Oma pere kodu – kummardus esivanematele
Elen Luht
Perenaisel Evel oli algusest peale selge ettekujutus, missugune peab esivanemate kodu olema. | Juta Kübarsepp

Teed looklevad üha enam, ühe künka tagant paistab teine, kuni keerame taluõuele. Vana aidahoone kõrval seisab uhkelt helekollane taluhäärber, lipumasti ümbritseb äsja rajatud roosiaed.

Möödunud aasta jüripäeval täitus 150 aastat sellest, kui Eve vaarisa Jüri Kangro talu mõisnikult välja ostis. Sünnipäeva tähistanud talukoht on värskelt uueks saanud ning seisab taasleitud väärikusega Lõuna-Eesti küngaste vahel. Meid tõttavad tervitama nakatavalt õnnelik valge põllega perenaine ning soliidselt rahulik peremees – talu hinged ja mootorid Eve ja Rein Reitalu. Näib, et just nii on see pidanud siin alati olema. Ometi pole saatus seda helget kohta hellitanud, üle on tulnud elada nii lahkumisvalu kui ka võõraid elanikke.

Praeguse elumaja ehitasid 1937. aastal Eve vanaisa ja vanaema, kuid vaid mõni aasta hiljem tuli asjad pakkida ja kiirelt lahkuda. „Hea külavanem hoiatas neid küüditamise eest ette ning neil oli Tartus juba korter välja vaadatud,” räägib Eve. „Mu ema oli siis alles koolilaps. Tema mäletas, et kaasa võeti nii palju hädavajalikku, kui mahtus autokoormasse, kõik muu jäi maha. Kui nad mõne aja pärast siia tagasi tulid, siis olid asjad juba laiali tassitud ja võõrad elasid sees.”

Maja ja kõrvalhooned käisid käest kätte, kuni 1990-ndate omandireformi käigus saadi koht tagasi. Elumajja oli ehitatud viis eraldi korterit. Ühes neist elas sees vanapaar, kes oli siinset elamist koduks pidanud juba aastakümneid.

„Maja oli suur ja kuhu neil ikka minna oli, nemad jäidki siia elama surmani,” räägib perenaine. „Kui minu vanemad pensionile jäid, kolisid samuti Tartust siia. Tegid remonti ning uuendasid kõrvalhooneid.” Eve ja Reinu pere tuli Kangrole meelsasti suvitama, vahel ka talvel puhkama.

„2017. aasta kevadel tegime abikaasaga elumuutva otsuse: jätsime seljataha tegusa ja toreda pealinnaelu ning kolisime sellesse vahvasse 150-aastase hõnguga paika. Olime pea 20 aastat Tallinna- Kiidjärve-Taevaskoja vahet sõitnud – suviti pea igal nädalavahetusel, talvel ja sügisel veidi vähem. Mõte, et meile siin nii meeldib, ei andnud rahu. Majale tegime põhjaliku renoveerimise ning aasta lõpuks saime sisse kolida. Elu siin on täiesti teistmoodi, oma võludega,” kiidavad Eve ja Rein.

 

Uueks saamise vaev ja võlu
 

„Tegelikult mõtlesime alguses natuke remonti teha,” naerab perenaine. „Natuke väljast ja natuke seest.” Kuid lõpuks tuli maja ikkagi otsast otsani uuesti üles ehitada ning kapitaalselt ära remontida. Projekteerimisel oli abiks väimees, arhitekt Toomas Adrikorn, kes võttis eeskujuks omaaegse taluhäärberi. Selle järgi said taastatud ja uuesti tellitud uksed-aknad ning juurde ehitatud veranda, samuti valitud väline värvilahendus. Ehitus kestis kokku seitse kuud: kõigepealt paar kuud lammutamist, seejärel töötas ehitusel iga päev korraga kuus meest.

Kõige suuremat ümberehitust nõudis küttevahetus. Kehvas korras ahjud lõhuti välja ja asendati maaküttega. Põrandaküte on nüüd nii esimesel kui ka teisel korrusel. Alternatiivina on alles üks töökorras pottahi maja pesuruumide poolel, elutuppa ehitatud kamin ning köögi puupliit.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Sarnased artiklid