldisid ka meie eelmisele koerale, kes kraapis huvitava lõhnaga terakesed potist välja. Tuli midagi muud välja mõelda, et leida koeraga üksmeel.”

Kannad talvituvad keldris. Kevadel varakult toob perenaine nad aiamajja valguse kätte. Küllap sellepärast ongi kannad nii lopsakad, et elavad heades tingimustes ja saavad varakult kasvu alustada. Risoomijupikesi on siit saanud kogu suguvõsa.

Päeva teisel poolel ja õhtul paistab päike aiamaja terrassile ja siis on seal mõnus olla. Majake pandi püsti suuresti seetõttu, et aias oli vaja kohta, kus suur pere ja sõpruskond saaks tähtpäevadel koos olla. „Varem olid ühed üleval rõdul ja teised all muruplatsil. Tahtsime ühe laua taga istuda.”

Aiamaja toodi kohale suurte pakkidena ja pandi kokku nagu lego, avar terrass tehti ise juurde. Piklik majake krundi piiril varjab vaate naaberaeda ja muudab aias olemise privaatsemaks.

Maakivimüüriga ääristatud astang rajati selleks, et muuta muruplats huvitavamaks ja tekitada aeda struktuuri. Kerge kallakuga krunt andis selleks hea võimaluse. Madal sammaldunud kivimüür on kena ja praktiline aiakujunduselement. Selle peale saab sättida aialampe ja seal võib istuda. Kui on suurem aiapidu, sätitakse laud aiamaja ja müüri vahele murule ning rahvas saabki mõlemal pool lauda istet võtta.

Aiamaja avaral terrassil teeb Ave-Maria sageli arvutitööd. Toredamat kodukontorit annab otsida! Õhtul süütab ta kivipajas elava tule, et selle paistel end soojendada. „Mulle meeldib, et terrassil viibides on peaaegu kogu aias toimuv mu vaateväljas.”

 

Kunagi tuleb ka kasvuhoone
 

Vanade õuna- ja ploomipuude ning marjapõõsastega aiaosa on veel arendamisel. Koeral on lubatud siin auke kaevata. „Temalt ei saa ju ka kõiki mõnusid ära võtta ja  tema loomupärast eluviisi väga piirata. Mulle ei meeldigi väga steriilne aed,” märgib Ave-Maria.

Aias kasvab õunapuude klassika: ’Valge klaar’, ’Liivi kuldrenett’, ’Sügisjoonik’. Viimaselt saab pere kogu talvise õunamahla.

Peenramaad aias pole, sest seni on olnud tähtsam vaba ruum, kus lapsed saaksid joosta ja mängida. See-eest käib perenaine peaaegu iga päev turul ja toob sealt talunike kasvatatud värsket aiakraami. „Kunagi, kui olen juba vanem, teeme ilmselt ka kasvuhoone,” lubab ta.

Sarnased artiklid