Miks said kukeharjadest kanaharjad?

Ingrid Sembach-Hõbemägi

Kukeharjad. | Shutterstock

Juba mõnda aega on aiandusringkondades olnud jutuaineks botaanilise terminoloogia komisjoni ehk taimenimede komisjoni töö, mille käigus muudetakse seniseid levinud taimenimesid ja pannakse uued, sageli segadust tekitavad eestikeelsed nimed. Uurisime komisjoni juhilt botaanik Toomas Kukelt, miks seda tehakse ja kas see kõik ikka vajalik on.

Kui kaua taimenimede komisjon koos käinud on ja kuidas teie tööülesanded tekivad?

Komisjoni alguseks loeme 1907. aastat, aga seda on korduvalt taasloodud. Praegune koosseis on koos käinud umbes viimased viis aastat. Tegeleme kaht tüüpi terminitega – põhiliselt taimeliikide ja alamliikide nimedega ning teine osa on „päris“ terminid, mis taime kirjeldavad (näiteks peensaagjas leheserv). Need on meil juba päris hästi paigas. Küll aga on vaja kogu aeg juurde luua taimenimetusi, sest keeleseadus kohustab poes müügilolevate taimede, seemnete või rohusegude pakkidel kasutama eestikeelseid nimetusi. Kuigi aednikud ja botaanikud kasutavad rohkem teaduslikke nimetusi, on ikkagi väga palju neid, kellele ladinakeelne nimi mõjub eemalepeletavalt, nii et seepärast peaksid meil taimede nimed olema eesti keeles. Sellega komisjon pidevalt tegelebki. Samuti vajasid nimetamist Tartu Botaanikaaia näituse jaoks paljud orhideeliigid. Kui taimeperekond on juba nimetatud, siis liigile nime andmine epiteedi järgi on üsna lihtne. Aga põhiline vaev on taimeperekondade nimetamisega ning see on juba keerulisem. Meil on ju palju taimenimesid, mille puhul me ei mõtle iga päev, et nad on tegelikult teistest keeltest tulnud, nagu tulp, aaloe või begoonia. Nad on eesti keeles väga hästi hääldatavad ja seal ei tekigi küsimust, et peaks kuidagi teisiti olema.