Püsikupeenras ei ole õitsemise kõrghetkel aga suurte ja värvikate õitega püsimagunatele võrdset vastast. Idamagunad armastavad päikselist kasvukohta ega talu liigniiskust, kuid muidu on nad vähenõudlikud püsikud. Kuna magunate lehestik kuivab peale õitsemist, siis on soovitav neid kasvatada segapeenras teiste püsikute või üheaastaste taimede vahel, mis inetu kuiva laigu hiljem peidavad.

Paljundada saab taimi seemnetest või puhma jagamisega. Viimane on tükk tülikam, sest magunatel on väga sügavale ulatuv põhijuur, mida on raske lõhkumata kätte saada. Mai lõpul-juuni algul õitsevate idamagunate õite kõrgus varieerub sorditi 40–150 cm vahel, vahel annavad nad ka veel sügisel üksikuid õisi.

Idamagunate naabriks sobivad päevaliiliad (eriti samal ajal õitsevad), metssalvei, kurekellad, iirised, madalad põõsad, hiidlaugud, sinised mesiohakad, lupiinid, kukekannused; üheaastastest taimedest näiteks lõhnavad tubakad, kosmosed, daaliad.

Ahvatlejad antiikaegadest alates

Magunad kuuluvad magunaliste sugukonda, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Magunad kasvavad looduslikult Euroopa ja Aasia parasvöötmes, ent neid leidub ka karmima talvega Põhja-Ameerikas. Haruldane Papaver dahlianum kasvab näiteks Ida-Gröönimaal, Põhja Norras ja Teravmägedel. Teine põhjamaine haruldus on juurekas magun P. radicatum. Sel polaaraladel kasvaval madalakasvulisel roomaval taimel on kivisesse pinnasesse kinnitumiseks hästi arenenud juurekava.

Ei ole päris selge, kust taimede perenimi Papaver on tuletatud, kuigi see nimi on magunate kohta kasutusel juba antiikaja Roomas. Arvatakse, et ‘papaver’ viib tagasi Keldi sõnani ‘papapap’, mis tähendab putru või laste pudi. Sel ajal lisati laste pudrule unimaguna P. somniferum taimemahla, et nad paremini magaksid.

Nimi võib olla ka tuletis sõnast ‘parare’, mis tähendab sööma - juba 1500 ek kasutasid egiptlased küpsetistes magunaseemneid. Araablaste abil levisid magunad kuni Hiinani ja Plinius Noorem, kes elas 24-79 pk kirjeldas, kuidas roomlased puistasid leivapätsidele enne ahjupanekut mooniseemneid. Juudid panevad samuti mooniseemneid oma Sabbathi-leivale, sümboliseerimaks Jeesuse mannajagamist kõrbes.

Kulinaarias kasutatakse üheaastase unimaguna P. somniferum õlirikkaid seemneid. Seemnetest pressitav õli on hinnatud ka näiteks maalikunstis õlivärvide segamisel. Meditsiinis kasutatakse valuvaigistina taime piimmahlas sisalduvat oopiumit (sisaldab kodeiini ja morfiini). Samad alkaloidid on ka ülemaailmse narkootilise needuse heroiini lähtematerjaliks, seetõttu ei ole suure oopiumisisaldusega unimaguna sortide kasvatamine lubatud. Küll aga võib lillepeenrasse vabalt külvata dekoratiivsortide seemneid.

Üheaastased või lühiealised magunad

Liivmagun Papaver argemone

Põldmagun P. dubium

Kukemagun P. rhoeas

Valkjasroosa magun P. alboroseum

Alpi magun P. alpinum

Atlandi magun P. atlanticum

Tellispunane magun P. lateritium

Karvane magun P. pilosum

Kaljumagun P. rupifragum

Siberi magun P. nudicaule

Unimagun P. somniferum

Püsimagunad

Idamagun P. orientale

Kattelehine magun P. bracteatum

Hea nipp:

Vaasi lõika avanema hakkav pung, siis kestab õis kauem.

Piimahlaga unimaguna õievarte otsad tuleks korraks kasta kuuma vette, siis püsib lill vaasis kauem värske.

Moonide siidised õied