Ometi leidub nelkide 300 liigi seas klassikalisi külmakindlaid püsikuid, kes sobivad suurepäraselt kaunistama kiviktaimlaid, aga ka lillepeenraid. Väidetavalt 30 000 vormi, klooni ja sordi seast leiab sobiva ka kõige nõudlikum taimefänn. Lisaks õitele on ilusad ka nende erinevates toonides padjandid. Üks nelkideta kiviktaimla ei olevatki see päris õige asi!
Nelkide taimeperekonna ladinakeelne nimi Dianthus on saadud kahe Vana-Kreeka sõna ühendamisel: dios – jumal ja anthos – lill, õis.
Nelkidele on omistatud lausa üleloomulikke võimeid. Kaheksanda ristisõjaga 1270. aastal püüdis Prantsuse kuningas Louis IX vallutada Egiptust ja Tuneesiat, kuid sõdalasi tabas katk. Kuninga käsul hakati mehi ravima looduses kasvavate nelkide õitest keedetud tõmmisega. Kummalisel kombel paljud paranesid, kuigi Louis IX ise suri siiski katku. Ometi jäi nelk ristirüütlite seas suurde ausse. Teadaolevalt varaseim nelgikasvandus oli juba 1460. aastal Hispaanias Valencias.
1629. a. ilmavalgust näinud teoses „Paradisi“ loetletakse mitmeid nelgisorte, millele on antud väga romantilisi nimesid. Prantsuse revolutsiooni ajal kandsid aristokraadid nelgiõit kuuerevääril, märkides sellega oma ustavust kuningale.
Liike ja sorte
Kuna nelke on nii palju liike, siis leidub neid pea kõikjal, aga nende keskuseks on Vahemere ümbrus. Nelgivabaks on jäänud Lõuna-Ameerika ja Austraalia loodus. Eestiski kasvab looduses kolm liiki: nurm-, nõmm- ja aasnelk.
Nurmnelki (D. deltoides) valides pole erilisi probleeme karta. Ta armastab kuivemat, liivaka mullaga päikselist kasvukohta. Õitseb juunist septembrini. Õied on küll väikesed, aga neid on rikkalikult. Aretatud on väga palju sorte. Näitena vaid mõned neist:
’Brilliant’ – õied helkiv-karmiinpunased, kõrgus 20 cm;
’Erectus’ – õied kergelt lillakaspunased, püstine ja kenasti kompaktne, kõrgus 20 cm;
’Nelli’– veripunase ringiga tumepunased õied, lehestik tumeroheline, kõrgus 20 cm.
Nõmmnelki (D. arenarius) kasutatakse aianduses harvemini. Ta on liivase pinnase taim. Õied on valged kuni roosad, meeldiva lõhnaga. Ei talu liigniiskust. Kõrgus kuni 20 cm.
Aasnelk (D. superbus) on kõrgem, kuni 50 cm. Õitseb juulis-augustis roosade, lõhnavate, narmastunud servadega õitega.
Hall nelk (D. gratianopolitanus) on populaarne alpinaariumite asukas. Mägedest pärit nelkidest on ta kõige vähenõudlikum, kevadpäike kahjustab teda harvemini. Moodustab tiheda, sinakashalli lehestikuga igihalja padjandi. Väga palju valgete, roosade või punaste, enamasti lõhnavate õitega sorte.
’Rosafeder’ – mais-juunis suured puhasroosad õied, kõrgus 20 cm.
’Purpurstjerne’ – purpurroosade õitega Norra sort.
’Plenus’ – roosa, täidisõieline.
Alpi nelk (D. alpinus) on pärit Alpidest. Moodustab tumerohelise, igihalja padjandi. Tal on kesksuvel üsna suured, kergelt sakilise servaga roosakaspunased lõhnavad õied. Õite neelus on tumedam ring. Armastab kergemat mulda, mis peaks olema nõrgalt aluseline. Taimede ümber paigutatakse paekivi tükke ja multšitakse kiviklibuga. Viimane aitab hoida temperatuuri juurte tsoonis jahedamana. Kõrgus kuni 10 cm.
Makedoonia nelk (D. myrtinervius) on hoopis vähetuntum, kuid väga armas „mägilane“. Padjand on nagu igihaljas muru, mille kohal mai-juulis puhkevad erkroosad õied. Kõrgus on sellel kääbikul vaevalt 10 cm. Kardab samuti liigniiskust. Sobivaks kasvukohaks on kuivmüüri kivipraod.
Knappi nelk (D. knappii) erineb teistest eelkõige oma kollase õievärvi tõttu. Ta on võimeline edukalt kasvama ka poolvarjulises kohas. Kõrgus kuni 40 cm. Õitseb juulis-augustis. Niiskustundlik.
Sulgnelk (D. plumarius) on populaarne püsilill. Ta on kõrgem – kuni 45 cm. Õitseb juunist augustini. Tal on väga palju sorte, millel on liht-, pooltäidis- või täidisõied. Õitseb väga rikkalikult. Sulgnelk on suurepärane lõikelill. Äraõitsenud õite eemaldamine stimuleerib uute õite teket.
Mitmekülgne tarbetaim
Nelgiõisi on tarvitatud nii kulinaarias, meditsiinis kui ka kosmeetikas. Neid on kastetud veinisse, et anda veinile täiendavat lõhnanüanssi. Selleks kasutatud nelgisordid said endale tabava ingliskeelse hellitusnime sops-in-wine.
Nelgiäädika saamiseks tuleb äädikasse (ilmselt veiniäädikasse) panna nelgiõisi ja jätta pudel mõneks päevaks päikese kätte seisma.
Värskeid nelgiõisi võib hakkida salatitesse, nendega võib kaunistada torte. Eelnevalt on tark õie küljest eemaldada kibedad rohelised tupplehed.
Aegade jooksul on nelke kasutatud ka ravimtaimedena. Neil arvatakse olevat nõrgalt toniseerivad omadused, kuid praeguseks on nende tarvitamine meditsiinis hääbunud.
Kosmeetikud on nelgiõite abil lõhnastanud mida iganes. Õied tuleb lõigata siis, kui nad on just-just avanenud, murda ära varred ja kuivatada.
Miks & kuidas
* Kõik kirjeldatud mitmeaastased nelgid eelistavad päikselist kasvukohta.
* Muld olgu kiviklibune ning mitte liialt rammus ega happeline.
* Mägedest pärit igihaljaid nelke kaitse talvel vihma eest kividele asetatud eterniidi- või klaasitükiga ja varjuta kevadpäikese eest padjandile visatud kuuseokstega.
* Suhteliselt paremini talvituvad kivide vahele istutatud nelgid.
* Paljundatakse seemnete või pistikutega. Seemikud hakkavad õitsema teisel aastal.
* Jagamisega on nelke tülikas paljundada. Neil on sammasjas juur, mida on võimatu jagada nii, et kõik taimeosad edukalt juurduksid.
Rohkem saad lugeda põnevatest taimedest raamatust "Aia aarded".
