Millised on moosi- ja koogiõuna sordid, millised aga iluõunapuud? Mis tagab hea saagi?

Tiina Tammet
Õunasorte võib jagada ka otstarbe järgi. | Shutterstock

Meid, eestlasi, võib nimetada õunarahvaks. Vähe on aedu, kus ei kasvaks vähemalt üht õunapuud.

Õun on meile juba ajalooliselt kõige omasem ja levinum puuvili, aed-õunapuu kohalolekut on mõõdetud umbes 800 aastaga. Mets-õunapuu on Eesti aladel kasvanud juba tuhandeid aastaid. Õunapuuliike on maailmas aga tunduvalt rohkem, 50 ümber, sealhulgas tekitab segadust nende omavaheline ristumine, seemikute varieerumine ja metsistumine.

 

Ajast aega ulatuvad sordid
 

Maitsvamate viljade selekteerimisega on tegeletud samuti juba aastasadu. Õunakasvatus elavnes meie aladel alates 16. sajandist. Juba üle saja aasta tagasi ilmunud Jaan Spuhl-Rotalia pomoloogiaraamatus on mainitud ligi sadat Eestis kasvatatavat õunasorti. Eestlaste armastatud sordid ’Liivi kuldrenett’ ja ’Valge klaar’ on endiselt populaarsed ning neid istutatakse ka päris uutesse aedadesse. ’Suislepp’, ’Martsipan’, ’Sügisjoonik’, ’Tellissaare’, Talvenauding’ ja ’Antoonovka’ on küll sageli esindatud vanemates aedades, ent nende asemele valitakse pigem uuemaid sorte. Ka pisikeste punaste õuntega sort ’Dolgo’, mida tuntakse paradiisõunana, on aedadest peaaegu kadunud. Õunte sortiment vahetubki ajapikku, sest inimese vajadus uue, parema ja huvitavama järele ajendab sordiaretajaid jätkuvalt katsetama.

Sortide valmimisaja järgi eristatakse suvi-, sügis- ja talisorte. Suviõunad valmivad augusti jooksul – need on enamasti kohe söömiseks, magusad ja mahlased, kuid ei säili eriti pikalt, näiteks ’Krügeri tuviõun’. Sügisõunad saab korjata septembris, need säilivad rahuldavalt kuni talveni, tuntuimaks näiteks on ’Liivi kuldrenett’. Taliõunasordid korjatakse enne suuremaid öökülmi septembri lõpul ja oktoobris. Need vajavad enne söömist pisut järelküpsemisaega ning on kõige maitsvamad paari kuu möödudes. Taliõunad säilivad heades hoiutingimustes kevadeni – näiteks ’Tellissaare’ ja ’Talvenauding’.

Moosi- ja koogiõunad


Lisaks jagavad inimesed õunu ka otstarbe põhjal: näiteks on omapärase hapu maitsega ’Antoonovka’ asendamatu moosi- ja koogiõun, ’Sügisjoonik’ ja ’Tartu roosõun’ aga head mahlaõunad. ’Tiina’ ja ’Krista’ on head söögi- ja lauaõunad, väikeseviljaline ’Dolgo’ aga salatiõun.

Kui õunapuude liike paljundatakse seemnetega, siis sordiõunapuid eranditult pookimise või silmastamisega, teisiti öelduna vääristamisega. Tugevamale ja külmakindlamale seemnest kasvatatud alusele lisatakse kultuursordi oks(ad) või pung(ad), mis kasvatab soovitud vilju kandva võra.
Erinevate sortide põhjal on asjatundjad koostanud viljapuude ja marjade soovitussortimendi, mille alusel on kõige kindlam omale sobivat sorti valida. See vaadatakse mõneaastase intervalliga üle ja korrigeeritakse uuemate andmete põhjal. www.aiatark.ee.

 

Õunapuu istutamise rituaalne üritus
 

Õunapuu istutamine on tegelikult sündmus omaette. Puu planeeritakse aeda aastateks, et ta tooks rõõmu ja vilju ka veel järeltulevatele põlvedele. Õunapuu kandeiga võib küündida 60 aastani, hea hoolduse korral kauemgi.

Pika ja väärika eluea nimel tuleks puule valida võimalikult hea asukoht, arvestades samas ka tema hilisemaid mõõtmeid. Parim koht on päikeseline, õhurikas, ent põhja- ja läänetuule eest pisut varjatud viljaka mullaga koht. Liiga kõrge põhjavesi, liigne savi, ent ka kuiv liivane pinnas ei soodusta puu kasvamist.

Ühe sordiga puu kõrval on võimalik väikesesse aeda valida ka näiteks perepuu, kasutada nõrgakasvulistele alustele poogitud sorte või lausa viimasel ajal moodi tulnud vähe ruumi võtvaid sammasõunapuid.

Istutamine on parem ette võtta kevadel. Tuleb kaevata piisavalt suur istutusauk ning lisada selle põhja kompostmulda ja istutusväetist. Paiguta istik sellise kõrgusega, et pookekoht ei jääks maapinnas madalamale mulla sisse. Kasta korralikult, lisa head aiamulda ning vajuta muld istiku ümber kinni. Istiku viltuvajumise vastu tuleks lisada puule korralik tugi. Kasta pärast istutamist korralikult kahe kuu jooksul, et taim hästi juurduks.

 

Ilus aiapuu
 

Aedõunapuu õied on valged või heleroosad, kaunistades kevadet õhulise pilvena. Kes saagist suurt ei hooli, aga hing ihkab rohkem värve, siis valigu mõni iluõunapuu. Neil võib olenevalt liigist ja sordist olla näiteks punased õiepungad ja õied, lehed ja kauapüsivad väikesed värvikad viljad.
Iluõunapuudena kasvatatakse mariõunapuud Malus baccata, ploomilehist õunapuud M. prunifolia, Sargenti õunapuud M. sargentii ja verevat õunapuud M. pumila ’Niedzwetzkyana’. Üks ilusamaid tumeroosade õite ja punakate lehtedega iluõunapuid on Eesti botaaniku auks nimetatud sort ’August Vaga’.

 

Mis tagab õunapuu hea saagi?

* sobiv kasvukoht ja pinnas

* terve ja elujõulise istiku valimine puukoolist

* õige istutamine ja noore puu hooldus

* õigeaegne võra kujundamine

* haiguste ja kahjurite õigeaegne tõrje

* puu talvine kaitsmine

* kandeikka jõudnud puu väetamine ja lõikamine

* soodne ilmastik puu õitsemise ja viljaalgete moodustumise ajal

* tolmeldavate putukate – mesilaste ja kimalaste olemasolu

 

Õunakorjamise ABC

Õunu korjatakse säilitamiseks veidi enne täisküpsust, kui õunad eralduvad puust juba hõlpsalt, ent seemned ei ole veel pruunid. Kohe tarbimiseks on muidugi maitsvamad täisküpsuses viljad, ent eriti pika valmimisajaga taliõunte puhul võivad viljad juba selleks ajaks külmakahjustusi saada.

•            Õunad korjatakse ettevaatlikult, sest vigastuste, kärnade ja plekkidega õunad ei säili.

•            Pärast korjamist viljad sorteeritakse. Säilitusõunad pakitakse puhastesse kastidesse üksteise kõrvale ühe- või kahekordse kihina.

•            Kastid paigutatakse hoiuruumi, kus on u 3–5° sooja, piisav õhuniiskus (80–90%) ja hea ventilatsioon. Soovitatav on hoida ühtlast temperatuuri. Kuldrenetid, mis on küll sügisõunad, säilivad sellistes tingimustes ehk suhteliselt jahedas samuti edukalt mitu kuud.

•            Suurt õhuniiskust on vaja viljade värskuse säilitamiseks, sest liiga kuiv õhk tõmbab õunad krimpsu.

•            Paksukoorelisemad sordid säilitavad paremini niiskust, seega püsib nende viljaliha kauem värske ja hõrgu maitsega. Enamiku talisortide viljadele tekib õlijas õunavahakiht, mis samuti soodustab säilimist.

•            Õunu võib talvel hoida edukalt ka rõdul, kuid sealgi ei tohiks temperatuur langeda alla 1 °C.

•            Heades tingimustes säilitatavate taliõunte C-vitamiini-sisaldus püsib kuni kevadeni suhteliselt hästi.

•            Väikeses koguses võib poest või turult toodud söögiõunu säilitada ka külmiku alumises osas pealt lahtises kilekotis. Soojas toas säilivad need kõige vähem.

•            Õunu ei ole soovitatav hoida koos kartulite jm juurviljaga, sest siis jääb õuntele külge nn keldri- ehk kartulimaitse. Ka säilivad õunad sel juhul vähem, sest õhus liigub rohkem erinevaid haigusetekitajaid.

•            Säilitatavaid õunu tuleb nädala-paari järel kontrollida ja eemaldada mädaplekkidega viljad.


Õun sisaldab:

* vett 85–90%

* suhkruid 8,5–12%

* kiudainetest pektiini 1,5%

* happeid 0,16–1,1%

* valkaineid 0,4%,

* rasva (seemnetes) 0,3%

* mineraalaineid 0,16–0,5%, sh palju kaaliumi, magneesiumi, ka kaltsiumi, fosforit, rauda ja mikroelemente mangaani, vaske ja joodi

* pea kõiki vees lahustuvaid vitamiine, sealhulgas C-vitamiini 8–26 mg, sorditi erinevas koguses.

Sarnased artiklid