Maitsvad õunad pikaks talveks. Uuemaid Eesti talisorte

Kaja Kurg
Aasta viimastel kuudel on vana hea ’Antonovka’ kõige maitsvam ja mahlasem. | Shutterstock

Talv möödub muretult, kui oivaliselt lõhnavast õunakeldrist saab ikka ja jälle tuua õunu nii värskelt söömiseks, koogi jaoks kui ka muuks kokkamiseks.

Aasta viimased kuud on vana hea ’Antonovka’ (antoonovka) tippaeg – siis on ta kõige maitsvam ja mahlasem. Tegu on sügissordiga, mida kuni 2005. aastani käsitleti taliõunana. Hoiule pandud antoonovkad saavad tarbimisküpseks oktoobri lõpus ja on heas hoidlas säilides igati söömiskõlblikud veel jaanuariski.

Paljud halvustavad seda sorti, kuna peavad liiga hapuks. Ju nad pole saanud selliseid antoonovkaid, mis on korralikult hõredaks lõigatud puus päikese käes ilusasti kollaseks küpsenud. Sellistel õuntel on tõeliselt hõrk magushapu maitse ja nad on väga mahlakad, lisaks lõhnavad võrratult.

Parimaks koogiõunaks peavad hapukat ’Antonovkat’ siiski kõik. Ka kuivatamiseks sobib ta ideaalselt.

’Antonovka’ on vana Vene maasort. Arvatakse, et ta on pärit Kurski kandist ja ligi kolmsada aastat vana. Kuna antoonovka viljad sisaldavad väga palju C-vitamiini, on teda peetud Vene rahvameditsiinis lausa raviõunaks. Väga hea talvekindluse tõttu soovitati Eestis seda sorti kasvatada juba 19. sajandi lõpus.

 

Talisorte läänest ja idast
 

Üks maitsvamaid taliõunu on Ameerika Ühendriikidest pärit ’Cortland’, mille valgel peeneteralisel viljalihal on väga mõnus hapukasmagus maitse. Nauditav on ka viljade aroom. Rohekaskollaste õunte karmiinpunast kattevärvust täiendavad üksikud tumepunased jooned, koor on õhuke ja läikiv.

Heades hoiutingimustes säilitavad õunad oma mahlakuse ja peene vürtsika maitse aprilli lõpuni või isegi maini. Väärt omadus on seegi, et ’Cortland’ on üks varisemiskindlamaid talisorte, mille koristamise võib jätta kõige hilisemaks, oktoobri esimeseks pooleks. Hoidlas saavad õunad söömisküpseks novembris-detsembris. Kahjuks nakatub ’Cortland’ kergesti kärntõppe: õuntele tekivad suured plekid, kust hiljem hakkab levima viljamädanik.

Kanadas aretatud ’Lobo’ õunad on ahvatlevalt erkpunased, roosakas viljaliha on magushapu. Kahjuks on sort väga vastuvõtlik kärntõvele. Säilib jaanuarini.

Vene talisortidest üks maitsvamaid on hapukasmagusate mahlaste õuntega ’Veteran’, mis säilib hästi märtsi keskpaigani ja seda ka kehvemates oludes. Valgevene sorti ’Alesja’ saab süüa detsembrist veebruarini, tema pehme kreemjas viljaliha on magushapu ja mahlakas.

 

Vanu tuntud Eesti taliõunu
 

Armastatud jõuluõun on meil ’Liivi sibulõun’. Arvatakse, et ta kujunes välja 19. sajandil Lõuna-Liivimaal ehk praeguses Lätis. Kollakasvalge tihe viljaliha on mõnusalt magushapu. Püsib kevadeni ja säilitab hea maitse ka kehvades hoiuoludes.

’Karksi renett’ hakkas maasordina levima Lõuna-Viljandimaal enne teist maailmasõda. Magushapud väga tiheda viljaliha ja väikese südamikuga rohekaskollased õunad säilivad märtsini.

’Paide taliõun’ on Paide linnast pärit rahvaselektsioonisort. Tal on omapärane magushapu maitse. Kui õunad õigel ajal puu otsast maha võtta, võivad need heas hoiukohas säilida maikuuni.

Kevadeni säilib hästi hapukasmagus ’Põltsamaa taliõun’. See on Eesti maasort, mida levitas ETK Põltsamaa puukool juba 1930. aastatel.

Üks paremini säilivaid taliõunu on ’Tellissaare’, mis püsib heas vormis aprillini ja vahel kauemgi. Sordi aretas talunik Jaan Tellisaar Viljandimaal Pilistveres Kulple talus aastatel 1920–1930 Poolast toodud tundmatu õunasordi seemnetest. Teistest meil levinud õunasortidest sisaldab ta märgatavalt rohkem C-vitamiini.

 

Uuemaid Eesti talisorte
 

’Kikitriinu’ on ühtaegu nii sügis- kui ka talisort, mille väga magusaid, mahlakaid ja vürtsikaid õunu saab nautida oktoobrist veebruarini.

’Kaari’ ja ’Kastar’ on sügise algul magushapud, kuid seistes kaob hapu maitse peaaegu täiesti. ’Kaari’ säilimisaeg lõpeb jaanuaris, ’Kastar’ on söömiskõlblik kauem.

Tänuväärselt pikalt – märtsi-aprillini ja vahel kauemgi – säilib ’Katre’, mille tihe rohekasvalge viljaliha on meeldivalt magushapu. Parim maitse ongi tal talve teisel poolel.

Põnev sort on ’Liivika’, mille maitse meenutab vana head sügisõuna ’Liivi kuldrenetti’, aga on sellest parem. Kui kuldrenetid on väga head vaid septembris ja oktoobris, siis hõrgumaitselist ’Liivikat’ saab süüa kevadtalveni.

’Kersti’ üsna kogukad magushapud õunad olevat aga veel maikuuski väga maitsvad.

Sarnased artiklid