Maakodu tulvil pillimängu

Tiina Lang
29.05.2019
Tõnu Timm oma Matsalu maakodus rahu nautimas. | Juta Kübarsepp

„Kogu aeg on vaja midagi kõpitseda, see on vana maakoha paratamatus,” sõnab muusik Tõnu Timm (54) ehk Tõun, kes meeleldi keskenduks Matsalus üksnes loomingule, kui nii vaid võimalik oleks.

Siinne rahu kõlab kui tervitus – mõnekümne meetri kaugusele jääva lahesopi vesi on sama liikumatu nagu pilvitu taevas. Vaid lehmad loopealsel ja end ilmutavad üksikud linnud tunduvad olevat peamised hingelised, kes omaette toimetajatena maastikku sulanduvad. „Veel hiliskevadel pesitsemise ajal on võimalik lindude käest peksa saada, kui hakkad mere äärde minema, sest tiirud ja kurjemad merelinnud tulevad pesi kaitstes kallale,” hoiatab laulu- ja pillimees Tõun, kes hakkas osa saama Matsalu rannatarest ja selle ümbrusest enam kui paarkümmend aastat tagasi, mil ta väimehena Soosaarte perekonda arvati.

„Rahu sõltub aastaajast. Oktoobris on siin hästi lärmakas ja tuuline. Kõik lendab ja tormab, linnud karjuvad ja sätivad end teele. Merekohin kostab tuppa. Talvel on hoopis teine rahu. Hanged võivad olla aknani ja tihtilugu ei näe teedki. Ja on perioodid, mil vesi on hästi kõrge ning maa nii tüma, et ei tohi autoga õuegi sõita. Olen autoga niimoodi sisse vajunud, et naaber pidi traktoriga appi tulema.”
Kuid loodus pakub ettearvamatule heitlikkusele vahelduseks just nimelt selliseid tüüne rahu aegu, mil võib siia tulla mitmete oma pillide ja viimistlemist vajavate lugude-lauludega ning keskenduda loomingule. Siis seabki Tõun pillid mugavalt oma lemmikkohale – saunaesisele terrassile, kust saab panoraamselt jälgida nii merd, teed kui taluõues toimuvat.

 

Viisid, mis otsivad tekste
 

„Võtan oma mikrofonid, pillid ja arvutid kaasa, külmikutäie süüa-juua ka, ning nädal aega tegelengi oma asjaga. Mulle selline tööstiil meeldib,” sõnab Tõun, sest kui tekib tuju, saab ta kas või kell kolm öösel hakata mõnda lugu salvestama. „Mu viimasel plaadil „Tõun” on kirjas „Matsalust Ilmatsaluni”. Salvestasin oma muusikat nädala ka Ilmatsalus sõbra juures.”

Tõun mängib lisaks tavalistele kitarridele Havai kitarri ja pedal steel’i, mille valdajaid meil napib, ja on loonud vähemalt poolsada muusikapala. Üksjagu poolikuid lugusid ootab inspireerivaid hetki.

Mõni tore või hiilgav mõte võib tärgata isegi öösel. „Siis on mul ruttu vaja diktofoni, mis õnneks on telefoniga kaasas, ning ümisen või mängingi meloodiajupi sisse,” kirjeldab Tõun. „Üldjuhul tulevad enne ikkagi viisid, mis otsivad tekste. Luulekogust täpselt sobivaid leida on peaaegu võimatu. Hakkan tüütama luuletajaid, kel aga enamasti ei ole aega.”

Neil hetkil tabab Tõuni nõutus. Luuletaks ise, aga enesekriitilisus ei luba. Üksjagu on tellimustöid: keegi on teinud loo ja soovib, et see saaks arranžeeritud ja salvestatud. Siis sobib Matsalu üksildane rahu suurepäraselt.

Üha enam on Tõnu hakanud kirjutama instrumentaallugusid, mida on lõbus luua. Iseasi, kas keegi neid kuulab või mõni raadiojaam mängida võtab. Koos Teet Vellinguga salvestavad nad instrumentaalplaati, kus erinevatel steel-kitarridel kõlavad tuntud kodumaised meloodiad. Sügiseks on oodata sõpruskonna Graniidi 17 albumit. Sellel kõlavad kunagise õpingukamraadi ja muusiku Peep Pihlaku lood. „Tal on vaimukad ja elulised tekstid. Mina laulan, mängin kitarre ja salvestan. Paar lugu jookseb juba tükk aega raadios ja sügiseks saame plaadi jagu täis,” selgitab Tõun. Küllap ta tahakski oma tekstiili- ja kujunduskunstnikust naise Einikese lapsepõlve maamajas rõõmuga vaid pilli mängida ja luua, aga juba mõne aja pärast hakkavad teda vaevama süümepiinad, et tuleks talukohas ka midagi asjalikku teha. „Tunnen, et peaksin käima peenramaal ja vaatama, et ehk annab midagi kasulikku korraldada. On ka mure, mis küünist saab. Isegi kui hetkel ei ole võimalik midagi teha, siis saab vähemasti muretseda,“ märgib Tõnu eneseirooniliselt, sest üle saja-aastased hooned on nagu vanurid, keda tuleb pidevalt ja suure hoolega turgutada.

 

Üsnagi viimasel hetkel leitud
 

Tõun haarabki kastekannu ja õngitseb kraavist vett, et kiletunneli all sirguvaid kurke kasta. Aiamaa on mõistlikus, hallatavas mõõdus, kõik ühesuurused peenrad oleksid justkui voolitud savist. Maa ongi tihkelt savine ja kaunite viirgudena peenrad püsivad laiali lagunemata nagu vagurad voonakesed karjas. Seejuures pole nende peal ega ümber ühtegi üleliigset liblet. Kuidas on see võimalik?

„Isa õpetas mulle lapsepõlves, kuidas peenraid teha. Nii sügisel kui kevadel tuleb maa läbi kaevata ja kõik umbrohujuured mullast ära korjata,” avaldab rohimisvaba peenramaa meetodi Tõnu, kes enda sõnul kõblata ei viitsi. Peenardel on porgandid, sibulad, redised, salatid, maasikad ... Vagude otsas oblikad, piparmünt, meliss. Mõned vaod kartuleid. „Midagi peab olema, mida saab otse peenralt võtta,” sõnab muusik, juhatades kadunud äia Villu ehitatud kasvuhoonesse, kus võimsa puhmana troonib talve trotsinud tüümian ja alles kasvu koguv punane viinamari.

„Äi oli kuldsete kätega meistrimees. Mina pean otsima endast osavamaid sõpru,” tunnistab pillimees, kes praktilisi töid siiski ei pelga ja üritab parimat. Seda enam, et pealtnäha rahulik koht on tänu merepõhja savisele pinnasele üsnagi tujukas. Vundamendid vajuvad ja nende vahele kogunenud vesi kangutab külmudes kevadeks lahti nii mõnegi toeka maakivi taluhoonete alusmüürist.

Tõun näitab majanurgas kohta, kus lohmakad kivid loksuvad nagu piimahambad suus. Siinsamas raamib aianurka L-kujuline kiviaed ehk kunagine vundament, mis annab aimu maja omaaegsetest mõõtmetest. Aga sellel hetkel, mil 1970-ndate keskel Tõuni tulevase naise vanemad maakodu otsisid, oli maja juba praeguses suuruses. Ukse kohale riputatud väikeselt hallilt pildilt on näha, et majake oli aukliku rookatuse ja kössi vajunud seintega. Kui Soosaared ei oleks õigel ajal jaole saanud ning kõpitsema hakanud, olnuks talumaja juba ammugi kokku kukkunud.

Kümmekond aastat tagasi tuli talumaja vana rookatus välja vahetada, aga uus osutus sedavõrd raskeks, et lükkab tuulekoja aina enam maa sisse nagu adra pehmesse mulda. „Vana roogu katuselt maha võttes on võimatu algul ette kujutada, kui palju seda võib olla – nii maja hoov kui selle esine oli kohevat roogu täis, hävitasime seda suvi läbi,” meenutab Tõun. Lisaks elumaja katusele tuli vahetada rookatus ka saunal, kuhu pardid olid juba pesa teinud. „Pojad tulid seal tagumiku peal sops-sops katuselt alla. Munakoored vedelesid ümberringi maas.”

 

Väikeste vägilaste suured teod
 

Igasuvine vägikaikavedu käib herilaste ja muttidega. Ent hoopis hädaohtlikku olukorda sättisid pererahva toonesepad ehk puukoid, kes olid kõik toekad tammepalkidest laetalad seest tühjaks söönud nagu joogikõrred. See selgus, kui äkki hakkas köögilaes üks palk raginaga alla tulema. „Sõber jõudis viimasel hetkel prussi toeks alla tuua. Saime suurema õnnetuse ära hoitud.” Kõik laepalgid tuli välja vahetada, sest toonesepad olid need õõnsaks hävitanud.

Hiired peremehetsevad majas armutult. Sellel talvel on nad suutnud nõudepesumasina torust jupi ära süüa ja üritanud läbi närida tšillihelveste purgikaant. „Kogukamad närilised on ajanud ümber paar ilusat eestiaegset kannu – on nagu kratid, kes kukutavad riiulilt asju maha, mistõttu oleme nüüd pannud keraamilisele pliidile katte, et nad asjadega seda ei purustaks,” jutustab Tõun, tuues näiteid mitmesuguste tegelaste tarmukusest, kes maamaja idülli täielikult nautida ei lase.

Ka juhtus, et uus soemüür laoti savipinnasele ja see vajus õige pea kahtlaselt viltu. Siis tuli müür alt tühjaks kaevata ja Žiguli tungrauaga õigeks upitada. Tungraud ise jäigi betoneerituna müüri alla.

Suvi maakodus kestab aprillist oktoobrini. Seda enam, et loodud on harjumuslikud linnamugavused: nõusid ja pesu pesevad masinad, saunas voolab torudest soe vesi. Kui kohale jõudes teha pliidi alla tuli, siis muutub elamises olemine väga mõnusaks. Igaühele – kuigi koos võib olla mitu leibkonda – jagub ruumi ja privaatsust.

Seltskondlikuks olemiseks kogunetakse köögi pika laua taha või Lusthausi – maja kunagisse rehealusesse. Selle esi- ja tagaseinas olevate vastastikuste väravate kaudu sõideti omal ajal viljakoormatega sisse ja tekitati vilja tuulamise ajal vajalik tuuletõmme.

Lusthausis ehk Rõõmumajas on tantsitud meeleolukate pidude ajal ringiratast ümber kamina. On harjutatud kontserdituurideks ja peetud mitmesuguseid tähtpäevi. Tõuni sünnipäeval juunikuus on alati kohal tema „rütmigrupp” – trummar Rein Joasoo ja bassimees Argo Toomel, kes tulevad kutsumatagi, pillid kaenlas. „Väga suurt seltskonda ei ootagi, muidu kaob koha rahu ära.”

Ajapikku on kujunenud kombeks tähistada maakodus nii jaanipäeva kui muinastulede ööd, mil saabub üksjagu külalisi. Tehakse tuld ja kokatakse. Korraldatakse matku kadakametsa või käiakse Salevere mäe matkaradadel, kuhu ussikuningas kutsub rästikud koosolekule. On proovitud hakkama saada ka jõulude ajal, mil tuli pliidi all ei tohi kustuda, sest maja kuigivõrd sooja ei pea.

Kui väljas juhtubki olema kõledam ilm, siis on üsna mõnus istuda köögi pika laua ääres ning jälgida väljas toimuvat. „Igasugu loomakesi käib siin: rebaseid, jäneseid ja šaakaleid. Näeb erinevaid juhtumisi.” Tõun jutustab loo, kuidas harakas suutis kohtunikuna rahulikult klaarida rebase ja kassi tulise konflikti.

„Selge ilmaga on loojangud hästi ilusad,” sõnab Tõun, mida võib jälgida mugavalt saunaesisel istudes või maamaja pika söögilaua tagant. Päikeseloojangud on justkui alalised, kuid muutuva tonaalsusega foto- või maalinäitused, mille värvigamma lahustub merre või peegeldub vees, kuid ühtlasi kuldab üle ka köögi. Sumedatel õhtutel on just siis mõnus jalutada mõnikümmend meetrit eemal asuvasse merelahe soppi suplema, kus vesi ekstra soe. Seltsilistena liituvad naabripere lehmad, kes suudavad randa jäetud käterättidest välja hammustada just lillelised kohad. Nemad kogunevad sageli ka uudishimuliku publikuna teeveerde, kui Tõun parasjagu omaette saunaesisel musitseerib.

Sarnased artiklid