Õitsvad sibullilled potti ja peenrasse! Mida ihkavad kevadised sibullilled?

Tiina Tammet
Kevadised sibullilled tuleb panna mulda juba eelneval sügisel, sest nad vajavad oma elutsüklis aega korralikuks juurdumiseks. | Shutterstock

Kevadine õierohkus puhkeb sibulatest.

Meie aiad on kevadeti õierohked eelkõige tänu sibullilledele. Öeldakse küll sibullilled, kuid sageli mõeldakse selle all laiemalt sibulate, mugulsibulate, risoomide, mugulate jt säilitusorganitega taimi.

Just nemad saavad õitseda kevadel varakult, isegi juba lumega, sest eelmisel aastal sibulasse talletatud toitained ja kasvujõud on käepärast võtta. Paljud sibullilled on ka väga valguslembesed ning kasvu varajane algus pakub arenemiseks palju paremaid võimalusi. Valguse pärast konkureerivad puud ei ole veel lehtinud ning mõned püsikud alles pistavad oma ninasid maa seest välja.

Kevadised sibullilled tuleb panna mulda juba eelneval sügisel, sest nad vajavad oma elutsüklis aega korralikuks juurdumiseks, et kevadel varakult õitsele puhkeda. Pärast õitsemist koguvad nende lehed järgmiseks aastaks säilitusorganisse toitaineid, sestap ei tohiks lehti liiga vara ära lõigata. Suve keskel on nad lõplikult kuivanud ning näiteks tulbid, hüatsindid, võrkiirised eelistavad sibulate ülesvõtmist, kuiva puhke- ja küpsemisperioodi ning sügisel taas muldaistutamist.

Suvililledena kasvatatavad külmaõrnad sibul- ja mugultaimed (kannad, kallad, kaeralilled, daaliad, freesiad jt) pannakse mulda kevadel, võetakse sügisel taas välja ning hoitakse kevadeni sobivate tingimustega hoiukohas.

 

Väeta kevadel
 

Sibullilli väetatakse kasvamise ajal – seega võib komposti või mineraalväetisi lisada taimele istutamisel ning kasvamise ajal. Kevadel tärkamise ajal on neid hea kasta väetiseveega, kuid liigne lämmastik ei mõju sibullillede õitsemisele hästi. Rammusamat mulda vajavad suurema õiemassiga tulpide, nartsisside, püvilillede jt aretatud sordid. Väiksemad sibullilled ei vajagi igal aastal väetamist.

 

Söödavad laugud
 

Murulauk Allium schoenoprasum kaunistab aedviljamaad õitega mais-juunis. Õievarred on aga puised ning toiduna neid ei tarvitada, küll aga võib õisikuid sättida salatile kaunistuseks. Kui murulaugupuhmas pärast õitsemist 5 cm kõrguselt tagasi lõigata, kasvatab ta varsti uued maitsvad rohelised lehed.

 

Päike õuepottides
 

Priimulate vahele on sobitatud nartsissisibulad – kui esimeste õitsemine raugeb, võtavad teatepulga üle nartsissid. Priimulad ja nartsissid võid istutada potti juba sügisel ning hoida suuremate külmade eest kaitstult. Samas, kui leiad kevadel aianduskeskusest priimulataimed ning ajatatud, ent mitte veel täisõies nartsissid, võid nad ka kevadel kokku istutada.
Väiksemas potis õitseb punane jänesekapsas Oxalis corniculata, kelle punast värvi lehed on ka söödavad. Kuigi taim on kaunis, tuleb temaga ometi olla ettevaatlik – ta on väga vähenõudlik ja levib nii juure kui ka isekülviga. Kui ta on kord aeda tulnud, siis on temast pea võimatu vabaneda.

 

Tulbirikkus
 

Ainuüksi tulpide sorditi erinevat värvi, õiekuju ja õitsemisaega silmas pidades saab kujundada erinevaid meeleolusid ning erivärvilisi aianurki. Tagapool loovad tulpidele tausta kõrgekasvulised, nii harilike kui ka triibuliste lehtedega hariliku püvilille Fritillaria imperialis sordid. Eespool on õied lahti soojades toonides liilia-, täidis- ja hilistel lihtõielistel tulbisortidel.

Sarnased artiklid