Maa, kus aeg seisab ja vesi voolab mööda
Ele Praks
Terrassi rajamiseks tõsteti siin maapinda üle meetri. | Juta Kübarsepp

Eestis on kohti, kus lehvib sügav sisekaemuslik rahu. Ja seda mitte ainult mere ääres, metsas või soode ja rabade keskel, vaid ka seal, kus maastikku kujundavad peamiselt põllud.

Kesk-Eestis Põltsamaa lähistel asub Umbusi küla, millel on meelerahuga omad sotid. Siit on näiteks pärit vend Vahindra ehk Paljasjalgne Tõnisson, kellest sai esimene eesti soost budistlik pühak. Umbes samal ajal kui Vahindra rändas oma tõe otsinguil kaugel-kaugel idas, kerkis Umbusi jõe kaldale kõrge masinaruumiga vägev vesiveski, jõukusetempel siinsetele iidsetele nurmedele ja tunnismärk ülemöödunud sajandivahetuse põllumajanduslikust kuldajast. Pole täpselt teada, kes veski ehitas ja milliseks jäi tema saatus, aga see töötas edasi ka nõukogude korra „viljastavates tingimustes”, mil maakivist masinaruumi kõrvale kerkis juurdeehitusena veel kahekorruseline püstpalkidest kontor. 1990-ndateks olid veskist lahkunud nii paberikrabistajad kui ka jahukotid, hoone liikus käest kätte ja lagunes.

 

Energia
 

Kuid uus aeg tõi ka uutmoodi inimesi. Leidus sõpruskond, kelle kinnisidee oli leida vana vesiveski, teha see töökorda ja panna rohelist energiat tootma.

 „Umbes 18 aastat tagasi sõitsime Võru poole üht veskit vaatama,” räägib Andres Uibomäe. „Tee peal ostsime ajalehe, milles juhtus olema kuulutus: „Müüa vesiveski Umbusis.” Ja kohe seejärel ilmus ka teeviit: „Umbusi 8 km”. Võrumaa veskit me lõpuks üles ei leidnudki, aga Umbusi ostsime ära. Hiljem ostsime ka kõrvaloleva mahajäetud maja, mis oli tegutsenud külapoena umbes aastast 1880 – kuni viimase ajani välja.”

 

Oh tule, noor ja tugev mees
 

Äsjasoetatud vesiveski masinaruumis olid veel alles derivatsioonikanalid, aga vett neis enam ei voolanud. Veski ajam oli kolhoosikorra ajal ümber ehitatud meetrise läbimõõduga elektrimootorile vastavaks. See raske hiiglane oli olnud nii perutav, et vibratsioon oli tsaariaegse kiviseina ja vundamendi piltlikult öeldes seibideks lammutanud. Maja nurk kitsal teekäänakul oli maha sõidetud ja maakividest müüris naeratas kohtlaselt valgetest silikaattellistest paik. Peale selle olid ka hoone katusekonstruktsioonid kõvasti kannatada saanud.

Mitte miski eelpool kirjeldatust ega ka mitte ümbritsev tühja taaraga risustatud võsa ei heidutanud uusi omanikke. Renoveerimist alustati suure hooga ja täpselt teadmata, kuhu lõpuks välja jõutakse. „Majast ei jäänud peale katkiste ja ebavajalike osade eemaldamist praktiliselt midagi järele, puumajast ainult välisseinad. Tõmbasime ülevalt jõe poolt viilu alt jämeda trossi masinaruumi ukseava ehk siis praeguse kamina ette, et maja päriselt ümber ei kukuks,” räägib Andres pöörasest algusest.

Veskihoone surmasuust päästmine võttis neli aastat ja siseviimistlus jäi pooleli. Samal ajal sai selgeks, et jõevett ei õnnestu niisugusel määral paisutada, et unistus hüdroelektrijaamast teoks võiks saada.

Aga paks kivimüür taastati esialgsel kujul, endisesse ukseavasse rajati suur kamin – Andres ei jäta kiitmata Võrust pärit müürsepp-pottseppa, kes kõike seda põhjalikult ja asjatundlikult teha aitas. Veski vanem pool sai uue laastkatuse, aga uueks said ka kõik muud katused ja põrandad. Nagu ikka sellistel puhkudel, venib tööde ja tegemiste nimekiri õigupoolest väga pikaks.

 

Armastus
 

„Ost ei olnud väga kallis,” tunnistab Andres, „aga mingil hetkel hakkad ikkagi mõtlema, mida sellega teha ja kas on mõtet siia veel rohkem investeerida.”Ja lisab: „Mis minuga juhtus, oli see, et ma kuidagi armusin Kesk-Eesti tühjusesse ära. Esialgu oli see mulle võõrastav, aga järsku sain aru, et see on kuradi äge. Need vaated – mulle see imponeerib.”

Ka sel päeval, mil me Umbusis pildistamas käisime, rõhutas koha rahu ja vaikust jõe muretu pahin. Umbusis on põlispuud, tuules kummarduv hein, kruusatee, kust vaid väga harva kerkib üles möödasõitva auto keerutatud tolmu. Oma nähtamatu väega on kohal ka ajalugu: ümbritsevaid põlde on haritud aastatuhandeid. Söötis ei ole need praegugi, aga tänapäevasele põlluharimisele iseloomulikult on inimese kohalolu vaid vihjeline, kedagi ei ole näha ega kuulda. Aeg seisab ja samal ajal on kohal ka igavik.

 

Koduks saamine
 

Suure hooga alanud taastamine kestis neli aastat ja jäi seejärel aastakeseks soiku. „Siis võtsime end kokku,” ütleb Andres. Hiljem lisab Juta juurde: „Andresel on hea silm ja imeline suure pildi nägemine, oskus tabada seda miskit seal, kus alguses justkui polegi midagi paista. Minule jääb siis „magustoit”: sisekujunduslikud ettepanekud, värvilahendused ja detailid.“

Majast sai mitme pere vahel jagatud suvekodu, mis on suure hoole ja armastusega korda tehtud, nii et igaühele jagub omaette olemise kohti, aga ka koosolemise pühitsemiseks on olemas kõik võimalused. Siin on peetud kammerlikke teatrietendusi, vaadatud vabaõhukino, valmistatud palju maitsvaid roogasid, söödud ja joodud. Veskit on välja renditud ja ise nauditud.

Sobivat vanaaegset mööblit leiti siitsamast külast, näiteks sellestki sada aastat järjepanu tegutsenud külapoest, mille juures oli olnud ka kaupmehe korter. Suur osa osteti kohalikult antiigikaupmehelt. Läbi ei saanud ka Ikeata. Sealt on pärit köögimööbel, mis teeb maakividest kaminasaalist koduse ja õdusa paiga. Ikeast on ka vannitoamööblit, vaipu, sauna eesruumi toole ja välimööblit. „See mööbel on väga hästi vastu pidanud, inseneritöö on ülikõva,” märgib Andres.

 

Saun, jõgi, päikesepaiste
 

Peamajas on mitu pesuruumi ja ka saun. Kuid tõeliselt romantiline saun on ikka selline, mida ainult puudega köetakse ja kus ei ole elektrit. Selliseks saunaks ehitati teisel pool jõge paiknenud ait. See majake sai endale mätaskatuse. „Kui sul on selline koht käes, siis tahaks ju igasuguseid asju proovida ja katsetada. Mätaskatuse tegemiseks tuli eeskuju Norrast.”

Sinetanud seinapalkide ja sammaldunud katusega sauna sisemus on ootamatult ja moodsalt skandinaavialik: siin on mõnusalt segunenud sauna kui nähtuse arhailine olemus ja kestev elujõud.

Loomulikult ei puudu selles saunas ka võimalus otse lavalt jahedasse jõevette hüpata. Või lihtsalt lamamistoolis istuda ja nautida romantismiajastu maastikumaali meenutavat vaadet.

„Vesi on hästi külm ja väga puhas. Jões on ka kala päris palju. Oleme püüdnud isegi jõeforelli. Üritasin kunagi seal ka vähipopulatsiooni taastada, aga see ei õnnestunud, ilmselt tegin ma midagi valesti või sõid kalad noorvähid kohe ära,” naerab Andres. Aga ta teab, et kunagi oli Umbusi jõgi – nagu paljud teised väikesed Eesti jõed – väga vähirohke.

„Mingi sisemine hoob peab olema, et niisuguseid asju teha. Annad mingi hetk sellele kiuksule järgi ja hakkad tegema. On lahe, et saad katsetada, teha ja möllata. Teeks iga kell veel midagi ägedat,” ütleb Andres –  ühtlasi tunnistades, et Umbusisse ei jõua ta enam nii tihti, kui tahaks. „Peab andma ruumi uutele asjadele,” nendib ta. „Aga maja nõuab kogu aeg midagi tegemist ja kellegi kohalolu.”

„Kõige ägedam on sügisel üksi sinna minna, kui on veel soe. Uksed lahti teha ja lasta lehtedel läbi toa sahiseda – siis tunnen vabadust! Seal ei ole mitte midagi ega mitte kedagi, levi ka ei ole. Ainult päike paistab madalalt.”

Artikli märksõnad