Mahlased virsikud koduaiast. Mida virsikupuu tahab ja mida kardab?

Kaja Kurg
Tänu aretusele on aina rohkem saada ka põhjamaisesse kliimasse sobivaid külmakindlamaid sorte. | Shutterstock

See, et ka Eesti kliimas saab kasvatada lõunamaiseid virsikuid, pole enam ammu uudis. Asi õnnestub aga vaid siis, kui kasvukoht on sobiv ja vahele ei tule mõnd eriti vastikut talve.

Eestis kasvanud virsikuid sain proovida ühes koduaias Tallinna serval Kakumäel. Tookord oli väga kuum suvi, mis viljade valmimist igati soosis. Otse puult nopitud peopesasuurune kodumaine virsik oli taevalikult hea: hapukasmagus ja mahlast nõretav, mahl voolas sõna otseses mõttes ojadena mööda mu sõrmi.
Kakumäe on mereäärne kant ja siinses pehmes kliimas tasub eksootiliste viljapuudega katsetada, nii nagu ka Lääne-Eestis ja saartel. Sisemaal on pakane karmim ning võib puid kahjustada, kui need just kasvuhoones ei kasva.

Tookord proovisin Läti sorti ’Maira’, mille sametised punase põsega viljad olid tänu erakordselt kuumale suvele küpseks saanud juba juuli kolmandal nädalal. Ligi kolme meetri kõrgune laiuv puu oli virsikuid paksult täis. Saagikandeaeg algas puul   varakult: esimesi vilju sai pere proovida juba aasta pärast istutamist.
Virsikute kasvatamiseks põhjamaal leiab kirjandusest järgmise soovituse: istuta puu vähemalt viie meetri pikkuse ja lõunakaarde avaneva seina keskele, et ta oleks külma eest võimalikult hästi kaitstud. Täpselt sellise koha oligi pere oma puule leidnud: elumaja ja selle kõrvaltiiva lõunasse avanevas soojas nurgas, mõlemast küljest tuule eest varjatud.

Kakumäe oludes õitseb virsikupuu mais enne mureleid. Pärast saagiaega augusti lõpus näpistab perenaine aastakasvude tipud ära, et need jõuaksid talveks puituda. See on väga hea võte: kevadel tuleb märgatavalt vähem külmavõetud oksi välja lõigata.

 

Mis võib saada saatuslikuks?
 

Maheda, merelise kliimaga kohas pole mõtet puud talvekülma vastu katta, eriti kui taim on Eestis üles kasvanud ja oludega kohanenud. Tänu aretusele on aina rohkem saada ka põhjamaisesse kliimasse sobivaid külmakindlamaid sorte.
Luuviljaliste nõrgim külg on hoopis seisev vesi, mida nad ei talu. Samuti ei meeldi virsikupuule temperatuuri suur kõikumine talvistel külma- ja sulaperioodidel. Eriti halvasti tunneb puu end siis, kui sula maa peale tuleb lumi.

Ohtlikud on kevadised hilised öökülmad, mis võivad õitest ja seega ka saagist  ilma jätta. Väiksemat puud õnnestub ehk kattelooriga katta, suurema läheduses aitab lõkke tegemine, et tekiks kaitsev suitsuloor, samuti võib panna puu juurde põlema küünlad.
Virsikupuid ohustavad samad haigused mis teisi luuviljalisi. Kasvuhoones kasvatades võib tüli tekitada kedriklest.

 

Mida virsikupuu tahab? 
 

* Sooja, päikeselist ja tuulevaikset kasvukohta. Võrreldes aprikoosipuuga on virsik meie kliimas palju õrnem ja kapriissem.
* Viljakat parasniisket mulda.
* Esimestel aastatel pärast istutamist harvenda õisi ja viljaalgmeid, et noor puu saaks kogu jõu suunata suureks kasvamisele.
* Ka täiskasvanud puul tasub harvendada liiga tihedalt kasvavaid vilju, sest siis kasvavad ülejäänud suuremaks.
* Väeta virsikupuud nagu teisigi viljapuid: kevadel annab kasvuhoo sisse lämmastikurikas täisväetis, pärast saagiaega antud kaaliumi- ja fosforirikas sügisväetis teeb aga talvekindlamaks ja soodustab õiepungade arengut. 
* Hoolduslõikuse käigus harvenda võra korralikult, et kõik viljad saaksid päikest ja muutuksid maitsvaks. Eemalda ka väga lähestikku olevad oksad ja need, mis jämedamaks muutudes kasvaksid kokku.
* Oluline võte on okste rõhtsaks painutamine: siis tekib rohkem õiepungi.
* Talveks tasub panna juurte peale vett tõrjuvat katteturvast või miskit muud soojapidavat, sisemaal võiks puu katta veel millegagi, näiteks džuutmatiga. Kevadise päikesepõletuse vastu aitab ümber tüve keeratud džuudist vm kate.
* Virsikupuud võib põhjamaa oludes kasvatada kasvuhoones. Võra saab hoida madalana, et puu ära mahuks.


Nektariin ja lamevirsik

* Sileda koorega virsikud on nektariinid, täpsemalt hariliku virsikupuu teisendi nektariinipuu (P. persica var nucipersica) viljad.

* Lamevirsik on hariliku virsikupuu vormi – lameda virsikupuu (P. persica f. compressa) viljad. Nad on magusamad kui tavalised virsikud ning lameda kuju tõttu on neid mugavam süüa.

 

Sorte Eesti puukoolides

’Maira’ – roosa põsega kollased viljad. Talvekindel Läti sort. Valmib juuli lõpus / augusti algul.
’Viktors’ – Läti sort, valmib ’Mairast’ hiljem.
’Sotšnõi’ – suurte (120-150 g) viljadega Ukraina sort.
’Pamjati Ševtšenko’ – väga suurte viljadega (üle 150 g) Ukraina sort.
’Dneprovski’ –  vilja päikesepoolne külg värvub täielikult punaseks. Ukraina sort.
’Inka’ – Oranžid ovaalsed viljad on sageli kaetud punase jumega. Poola sort.
’Leedu kohalik’ – Kollasel viljal on punakas põsk.
’Royalvee’ – Punase jumega suur (120 g) kollane vili. Kanada sort.

Artikli märksõnad