Nutmaajavalt hea sibul. Seemnest, tippsibulast või ajatussibulast?

Tiina Tammet
Mugavaim viis on osta sobiva sordi tippsibulad ning need ühel ilusal maikuu esimese poole päeval mulda tippida. | Shutterstock

Sibul on nii maitse- ja ravimtaim kui ka väärt köögivili. Sibulakasvatusel on tähtsad nii muld, päeva pikkus kui ka temperatuur.

Harilik sibul ehk söögisibul kuulub koos üsna mitme söödava kaaslasega laukude Allium perekonda. Lähedalt sugulased on alamliik pesa- ehk šalottsibul, eraldi liikidena rindeline sibul, küüslauk, talisibul, porrulauk, pärlsibul, murulauk, longus lauk, karulauk, lisaks veel mitmed looduses ja iluaianduses levinud laugud.

Sibulakasvatusel on tähtsad nii muld, päeva pikkus kui ka temperatuur. Huvitaval kombel on juba ajalooliselt välja kujunenud üsna kindlad kasvutingimuste poolest sobivad sibulakasvatuspiirkonnad, Eestis näiteks Peipsi järve äärsed alad. Meil levinud sordid vajavad kasvamiseks algul jahedamat ja niiskemat keskkonda, seejärel 15–20kraadist soojust, et moodustuks sibul või tekiksid õiepungad.

Sibul armastab keskmiselt kerget nõrgalt happelist või neutraalset huumusrikast mulda. Värsket sõnnikut sibul ei talu, seda tuleks anda selles kohas eelneval aastal kasvatatavale aedviljale, nt kurgile või kapsale.

 

Seemnest või tippsibulast?
 

Aianduspoodides müüakse nii sibulaseemneid, tippsibulaid kui ka ajatussibulaid. Sibulaseemnest kasvab esimesel aastal väike, 1–3 cm läbimõõduga nn tippsibul, mis võetakse sügisel maast ning millest järgmisel aastal mulda panduna saab kasvatada sordile omase suuruse ja värviga tarbesibula.

Kevadel saab mulda panna ka eelmise aasta tarbesibulatest valitud väiksemad sibulad, kuid nendest ei saa nii kvaliteetset saaki kui tippsibulatest.

Mugavaim viis on osta sobiva sordi tippsibulad ning need ühel ilusal maikuu esimese poole päeval mulda tippida. Sibulad pannakse u 3–4 cm sügavusele vakku u 10 cm vahega ning kaetakse pealt mullaga. Sobiv sügavus on selline, kui peale sibulate mullaga katmist tippsibula ots napilt mulla alla jääb.

Kui kevad on kuiv, tuleb sibulaid kümmekonna päeva pärast kasta, et nad saaksid sisse korraliku kasvuhoo. Suve edenedes hoitakse taimed umbrohuvabad ning muld kobe. Jaheda kevade või tippsibulate säilitamisvea tõttu võib sibul putke minna, st õisikuvart kasvatama hakata. See tuleb esimesel võimalusel ära murda, sest muidu läheb taime tähelepanu seemnete valmistamisele ning sibulat alla ei moodustu.

Suve keskpaigaks kasvavad taimed nii, et pool sibulast jääb mullast välja. Nii peabki, sest päike aitab sibulatel valmida ning liikuv õhk hoiab eemale liigniiskusega levivad haigused.

Sibulad koristatakse siis, kui varred lamanduvad ning hakkavad kolletuma. Seda tehakse kuiva, päikeselise ilmaga. Sibulaid kuivatatakse mõned päevad õhu käes ning siis soojas, kuni 35kraadises ruumis. Seejärel sibulad puhastatakse, sorteeritakse ning punutakse vanikuks või säilitatakse lahtiselt kuni kasutuseni. Hoiuruumiks sobib ka soe tuba, tähtis on õhu liikumine ja suhteliselt kuiv õhk. Jahedas ja niiskes kipuvad sibulad kergemini kas hallitama või kasvama minema.

 

Kasvata ise talvised vitamiinid
 

Talviti kasvatatakse sobivates kasvuhoonetes ajatussibulat roheliste pealsete saamiseks, sest lühipäeva tingimustes annavad sibulad eelkõige pealseid. Seda saab kergesti teha ka toas aknalaual.

Ajatamiseks sobivad 3–4 cm sibulad. Lõika ära sibulakael, see kiirendab idude arengut. Sibulad laotakse niiske mullakihi peale üksteise kõrvale potti või kasti ja hoitakse 16–22 kraadi juures valges kohas. Aeg-ajalt neid kastetakse ning juba varsti võib pealseid tarvitama hakata.

 

Sibulas leidub:

desinfitseeriva mõjuga eeterlikke õlisid ehk fütontsiide, mis lisaks pisarate tekitamisele on äärmiselt tugeva antibakteriaalse toimega;

6–11% suhkruid;

joodi-, kaltsiumi- ja fosforiühendeid;

C-, B-, PP- jt vitamiine, samuti beetakaroteeni;

õun- ja sidrunhapet;

bioaktiivseid aineid prostaglandiine, saponiine ja flavonoide.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid