Naised Köögis pakuvad küünarnukitunnet
Elise Järvik
Naised Köögis soovitavad elu mitte liiga tõsiselt võtta. | Olga Makina

Naised Köögis on justkui sõbrannad, kes annavad oma lauludega jõudu edasi minna, pakkudes äratundmist, et me ei ole oma muredega üksi, ja aidates näha elu läbi huumoriprisma. Kohtusime nendega ühel märtsiõhtul Kalamaja külaliskorteri avaras köögis, et rääkida muusikast, sõbrannadest ja muidugi tervisest.

Ansambli Naised Köögis moodustavad neli andekat ja elutervet naist: luuletaja ja kirjanik Kristiina Ehin (41), eesti-rootsi juurtega sotsioloogist pärimusmuusik Sofia Joons (46), rootsi filoloogi haridusega isehakanud multiinstrumentalist Katrin Laidre (43) ning setu päritolu regilaulik-jutuvestja Kairi Leivo (47). Parajasti salvestavad nad oma kolmandat plaati, "Igavesti heitlike tunnete tangot", mis tuleb välja mai alguses, kui Naised Köögis üle-eestilisele tuurile lähevad.

Ansambel Naised Köögis sündis kuus aastat tagasi, kui elasite kõik Viljandis. Nüüd elab Kristiina Tartus ja Sofia Helsingis. Kui tihti te praegu kokku saate?

Katrin: Päris tihti.

Kristiina: Võiks öelda, et sama tihti tegelikult.

Sofia: Kui päris aus olla, siis me ju hakkasime konkreetselt asju tegema, kui me olime juba Viljandist ära kolimas. Siis hakkad seda väärtustama, saad aru, mis see on, jätad kõik muu sinnapaika ja keskendud. Selles mõttes me raiskasime Viljandis päris mitu aastat.

Katrin: Me ei tulnud selle peale, et meil võiks bänd olla.

 

Mida bänditegemine teile eelkõige annab?

Kairi: Minu meelest kõige mõnusam ongi koos ajude ragistamine ja mingite teemade üle arutamine ja vaidlemine ja piltide loomine, et kuidas öelda mingi teema läbi laulu kolme või nelja salmiga niimoodi välja, et oleks selline tervik ja et oleks midagi öeldud ka.

Katrin: Me oleme kõik igatsenud peavoolumuusikas rohkem sisu.

Kristiina: Ma õudselt olen igatsenud, et ühel sõpruskonnal oleks ühiseid loomingulisi eesmärke, ja ansamblis Naised Köögis ma leian seda. See ei ole tänapäeva elus üldse tavaline. Hästi tihti on nii, et sõpruskond tuleb lihtsalt kokku ja joriseb ja jõriseb, ühed arvavad ühtemoodi, teised teistmoodi, aga kaugemale vaidlusest asi enamasti ei jõua. Loominguline eesmärk võib ju olla ka see, et paneme lapsed kokku ja läheme järve äärde ja teeme lõkke peal süüa. Aga et ka täiskasvanutel omavahel oleks mingisugune loominguline siht.

Kairi: Bänditegemine on natuke selline tuhkatriinumäng ka.

Kristiina: Et jätad oma tuhkatriinunaha kuhugi maha ja pistad selga klounirüü või printsessikostüümi.

 

Kuidas te sõnastaksite oma missiooni?

Sofia: Otsime tõde.

Kairi: Seda, mis meie jaoks on tõde.

Katrin: Otsime ka jõudu edasi minna. Ma arvan, et need laulud on meile endale ka olnud kasvamiseks väga vajalikud, mõnikord ka valusad.

Sofia: Täpselt! Nii valusad, et peaaegu ei suuda neid laulda, ja siis lauldes sa kasvad, sest sa saad hakkama selle teemaga.

Kairi: Vanad eestlased panid ka asjad, mis tuli vägevamalt välja ütelda, pigem laulu sisse, siis oli sõnadel tugevam jõud. Võib-olla meie lauludega on ka nii, et kui me neid laulame, siis sõnad saavad kaalu juurde.

Katrin: See elujõud või tahe edasi minna on tegelikult ka see, mida me tihti saame oma publikult tagasisideks. Nad on nii tänulikud, et need laulud on olemas.

Kairi: Väga paljud tulevad ja ütlevad, et see on otse nende elust.

Sofia: Samas me väga harva lihtsalt puhtalt loome teksti, see ongi nii, et kui enda elust ei piisa, siis võtame teiste naiste, sõbrannade, vanaemade, emade elukogemused. No see, et tahaks mõista, mis tegelikult toimub.

Katrin: Aga mitte ainult tõsiselt, ikka nalja tahame ka. Et keerame vinti väga palju üle mõnes loos.

Sofia: Aga selleks, et hahaha teha, peab olema ahaa. Kui kohale ei jõua, siis ei ole naljakas.

 

Teie repertuaarist võib leida väga eripalgelisi lugusid, valsist ja sambast jenka ja räpini. Kas on mõni laul, mida kontsertidel alati kuulata soovitakse?

Kairi: Eks ikka need vimka ja huumoriga lood on väga vastupidavad ajale. Aga samas ei karda meie publik ka tõsiseid lugusid. Me olemegi nii mitmekülgsed, kui me tahame. Võime rahulikult teha ühe täiesti jõhkra lorilaulu ja sinna kõrvale rahuliku romantilise valsi.

Katrin: "Naised, naised" kindlasti, samuti "Aasta ema".

Kristiina: Kui me hakkame kokku lugema, mitme naise elukogemusest "Naised, naised" on kirjutatud, siis jääb kahe inimese kahe käe sõrmedest väheks. Seal on palju-palju tüpaaže, emasid, õdesid, sõbrannasid. Täna lindistasime sisse ühe Siberisse küüditamise loo, mille me just tegime, pealkiri on "Kirovi tähtede all". Tegelikult räägib see juuniküüditamisest, kus 10 000-st 6000 olid naised ja lapsed, see jutustabki ühe naise loo. Kairi on seal eeslaulja, see on valus ja tõsine lugu, ja selle kavatseme nüüd märtsiküüditamise aastapäevaks välja anda. Ja siis tegime täna veel ühe internetiajastu laulu, "Interneeduška".

 

Andsite eelmisel aastal 50 kontserti. Seda on päris palju, peaaegu kontsert nädalas.

Kristiina: Laul tahab lennata. Kui ta on valmis tehtud ja temasse on jõud ja vägi sisse pandud, siis ta tahab, et võimalikult palju inimesi teda kuuleks, ja kõige lahedam on see, kui laulu loojad ise seda laulavad. Minu teel lavale ja laulma on olnud peamine julgustav idee see, et kui sa laulad oma laule, siis mitte keegi maailmas ei laula neid sinust õigemini. Mõni võib laulda ilusamini, aga õigemini mitte. Väga lahe on tunda seda suva ja hoogu ja julgust.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.

Sarnased artiklid