Naerukajakas Monika Tuvi
Greta Kaupmees
Monika spordiperes on mõistagi kõik liikmed aktiivsed ja teevad trenni. | Olga Makina

Kolme lapse ema, tantsutreener Monika Tuvi (40) on tõeline rõõmupall. Energiat ammutab ta mõnusast muusikast, tantsust ja toredatest inimestest ning kiirgab seda pakatavat rõõmsameelsust lahkesti edasi teistelegi.

Monika tantsijakarjäär algas 1998. aastal, kui ta astus lavale Eesti klubimuusika bändi Caater koosseisus. Tema talenti märkas Caatri asutaja ja liider Kalle Kukk, kellega Monika pikalt ka koostööd tegi.

Monika on rõõmsameelne ja naerab pidevalt, teda sobiks nimetada naerukajakaks – tantsu- ja fitnessiklubi Tantsugeen vana kooli tantsijate tiim saigi tänu sellele nimeks Tuvi ja Kajakad. Septembrist on töökad daamid juba täielikult tantsulainel, sest sügiseti annavad inimesed ikka igasuguseid trennilubadusi ja uue hooaja algus on hea aeg treeningutega pihta hakata.

 

Kardab vett nagu tuld
 

Monika ütleb, et sel kaunil Eestimaa suvel on ta nii palju puhanud, et vahel tunneb ta isegi natuke süümepiinu. Eesti uskumatu, ebareaalselt soe ilm hoidis rännuhuvilise Monika kodumail – muidu lendab ta lõunasse sooja või mööda ilma rändama. Tema lemmiksihtkoht on Ameerika, sest sealt saab ta enne uut hooaega energiat ammutada ja oma lemmiktantsutrennides käia.

Eestis puhkab Monika koos perega maakodus Otepääl. Kui sinna minna, tuleb jääda mitmeks päevaks, või kui töötempo lubab, siis nädalaks. "See koht on natukene liiga kaugel, et sinna väga tihti sattuda," kurdab Monika. Järveäärne suvila on aga puhkuseks parim: Monika naerab, et on sel suvel päris pruuniks saanud.

Liigpalavad ilmad talle aga ei meeldi. "Muutun päikese käes täiesti teovõimetuks, pigem tahan varjus ja peidus olla. Lapsed ei saa minuga randa, kuna ma ei kannata päikest ega oska ujuda – kaks halba asja koos. Väga tahaks ujuda osata, aga hirm on vist suurem.

Praegu on hästi popp käia SUP-lauaga vee peal; ma vaatan seda ja tunnen, et meeletult tahaks ka proovida, aga mu veehirm on liiga suur. Mul on tunne, et upun isegi vestiga ära," räägib muidu nii sportlik naine, kuidas ta siiani ei ole ujumist selgeks saanud. Reisidel on ta end küll ületanud ja vestiga snorgeldamas käinud, aga see on ka kõik.

 

Kolm vaprat lõvipoega
 

Monika vanemad lapsed on ujumisoskuse varakult omandanud ja noorim poeg läheb ujumist õppima sügisel. Lapsed Benjamin ehk Bennu (4), Samuel ehk Sam (9) ja Mac (21) ongi Monika jaoks need, kelle ümber kogu tema maailm keerleb.

"Mac nüüd teatas, et kolib koos pruudiga sügisest eraldi elama. Ma ei olnud selleks üldse valmis ja see tegi mind ikka väga kurvaks. Sam hakkas ka seepeale nutma, et miks venna läheb ära, ta on talle nii hea sõber.

Ma ei ole selleks valmis, kui lapsest saab täiskasvanu. Olen natukene selline kanaema, kes ei suuda lahti lasta, ja ma sureks vist südamevalu kätte ära, kui ta koliks kuhugi kaugele, näiteks välismaale," räägib naine ja lisab kiirelt, et õnneks teised lapsed on veel pisikesed.

Kolme poja ema tunnistab, et alles paar aastat tagasi käis tal peast läbi mõte, et võiks olla üks pisitüdruk ka... "Aasta või kaks tagasi oli see veel nii hell teema, et kui keegi küsis või rääkis tüdrukbeebi teemal, tulid mul pisarad silma... Oleksin väga tahtnud üht tüdrukut ka, aga praegu olen leppinud. Ja no kolm last – lõvipoega – on ikka piisav. Hoidsin kaua beebiasju alles, lappisin ja vaatasin, kui armsad need on. Aga nüüd tegin lõpparve, andsin kõik asjad ära. Ei tule neid beebisid enam. Aitab."

 

Reeded kuuluvad perele
 

Töö- ja pereelu ühitamine on suurpere emale periooditi olnud paras pähkel, aga Monika on suutnud luua elukorralduse, mis sobib kõigile pereliikmetele.

"Ma armastan reedeid. Juba neljapäeva õhtul tuleb selline rõõm ja energia sisse, sest tean, et homme on reede ja siis on terve nädalavahetus ees. Olen teinud reeded endale töökohustustest vabaks; esmaspäevast neljapäeva õhtuni on mul tööd ja trennid. Reedeti tegelen üldjuhul poistega: siis tulevad tavaliselt uued filmid kinno, on esilinastused, käime kinos multikaid vaatamas. See on emme ja poiste päev," jutustab Monika, emalik uhkusenoot hääles.

Ta räägib, kuidas käis sel suvel Bennuga Ranna rantšos poisile loomi tutvustamas. "Ise olen maalaps, kasvanud Jõgevamaal, aga lapsed on nii linnapoisid, et täitsa lõpp. Ja nüüd tahtsin, et ta saaks taluloomi päriselt näha ja katsuda. Et ta ei arvaks, et siga on paha mees," naerab Monika ja kiidab, et see oli väärt elamus.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.

Artikli märksõnad