Mihklipäev tõi sügise: nii tähistas vanarahvas 29. septembrit

Mihklipäeva tähendus oli tihedalt seotud põllupidamise ja karjakasvatusega. Kui jüripäev 23. aprillil tähistas kevadiste põllutööde ja väliskarjatamise algust, siis mihklipäev oli selle perioodi teine ots.

Rahvapärimusest ongi tuntud mõte, et „Jüri seob, Mihkel päästab“. Kevadel jüripäeva paiku sõlmitud suviste teenijate ja tööliste kokkulepped kestsid sageli mihklipäevani. Mihklipäevaks lõppes ka karjaste tavapärane teenistusaeg, kuigi sooja sügise korral võidi loomi kauem väljas hoida.

Mihklipäev oli seega omamoodi piir suve ja talvisema elukorralduse vahel.

Lõikus pidi olema suuresti tehtud

Mihklipäev tähistas ka lõikusaja lõppu. Eelkõige puudutas see teravilja koristamist. Kõik sügisesed põllutööd ei pidanud 29. septembriks tingimata lõppenud olema. Näiteks kapsaste, kaalikate ja naeristega ei kiirustatud alati ning ka rehepeks ja lina töötlemine jätkusid pärast mihklipäeva.

September ise kandis rahvasuus muu hulgas nime mihklikuu, mis näitab, kui oluline see tähtpäev aasta tööde korraldamisel oli.

Mihklipäeval söödi korralikult

Kui suur osa saagist oli koristatud ja raske suvine töö hakkas läbi saama, oli põhjust ka pidutseda. Mihklipäeva iseloomustas rikkalik toidulaud.

Olulisel kohal olid lambaroad. Söödi näiteks värsket lambaliha, lihasuppi, sülti ja verikäkke. Lauale võis jõuda ka linnuliha ning küpsetati rukki- ja odraleiba, sepikut, saia ja kooke.

Söödi sügiseseid juurvilju, näiteks naerist ja kaalikat. Lõikuspühale kohaselt kuulus mihklipäeva juurde ka õlu.

Mõnel pool väljendas muutuvat aastaaega toidulaudki: suvine piima- ja võirohke aeg hakkas lõppema ning algas aeg, mil rohkem söödi liha.

Miks öeldakse „igal oinal oma mihklipäev“?

Tänapäevani on säilinud väljend „igal oinal oma mihklipäev“. Seda öeldakse tavaliselt mõttega, et igaühe jaoks saabub kord hetk, mil tuleb oma tegude eest vastutada või mil senine hea põli lõpeb.

Ütlus on seotud mihklipäeva toidukommetega. Sügiseks oli loomade talvise ülalpidamise võimalusi vaja hinnata ning mihklipäeva paiku tapeti muu hulgas lambaid. Lambalihast valmistati ka mihklipäeva piduroogi.

Just sellest taustast on arusaadav, miks mihklipäev ja oinas rahvapärases ütluses kokku said.

Mihklipäev oli ka karjaste püha

Mihklipäev oli tähtis päev karjastele. 19. sajandil tähendas see sageli karjatamishooaja ja karjase töölepingu lõppu. See võis olla ka aeg, mil karjane sai taas kooli minna.

Rahvapärimuses leidub isegi lugusid sellest, kuidas karjased püüdsid karjatamise lõppu kiirendada. Lõuna-Eestist on üles kirjutatud komme vedada valget oinast ümber kivi lootuses, et peagi hakkab lund sadama ja karjane pääseb oma ametist.

Mihklipäeval vaadati, mida ilm teeb

Nagu paljude teiste rahvakalendri tähtpäevade puhul, jälgiti ka mihklipäeval tähelepanelikult loodust ja ilma.

Erilist tähelepanu pöörati tuulele. Lõunatuult peeti sooja sügise või talve märgiks, põhjatuult aga külma ilma ennustajaks. Kui mihklipäeva paiku müristas, loodeti sooja sügist või sooja jõuluaega.

Ka puude järgi püüti tulevikku ennustada. Kui lehed langesid varakult, seostati seda varasema kevade saabumisega. Kui puud olid mihklipäeval veel lehes, võis pärimuse järgi oodata hilist ja sooja sügist.

Need olid loomulikult rahvapärased ilmaended, mitte tänapäevases mõttes usaldusväärsed ilmaennustusmeetodid.

Mihklist hakati juba jõulude poole lugema

Mihklipäeva tähtsust näitab seegi, et selle järgi arvestati järgmiste tähtpäevade saabumist. Vanarahvas ütles: „Mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu.“

Teisisõnu algas mihklipäevaga rahvakalendris juba talviste tähtpäevade poole liikumine.

Mihklipäev tähistas seega palju enamat kui üht septembrikuist nimepäeva. See oli vanarahvale selge piirjoon aastas: suvised tööd hakkasid lõppema, saak oli suuresti kogutud ning elu hakkas liikuma talvise rütmi poole.