Mida uut mustast sõstrast?
Väino Eskla
Sõstralembust suurendab asjaolu, et koduaias kasvatamiseks tuleb järjest juurde uusi maheda- ja magusamaitselisi sorte. | Shutterstock

Must sõstar on sedavõrd kasulik mari, et mõni põõsas võiks koduaias ikka kasvada. Uued sordid on mahedama maitsega ja magusad ning neid tuleb aina juurde.

Aiapidajate huvi uute sõstra-, eriti musta sõstra sortide vastu näikse olevat jätkuvalt tõusujoones. Pole ka ime, sest poest saadavate välismaiste viljadega toidame oma keha ka teadmata hulga jääk- ja säilitusainetega. Oma aia must sõstar on aga ehe terviseturgutaja, mida lisaks ühe- kuni kahekuulisele vahetult põõsast tarbimisele saab säilitada sügavkülmutatuna ning toorhoidistatuna aasta läbi.

Sõstralembust – ka noorte hulgas – suurendab asjaolu, et koduaias kasvatamiseks tuleb järjest juurde uusi maheda- ja magusamaitselisi sorte.

Kolmekümne viie aasta pikkuse sordivaatluse tulemusena on minu aiast läbi käinud ligi sada musta sõstra sorti, hetkel on kollektsioonis üle 50 sordi. Praegu on istikutena paljunduses umbes 20 sorti, ülejäänud on kas liiga uued või vähem võluvad.

Enim nõutud sorte on kümmekond. Aja jooksul on valdav osa sorte, mis uudsena tähelennu teinud, varem või hiljem oma tähtsuse minetanud – kas pahalastele liigselt vastuvõtlikuks osutunud või muude omaduste poolest taandarengu teinud. Sama saatus võib oodata teisigi praeguseid tippsorte.
 

Omadused sõltuvad kasvuoludest
 

Kogemused näitavad, et sama sort käitub erinevates kasvuoludes vahel üsna isemoodi, seepärast võib nii mõnigi sõstrasõber mulle vastu vaielda. Siit soovitus: uue taime valimisel tuleks leida oma aia kasvuoludele (mullalõimis, niiskus) ja kasvatamisvõimalustele sobivaim sort.

Ka aastati on omadused – valmimisaeg, maitse, nakatumine – üsna muutlikud.

Minu sordisoovitused lähtuvad aiast, mis asub happelisel liivmullal, kus sügisest kevadeni on valdav liigniiskus ning suvel sagedane põud. Parajalt märja maa vastu pole mustal sõstral midagi, kuid kuivus – eriti õitsemise ja viljade kasvamise ajal –pole sugugi hea.

2019. aasta kevad peaks näitama, kuidas üks või teine sort mullust kuuma ja kuiva suve talus ning sellest taastub, st millised sordid on põuakindlamad.

Suviti olen pakkunud huvilistele musta sõstra sortide marju degusteerida. See annab võimaluse võrrelda erinevate sortide marjade suurust, maitset, viljakesta paksust jne. Sõstrapäevade aja- ja kohainfot ning sordikirjeldusi saab vaadata kodulehelt www.aiatark.ee.

 

Sobiv kasvukoht

 

Must sõstar eelistab kasvada niiskemas ja valgusküllasemas kohas. Sel juhul on võrsete kasv parem ning saak kujuneb suuremaks ja paremaks. Ka väheneb päikesele avatud kohas nakatumine seenhaigustesse.

Valgusolusid aitab parandada hõredam istutus ja iga-aastane lõikus. Koduaias võiks põõsaste vahekauguseks arvestada 1,5–2 meetrit (seni kirjanduses pakutud 1–1,5 meetrit pean suuremate ja laiuvamate põõsaste puhul liiga tihedaks).

Ammu teada, kuid veel vähe järgitav maaväljade mõju on kasvukoha valikul samuti tähtis. Energeetiliselt negatiivsetes kohtades on taimed rohkem stressis.

 

Kuidas istutada

 

Mida lahjem ja rähksem on maa, seda rohkem mulda tuleks istutusaugus asendada viljakaga.

Vähimaks augu suuruseks olen soovitanud järgmist: laiusena kolmekordne juurepalli läbimõõt ja sügavusena kahekordne poti kõrgus. Mida kehvem muld, seda suurem koobas kaeva!

Taimed istuta kuni 10 cm sügavamale, kui nad potis kasvasid – nii tekib varte alaosale lisajuuri ning mulda jäänud pungadest võrsub uusi elujõulisi oksi. Oluline on, et mullast või maapinna piirilt tekiks võimalikult palju uusi oksi (need on asenduseks hiljem väljalõigatavatele vanadele okstele).

Istutussügavus sõltub muidugi ka mulla- ja niiskusoludest: kuivemale ja kergema lõimisega maale võib istutada sügavamale kui märjale ja raskemale.

 

Istutuslõikus
 

Kui istikul on vähemalt 3–5 jõulist maapinna lähedalt harunevat oksa, ei pea midagi lõikama.

Kui oksi on üks-kaks, tuleks need vähemalt poole ulatuses tagasi lõigata, et soodustada võimalikult madalalt harunemist ja kiirendada põõsa tihedamaks kasvamist. 

Oksatippe ei või kärpida, sest siis algab harunemine liiga ülevalt ja tekivad „luuad”.

 

Edasine hooldamine
 

Oluline on lõigata mustasõstrapõõsaid kandeeas, sest oksad on suhteliselt lühiealised, sõltuvalt sordist ja kasvuoludest 5–7 aastat.

Seega tuleks juba viiendal-kuuendal aastal hakata esimesi oksi välja lõikama ning sel kombel põõsast järjepidevalt uuendama. Nii kasvavad tugevad asendusoksad, saab suurema saagi ning põõsa iga pikeneb.

Keskmiselt püsib mustasõstrapõõsas maksimaalse saagikusega 12–15 aastat, aga pideva hea hooldamise korral võib see tõusta ka 20–25 aastani.

NB! Oksad lõika maha kuni maapinnani või isegi mulla seest, ära jäta tüükaid!

s6stra_pahklest_2013-05-02_9.jpg

Sõstra pahklest.
Väino Eskla

Sarnased artiklid