Õitest tulvil suvehekid
Anu-Kristin Tara
Aedvaak (Inula helenium) on parim suurekasvuline puhmik päikeselisse ja kuiva kasvukohta, | Shutterstock

Kui elupuuhekk tundub liiga igav ja tavaline, siis … raja aia äärde hoopis õitsev ja õhuline kõrgetest püsililledest müür.

 

On mitu head põhjust, miks kasutada piirde rajamiseks kõrgekasvulisi püsililli. Selline hekk on näiteks väga praktiline kohas, kus okaspuudest või lehtpõõsastest  hekk saab talvel kahjustusi: teid puhastades lükatakse peale lumehunnik või langeb lumelaviin peale katuselt. Püsililled kaovad teatavasti ju talveks „maa alla” ning plats jääb tühjaks.

Kõrge püsilillereaga on hea tekitada aias privaatseid nurgakesi, liigendada aiaruumi ja märgistada servi. Kui sa veel täpselt ei tea, kas istutada krundi serva okaspuu- või lehtpõõsahekk, saad seni kasutada püsikutest suvehekki. See sobib hästi ka madala võrkpiirde varjamiseks.
Püsililledest müür on tänu õitele ka märksa emotsionaalsem aiaelement kui ühtlaselt roheline ja massiivne puittaimedest piire. Paljud püsikud õitsevad suvel pikki nädalaid. Ära võiks märkida veel sedagi, et püsikuhekki on märksa lihtsam hooldada kui puittaimedest hekki, samuti on sellest ka lihtsam lahti saada.  Aga tuleb muidugi arvestada, et oma ülesannet – varjata, piirata ja liigendada – hakkavad püsikud täitma alles alates juuni lõpust, kui on jõudnud kasvada piisavalt kõrgeks.

 

Tugev vars, ilusad lehed, pikk õitseaeg

Püsikuhekk võib olla nii ühest kui ka mitmest liigist.
*Üheliigiliseks hekiks sobivad taimed, mis on kaetud lehtedega maapinnast ladvani, on hea seisukindlusega ega vaja toestust. Taimel peab olema ilus lehestik  ning pikk dekoratiivsusperiood. Loomulikult peab liik sobima antud kasvukohale. Mitmest eri liigist kujundatud püsikuhekis on sellised taimed enamasti toetaimedeks.

*Mitmest liigist kujundatud hekis on püsikutel erinevad rollid. Keskel või tagareas on kõrged toetaimed (tugeva varrega, kõrgus paar meetrit ja rohkemgi, pika õitseajaga, talvelgi dekoratiivsed), kõrval või ees keskmisekasvulised rühmapüsikud (nt leeklilled, kõrged sügisülased, päevakübarad, heleeniumid, sügisastrid, salveid, raudrohud, kalimerised) ning ees või servadel pinnakatjad (nt kurerehad, naistenõgesed, akakapsad, metsmaasikas, roomav metsvits, liblikjas kannike).

Toetaimedel kuluvad esimesed kasvuaastad suurema puhmiku moodustamiseks. Sel ajal on rühmapüsikud ja pinnakatjad väga vajalikud, sest nad katavad peenral avatud mullapinna, takistades seemneumbrohu idanemist ja kasvu.

Mitmeliigilises hekis kuluvad ära ka kiirekasvulised lühiealised (kaheaastased) püsikud ja kevadel õitsevad sibullilled (tulbid, hüatsindid, ilulaugud), mis katavad mullapinna enne püsilillede kasvu algust.

Lühiealised püsikud täidavad kahel esimesel aastal toetaimede ülesannet. Nende õitsvad puhmikud moodustavad peenrahaljastuse põhimassi, lastes samal ajal rühmapüsikutel ja pinnakatjatel kosuda. Lühiajaliste püsikute  (nt harilik öölill, londoni sõrmkübar, hõlmine päevakübar, aed-kuukress, hall käokann, hõbesalvei, muskaatsalvei) dekoratiivsed lehekodarikud katavad tõhusalt peenrapinda, takistades umbrohu sissetungi.

 

Järgnevalt üheliigiliseks hekiks sobivaid liike.

 

Mõisaaiast pärit hiiglased

Aedvaagi ja kauni teleekia lopsakate lehtedega puhmikud on väga sarnased, kuid vajavad erinevaid kasvutingimusi.

Aedvaak (Inula helenium) on parim suurekasvuline puhmik päikeselisse ja kuiva kasvukohta, taimed taluvad edukalt ka pikemat põuaperioodi. Aedvaagist suuremate, kuni 15 cm läbimõõduga õitega on hunnitu vaak (I. magnifica). Kobarvaagi (I. racemosa) sasiste õielehtedega korvikud on paigutunud omapäraselt mööda pikki õievarsi lehekaenaldes.

Kaunist teleekiat (Telekia speciosa) leiab metsistunult veekogude kallastelt ja varjulistest kasvukohtadest. Tema laiad, veidi südajad lehed on erinevalt aedvaagi sametjalt hallviltjatest lehtedest alt samuti rohelised. Kaunis teleekia ja vaagid õitsevad juulis-augustis.

 

Päevalillehekk

Kõigile tuttav harilik päevalill (Helianthus annuus) on üheaastane pikkusrekordite tegija, kuid lillehekiks sobivad paremini augustis õitsema hakkavad püsikpäevalilled. Kuna nad paljunevad jõudsalt maa-aluste võsunditega, tuleb nende levikut kontrollida maasiseste piiretega.

Kümnekeelene päevalill (H. decapetalus) on pika tugeva varrega, mis haruneb tipus, kandes 3–10 õit. Rohelised munajad või nooljad lehed on kuni 20 cm pikad.

Ereda päevalille (H. x laetiflorus) karedakarvased varred on peened, kuid jäigad ja kannavad vaevata kuni 12 cm läbimõõduga erkkollaseid õisikuid. Sort ’Lemon Queen’ on sidrunkollaste õitega.

Hariliku päikesesilma (Heliopsis helianthoides) juulis ja augustis puhkevad õied meenutavad püsikpäevalilli, kuid erinevalt päevalillede küljele suunatud õiest vaatavad päikesesilma puhaskollased õied otse üles nagu päevakübaral.

 

Vanu tuttavaid lilleaiast

Läikiv päevakübar (Rudbeckia nitida) on nahksete, läikivate ja kõvade lehtede ning tugeva varrega. Õitseb augustis-septembris. Erkkollased õielehed ripuvad allapoole ja rohelised putkõied moodustavad kõrge koonuse.

Kobarpeade (Ligularia) perekonnas on efektseid küünlataolise õisikuga liike. Üks kaunimaid on saleda kobarpea (L. stenocephala) sort ’The Rocket’, mille erkkollased, tumedate vartega pikad õisikud alustavad õitsemist augustis. Lehed on kaunilt lõhestunud.

Kompass-vaigulille (Silphium laciniatum) ja kaelus-vaigulille (S. perfoliatum) kollased korvikud puhkevad juulist septembrini, meelitades kohale hulgaliselt liblikaid ja tolmeldajaid.

Laiguline männaskanep (Eutrochium maculatum), vana nimega laiguline vesikanep on tõeline putukamagnet. Alates juulist puhkevatele valgetele, roosadele või tumepunastele õisikutele maabub hulgaliselt liblikaid, mesilasi ja muid tolmeldajaid. Parasniiskel mullal jõuab kasvada meetreid kõrgeks.

Harilik kitseenelas (Aruncus dioicus) on hea vähenõudlik hekitaim. Tema pikad kreemikad tihedad õiekoonused puhkevad juunis-juulis. Tugevad õisikuvarred püsivad kevadeni.

 

Vähem tuntud liike

Kanep-ristirohu (Senecio cannabifolius) suured lehed on kaunilt lõhestunud, tugevad varred ei vaja toestamist. Kollased korvõisikud ilmuvad augustis. Levib risoomidega.

Suur kugarpea (Cephalaria gigantea) ei moodusta hekis tihedat massi, tema peened mahekollaste õitega õisikuvarred kaarduvad lehestiku kohal igasse suunda, mõjudes õhulise pilvena.

Harilik raitaster (Boltonia asteroides), mis õitseb augustis-septembris, meenutab sügisastrit. Puhmik kattub tihedalt lugematute väikeste valgete korvikutega.

Muutlik kirburohi (Persicaria polymorpha) moodustab suve teisel poolel võimsa puhmiku, millel puhkevad alates valged pikad tihedad õisikud. Paljuneb aeglaselt risoomidega.

 

Ootamatud valikud

Harilik leeskputk (Levisticum officinale) mõjub hekina vägagi omapäraselt. Juulist septembrini on tal kollakasrohelised õisikud. Sellerilõhnalisi lehti saab kasutada salatis ja supis ning seemneid nagu apteegitilli omi. 

Kämmalrabarbrist (Rheum palmatum) ja tanguutia rabarbrist (ssp. tanguticum) saab tõeliselt lopsaka suurelehise heki. Suve keskel ilmuvad õied on sortidel punased, valged või roosad. Noorte taimede lehti tuleb kaitsta tigude eest.

Teravaõiene kastik (Calamagrostis x acutiflora) ’Karl Foerster’ on parim valik kõrgekasvuliste kõrreliste hulgast. Ta tärkab võrreldes teiste kõrrelistega vara ning õisikuvarred püsivad läbi talve kevadeni püsti. Õitseb juulis-augustis.

 

Kuidas kasvatada

*Püsikuhekk edeneb kõige paremini päikeselisel kasvukohal, kuhu võib langeda mõnda aega vaid kerge vari.

* Mõlemalt poolt vaadeldav hekk raja põhja-lõuna suunas. Ida-läänesuunalises hekis pane toepüsikud tagaritta, teised ette.

* Kui hekk on murus, takistab niitmine risoomidega levivate liikide peenrast väljumist, vastasel juhul tuleb kasutada mullasiseseid piirdeid.

*Muld olgu parasniiske, sügavalt haritud ja huumusrikas.

*Istutusala võiks olla umbes 80 cm laiune, sest siis ulatub seda mugavalt hooldama.

*Suurim töö enne taimede istutamist on mulla puhastamine juurumbrohust (orashein, naat, osi).

*Kõik peenrale trüginud umbrohud tuleb kohe eemaldada, et nad ei saaks risoomi või seemnetega levima hakata.

*Esimesel kahel kasvuaastal kasta taimi vastavalt vajadusele, edaspidi ainult pika põua ajal. Kasta põhjalikult ja harva, mitte vähe ja sageli.

*Väetist vajavad vaid kehval liivasel pinnasel kasvavad taimed.

*Kevadel multši peenar kompostiga.

* Sügisel lõika ära vaid lõdvad varred, tugevad ja püstised jäta talveks aeda kaunistama – lume ja härmatisega on need väga ilusad.

*Kuivanud varred lõika kevadel maha enne sibullillede tärkamist. Väiksemad taimejäänused võib jätta peenrale, muu vii komposti. 

* Kui taimed (v.a kõrrelised) on suvel liiga kõrgeks kasvanud ja kipuvad lamanduma, kärbi puhmikus valikuliselt varsi juuni lõpuosas kolmandiku kuni poole võrra tagasi. See soodustab kõrvalharude kasvu, mis hakkavad suve lõpus ja sügisel õitsema, kui kärpimata varred on juba õitsemise lõpetanud.

shutterstock_1145795729.jpg

Kaunist teleekiat (Telekia speciosa) leiab metsistunult veekogude kallastelt ja varjulistest kasvukohtadest.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid