Magnus Kirdist valminud dokumentaal avab tippspordi telgitaguseid

Odavise on sentimeetrite mäng

Pealtvaatajale võib odavise tunduda lihtne ala: sportlane võtab hoogu, teeb viske ja oda lendab. Tegelikkuses mõjutavad tulemust kümned nüansid, nende seas viskenurk, kiirus, kehaasend, sammurütm ja isegi see, kuidas oda õhus liigub.

Just seetõttu kasutatakse tipptasemel kergejõustikus järjest rohkem kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Treeningutel on sageli kasutusel suure kaadrisagedusega kaamerad, mis võimaldavad treeneritel ja sportlastel iga liigutust hiljem kaaderhaaval analüüsida. Selliste süsteemide abil saab täpselt jälgida näiteks seda, millal toimub äravise, kuidas liigub õlg või millise nurga all oda sportlase käest lahkub.

Ka biomehaaniline analüüs on muutunud tippspordis tavapäraseks. Vastav tarkvara võimaldab mõõta sportlase keha liikumiskiirusi ja -nurki ning võrrelda neid varasemate sooritustega. Väikesed detailid võivad lõpuks otsustada väga palju, eriti aladel, kus iga sentimeeter on medalihetluses määrava tähtsusega.

Ka odad on aastatega muutunud

Tehnoloogia areng ei puuduta ainult treeninguid või tulemuste mõõtmist. Ka spordivahendid on pidevalt arenenud. Odade valmistamisel kasutatakse järjest rohkem kõrgtehnoloogilisi materjale, sealhulgas süsinikkiudu, mis aitab muuta need kergemaks, tugevamaks ja stabiilsemaks.

Odaviskes räägitakse siiani nn vanast ja uuest odast. Rahvusvaheline Kergejõustikuliit (varem IAAF, nüüd World Athletics) muutis meeste oda kujundust 1986. aastal pärast seda, kui visked muutusid järjest pikemaks ja tekkisid probleemid nii ohutuse kui ka visete mõõtmisega. Sakslase Uwe Hohni 1984. aastal visatud 104,80 meetri pikkune maailmarekord andis mõista, et odad on hakanud lendama staadionite jaoks ohtlikult kaugele.

Uue oda raskuskese nihutati varasemaga võrreldes umbes neli sentimeetrit ettepoole, mis muutis lennutrajektoori järsemaks ja vähendas viskepikkusi. Samuti aitas see vältida nn lamedaid maandumisi, mille puhul oli kohtunikel keeruline otsustada, kas vise oli määrustepärane või mitte.

Niisiis ei ei ole odavise ainult sportlase füüsiline pingutus, vaid ka omamoodi tehniline koostöö inimese ja varustuse vahel.

Publik näeb sporti samuti teistmoodi

Tehnoloogia on täielikult muutnud ka seda, kuidas inimesed sporti jälgivad. Tänapäeva kergejõustikuülekannetes kasutatakse aegluubis kaadreid, automaatseid jälgimissüsteeme, droonivõtteid ja reaalajas statistikat.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi nägi televaataja lihtsalt viske pikkust, siis nüüd saab publik jälgida oda lennutrajektoori, sportlase kiirust ja kordusi erinevate nurkade alt. Ultra slow-motion-kaadrid toovad välja detailid, mida ei oleks võimalik staadionil palja silmaga märgata.

Ka spordidokumentaalid on muutunud märksa kinolikumaks. Kaasaegne kaameratöö, stabiliseeritud võtted ja detailne montaaž aitavad luua palju vahetuma kogemuse ning viia vaataja sportlasele lähemale kui kunagi varem.

„Tagasitulek“ näitab tippspordi inimlikku poolt

Kuigi tippsport muutub järjest tehnoloogilisemaks, ei sünni tulemused pelgalt tänu tehnilistele abivahenditele või kaasaegsele varustusele. Dokumentaalfilm „Tagasitulek“ keskendub sellele, mis jääb tihti medalite ja võitude varju: vaimsetele raskustele, tagasilöökidele ning neile, kes on sportlase kõrval tema kõige keerulisematel hetkedel.

Sügisest kinolinadele jõudev „Tagasitulek“ näitab, et lõpuks on kõige olulisemal kohal ikkagi inimene, tema lähedased ja võime pärast raskeid hetki edasi minna.

Kuue aasta jooksul valminud filmi üheks peasponsoriks on Chanz, 2015. aastal loodud Eesti ja Rootsi litsentsiga veebikasiino.