Miks on hea külvata sügisel püsililli? Milliseid tohib ja milliseid mitte?
Kaja Kurg
Piimalill. | Shutterstock

Paljude liikide seemned on puhkeseisundis, millest ärkamiseks vajavad nad külmaperioodi, mille jooksul on temperatuur kolm-neli kuud vähemalt nulli lähedal. Alles siis on nad võimelised idanema.

Seetõttu peavadki selliste liikide seemned veetma talve külmas mullas. Kui kevadel külvata, „magavadˮ nad edasi ega tärka. Talikülv tuleb teha hiljemalt novembris, sest siis saavad seemned kevadeks kätte vajalikul määral jahedust.

Külvi õnnestumiseks on vajalik teada, et seemned peavad enne püsivaid külmi end vett täis imema, milleks kulub paar nädalat. Kui külvata liiga hilja, nii et muld peagi läbi külmub, ei muutu seemned piisavalt niiskeks ja puhkeseisundist väljatulek on pärsitud. Õnneks on meil talve jooksul sageli sulailmu, mil seemned saavad veeimamist jätkata.

 

Külva kindlasti sügisel:

adoonis, ebamagun, emajuur, jänesekäpp, kannike, karukell, kellukad, kilpleht, kirburohi, kivirik, klaitoonia, kukekannused, kuldjuur, kullerkupp, kurereha, laudleht, lavendel, leviisia, liivkann, maran, metsvits, mätasjas merikann, nõmmkann, ogaputk, peekerlill, piimalill, kõik nahkjate lehtedega priimulad, siilkübar, sininokk, soldanell, soovõhk, stepirohi, tarnad, tiarell, tulikas, tõnnike, upsujuur.

Ära külva sügisel:

aster, astilbe, bergeenia, härjasilm, karikakar, keskmine kellukas, mesiohakas, mõrsjalill, neiusilm.

Nendel liikidel pole puhkeseisundit, mistõttu hakkavad seemned mulda sattudes varsti idanema. Tärganud taimekesed hukkuvad aga esimese suurema külmaga.

 

Sarnased artiklid