Närilisekindlaid sibullilli suveks ja sügiseks
Sulev Savisaar
Tähniline aarum. | Shuitterstock

Kas loobuda sibullilledest, kui mügrid, rotid ja hiired nende sibulad järjepanu nahka pistavad? Ära loobu, vaid vali aeda sellised liigid, mida nad ei himusta. Selliseid sibullilli leidub lisaks kevadistele ka suviste ja sügiseste õitsejate hulgas.

Tulivõhk (Arisaema)

Tulivõhad õitsevad sõltuvalt liigist mais, juunis ja juulis. Nad eelistavad poolvarjulist kasvukohta ning niisket (mitte märga!), kuid vett hästi läbilaskvat neutraalset kuni happelist huumusrikast mulda. Neitsilik tulivõhk (A. candidissimum) ja kollane tulivõhk (A. flavum) taluvad hästi ka täispäikest.

Liikidest soovitan järgmisi: amuuri tulivõhk (A. amurense), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend (A. ciliatum var. liubaense), kollane tulivõhk (A. flavum subsp. abbreviatum) ja kolmetine tulivõhk (A. triphyllum).

 

Aarum (Arum)

Võhaliste sugukonda kuuluv mugultaimede perekond erineb tulivõhast (Arisaema) „kapuutsi” puudumise ja lihtlehtede olemasolu poolest. Madalakasvuliste („peitõieliste”) liikide õied lõhnavad tolmeldajate ligimeelitamiseks ebameeldivalt, kõrgekasvulistel aga ebameeldivat lõhna pole. Oranžikaspunased tõlvikud on hilissuvise aia tõeliseks ehteks ja vaatamisväärsuseks, nad on varajasemad ja ilusamad kui tulivõhal.

Tuntuim liik on tähniline aarum (A. maculatum). Lisaks soovitaksin ka neid vähenõudlikke liike: piklik aarum (A. elongatum), ida-aarum (A. orientale) ja kaljuaarum (A. rupicola).

Mugulad istuta avamaal liigist olenevalt kas päikeselisse (kaljuaarum) või poolvarjulisse kasvukohta (tähniline, piklik ja ida-aarum). Muld olgu vett hästi läbilaskev, viljakas, parasniiske ja aluseline. Kasvuajal vajab taim niisket, lehtede kuivamise järel aga kuiva mulda. Ida-aarum kasvab looduses kuivematel muldadel kui piklik aarum.

 

Pinellia (Pinellia)

Nende mugulaga võhaliste tagasihoidliku välimusega püstine pikk ja kitsas tõlviku kandeleht („õis”) on roheline. Tõlviku viljatu tipmine lise on kandelehest palju pikem.

Pinelliad sobivad nii poolvarju kui päikese kätte huumusrikkale niiskele mullale. Liikidest sobib avamaale juulis õitsev Hiinast pärinev kõrge pinellia (P. pedatisecta), aga veelgi paremini juunis õitsev sigipungadega liik kolmetine pinellia (P. ternata)

 

Sügislill (Colchicum)

Paljud peavad sügislille sügiskrookuseks, ehkki tal on väga suur roosakaslilla õis, kanamunasuurune sibulmugul ja kevadel tulbilehesuurused laiad läikivad lehed. Sellist krookust pole küll näinud!

Sügislilledel on tolmukaid kuus, krookustel ainult kolm. Sügislilled on sügisese aia asendamatud ehted. Sügislilled vajavad täispäikest ja viljakat, vett hästi läbilaskvat parasniisket mulda, mis poleks kunagi liiga kuiv.

Aianduses on levinud harilik sügislill (C. autumnale), aed-sügislill (C. hybridum hort.) koos täidisõielise sordiga ’Waterlily’ ja kaunis sügislill (C. speciosum).

Sügislillel on ka kevadel õitsevaid liike.

 

Sternbergia (Sternbergia)

Sternbergia on amarülliliste sugukonda kuuluv nartsissi sugulane. Kes neid lilli aias näeb, arvab, et tegemist on sügisel õitsevate kollaste krookuste või kollaste sügislilledega.

Sternbergiad kasvavad soojas päikeselises kasvukohas vett hästi läbilaskvas mõõdukalt viljakas aluselises mullas. Õiepungade teket soodustab see, kui suvise puhkeperioodi ajal on muld hästi soe ja tuhkkuiv. Ka kasvu ajal peab muld olema küllalt vähese niiskusega.

Enamik sternbergiaid õitseb meil sügisel liiga hilja või ei suudagi enne talve tulekut õitsema minna. Julgen soovitada vaid septembris-oktoobris õitsevat kollaseõielist sitsiilia sternbergiat (S. sicula). Kahjuks on ta veel liiga haruldane ja asjahuvilistele raskesti kättesaadav.

Sarnased artiklid