Leht-, helme- ja lamekaktused on väga vähenõudlikud ja erilised. Nende eksootilised ja sageli väga suured õied avanevad tihti vaid mõneks tunniks ööpimeduse varjus (suureõieline kuukaktus, öökuninganna) ja kustuvad esimeste koidukiirtega. Kes aga kord nende ilu on näinud, armub neisse jäägitult.
Üks tuntumaid ja tavalisemaid epifüütseid kaktusi on kõigile hästi tuntud taim ja seda eriti jõulude ajal. Schlumbergera truncata ehk harilik jõulukaktus ja tema hübriidid kuuluvad kindlasti iga-aastase jõuluootuse juurde.
Juba novembrist võib meie kauplustest jõulukaktuseid leida. Tõsi, enamasti müüvad kauplused varajast jõulukaktust (Schlumbergera russelliana).
Võrreldes hariliku jõulukaktusega on varajane jõulukaktus liigutamise suhtes natuke vähem nõudlik. Eriti tundlikud on jõulukaktused liigutamise suhtes õitsemise ajal. Väiksemgi häirimine, temperatuuri või valgusolude muutumine võib lõppeda nuppude ja avatud õite varisemisega. Seepärast ongi aretatud sorte ja hübriide, mis on vähem valivad.
Miks jõulukaktus ei taha õitseda?
Mõnel õitseb jõulukaktus alati ilusti, teisel ei taha jonnakas taim mitte oma õisi pühadeks avada. Üheks enamlevinud põhjuseks võib olla liiga suur pott ning lämmastikurikas muld. Taim küll kasvab jõudsalt, kuid õitsemine jääb tagasihoidlikuks.
Põhjuseks võib olla ka läbimata puhkeperiood. Kindlasti peab taim olema läbinud sügisese kuivema perioodi. Mitteõitsemise põhjuseks võib olla ka liiga pime kasvukoht või toitainetepuudus, aga ka liiga pime, liiga soe või liiga jahe koht.
Valgust ja rippumist!
Jõulukaktuse, nagu ka kõigi teiste epifüütsete kaktuste puhul, tuleb teada mõningaid nüansse ja nippe.
1. Kõik epifüütsed kaktused armastavad valget kasvukohta. Taimi tuleks siiski ereda päikese eest varjutada, eriti suvel.
2. Nad armastavad rammusat, kuid samas õhulist mulda. Hästi sobib näiteks orhideedele mõeldud muld.
3. Ideaalne on neid kasvatada amplipottides või -korvides. Nad on õnnelikud, kui saavad rippuda.
4. Mõned jõulukaktused armastavad ka ronida, näiteks Selenicereus’i perekonna esindajad on võimelised mööda puid ronima. Tuntuim on neist kindlasti Selenicereus grandiflorus − suureõieline kuukaktus/öökuniganna.
5. Kasvuperioodil armastavad jõulukaktused rohket kastmist. Korralik kastmine on väga tähtis eriti kuumal ajal. Kuumaperioodil veenduge, et muld on pidevalt niiske. Talvisel ajal tuleks kasta vastavalt vajadusele ja pigem taimi kuivemana hoida.
6. Jõulukaktused ei armasta liigniiskust − see põhjustab juurestiku kahjustust ja kogu taim võib ühel hetkel ära mädaneda.
7. Soojal ajal meeldib neile soe dušš ja piserdamine. Erandiks on õrnem jõulukaktus, mille piserdamisega tuleks olla ettevaatlik. Seisev vesi lülide vahel võib põhjustada lülide varisemist, nii et korraga võib kogu põõsas laiali pudeneda.
Kui taim on sind pühade ajal pikalt rõõmustanud, siis lase tal pärast õitsemist puhata 6-8 nädalat. Sel ajal ära taime väeta ning kasta mõõdukalt. Mulda ei tohi läbi lasta kuivada ja jälgi, et võrsed ei tõmbuks krimpsu. Taime võiks hoida sel ajal ka paar kraadi jahedamas kui seni. Pärast puhkust hakka taime uuesti kastma, väetama. Kui jõulukaktust on vaja ümber istutada, siis on seda mõistlik teha vahetult enne uue kasvuperioodi algust, märtsis-aprillis.
Millised taimed toovad head energiat, millised aga halba, sellest loe siit.