Maa, kus aeg seisab ja vesi voolab mööda
Ele Praks
Terrassi rajamiseks tõsteti siin maapinda üle meetri. | Juta Kübarsepp

Eestis on kohti, kus lehvib sügav sisekaemuslik rahu. Ja seda mitte ainult mere ääres, metsas või soode ja rabade keskel, vaid ka seal, kus maastikku kujundavad peamiselt põllud.

Kesk-Eestis Põltsamaa lähistel asub Umbusi küla, millel on meelerahuga omad sotid. Siit on näiteks pärit vend Vahindra ehk Paljasjalgne Tõnisson, kellest sai esimene eesti soost budistlik pühak. Umbes samal ajal kui Vahindra rändas oma tõe otsinguil kaugel-kaugel idas, kerkis Umbusi jõe kaldale kõrge masinaruumiga vägev vesiveski, jõukusetempel siinsetele iidsetele nurmedele ja tunnismärk ülemöödunud sajandivahetuse põllumajanduslikust kuldajast. Pole täpselt teada, kes veski ehitas ja milliseks jäi tema saatus, aga see töötas edasi ka nõukogude korra „viljastavates tingimustes”, mil maakivist masinaruumi kõrvale kerkis juurdeehitusena veel kahekorruseline püstpalkidest kontor. 1990-ndateks olid veskist lahkunud nii paberikrabistajad kui ka jahukotid, hoone liikus käest kätte ja lagunes.

 

Energia
 

Kuid uus aeg tõi ka uutmoodi inimesi. Leidus sõpruskond, kelle kinnisidee oli leida vana vesiveski, teha see töökorda ja panna rohelist energiat tootma.

 „Umbes 18 aastat tagasi sõitsime Võru poole üht veskit vaatama,” räägib Andres Uibomäe. „Tee peal ostsime ajalehe, milles juhtus olema kuulutus: „Müüa vesiveski Umbusis.” Ja kohe seejärel ilmus ka teeviit: „Umbusi 8 km”. Võrumaa veskit me lõpuks üles ei leidnudki, aga Umbusi ostsime ära. Hiljem ostsime ka kõrvaloleva mahajäetud maja, mis oli tegutsenud külapoena umbes aastast 1880 – kuni viimase ajani välja.”

 

Oh tule, noor ja tugev mees
 

Äsjasoetatud vesiveski masinaruumis olid veel alles derivatsioonikanalid, aga vett neis enam ei voolanud. Veski ajam oli kolhoosikorra ajal ümber ehitatud meetrise läbimõõduga elektrimootorile vastavaks. See raske hiiglane oli olnud nii perutav, et vibratsioon oli tsaariaegse kiviseina ja vundamendi piltlikult öeldes seibideks lammutanud. Maja nurk kitsal teekäänakul oli maha sõidetud ja maakividest müüris naeratas kohtlaselt valgetest silikaattellistest paik. Peale selle olid ka hoone katusekonstruktsioonid kõvasti kannatada saanud.

Mitte miski eelpool kirjeldatust ega ka mitte ümbritsev tühja taaraga risustatud võsa ei heidutanud uusi omanikke. Renoveerimist alustati suure hooga ja täpselt teadmata, kuhu lõpuks välja jõutakse. „Majast ei jäänud peale katkiste ja ebavajalike osade eemaldamist praktiliselt midagi järele, puumajast ainult välisseinad. Tõmbasime ülevalt jõe poolt viilu alt jämeda trossi masinaruumi ukseava ehk siis praeguse kamina ette, et maja päriselt ümber ei kukuks,” räägib Andres pöörasest algusest.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Artikli märksõnad