Piilume kuulsate kunstnike ateljeesse. Mildebergide saladuste ja rõõmu laboratoorium

Kersti Rea
Nagu Frankensteini laboratoorium. | Terje Ugandi

Mildebergidel on terve abihoone koduõuel kunsti tegemiseks sisse seatud.

Ateljeemaja, kunstitöökoda, loomelaboratoorium … nimeta seda, kuidas tahad. Kunstnikepaar Piret ja Jüri Mildeberg kolis Lääne-Virumaale 1999. aastal. Üheks esimeseks suuremaks tegemiseks oli talukoha loomalauda vundamendile uue hoone ehitamine – töötubade tarvis. Uuest ehitisest saigi üks suur töötegemise areaal: ühes maja osas nokitseb Jüri oma tegemisi ning teises toimetab Piret trükirullil graafiliste lehtedega või teeb suuri skulptuure.
Pireti poolt kasutatakse töötamise vaheajal ka külaliste vastuvõtutoana: see on avatud katusealusega kõrge ruum, mille keskelt viib trepp ülakorrusele. Kahele poole otsaseintega piirnevatele katusealustele on välja ehitatud toad raamatukogu ning külaliste majutamise tarbeks. Igal sammul ja igal tasandil on näha nende kunsti. Pireti suured, monumentaalsed objektid seisavad kõrgel katusetaladel.
Seinte ääres maas on virnad eelmiste näituste töödega. Nurgast paistavad vanad maalitud voodiotsad ning veel maalimist ootavad peatsid. Tööruum peegeldab alati meistri loomingut ja mõtteid, selle kunstnikepaari puhul on see peegeldus ikka väga värviline ja kirev.

 

Jüri
 

Jüri Mildeberg on vabakutseline maalija, illustraator, graafik ja mis kõik veel! Ta harrastab sellist segatehnikat, et raske on sellele nime andagi. Jüri teadis juba lapsena, et temast saab meistrimees – aga mis meister täpselt, ei ole talle siiani selge, sest teda paeluvad erinevad materjalid ja ka erinevad viimistlusvormid.

Jüri tööruumi sisenedes satud nagu ulmelisse Frankensteini laboratooriumi. Akna taga kuivavad kimpu köidetult veise sääreluu lõigud. Riiulitelt vaatavad vastu erinevad kujud ning avatud kaantega puukastidest piiluvad välja nii ühe- kui kahesilmalised puust pead. Rohkete sahtlikeste siltide hulgast leian õlgu võdisema paneva pealkirja „Hinged”. Siin on riiulitel hunnikute viisi kummalisi asju ja nimetuid vidinaid, mille kokkupanemisel valmib midagi ootamatut ja uut. Kindlasti aga mitte koletisi nagu Frankensteinil, vaid alati mõnusaid ja heasüdamlikke tegelasi.

 

Jüri tööpäev
 

Jüri ärkab hommikul kell 8, teeb endale tassi kuuma teed ning sammub üle õue töötuppa. Keerab raadio lahti. Kuulab uudiseid ja muid saateid, ainult spordiuudiseid ei salli – nende ajal keerab  raadio vaiksemaks. Hommikuti ta maalib, see on nii igal hommikul nagu aamen kirikus! Maalib talle omaseid miniatuure.
See toob leiva lauale ja annab võimaluse kunstnikul oma muude tegevustega lustida. Kõiksugused puust peadega tegelased – fotoaparaadilt maha kruvitud kaunistustega ehitud, alumiiniumlusikatest kõrvade või kelladest silmadega – nende tegemine on Jüri jaoks magus ja mõnus. Ta naudib seda, kuidas tema käe all midagi kujunema hakkab, kuidas erinevad materjalid alluvad tema tahtele ning kuidas vanadest asjadest sünnivad uued maailmad.
Kui ta saare-, kase- või õunapuust pead välja voolima hakkab, siis ta veel ei tea, mis tegelane talle vastu vaatama hakkab. Järgemööda leiavad endale õige funktsiooni ja koha kõik võimalikud ja võimatud detailid: metalli kokkuostust saadud vidinad, topistele mõeldud klaassilmad (tellitud Saksamaalt), riiulile rivistatud padrunikestad (lähedalasuva sõjaväepolügoonina kasutatava metsa alt koos seentega korjatud).
Millal ja kuhu miski sobima hakkab, selgub kunstnikule alles töö käigus.
Ta lihvib veise reieluu tükke, kuni need näevad välja nagu läikiv portselan, ja põletab kommidest järele jäänud plekk-karpi, kuni see näeb välja nagu arheoloogiline leid. Iga eseme valmistamisel on töö materjalidega alati erinev ja seda köitvam on see tegijale! Pika ja põneva protsessi käigus puhub Jüri papa Carlona oma tegelastele hinge sisse ja siis nad lõpuks ongi valmis! Iga puust pea on oma iseloomuga, oma veidrustega. Aga kõiki neid ühendab lihtsus, headus ja väike huumorivimka. Töö käik paelub kunstnikku jäägitult.

Jüri on just avanud näituse Haus Galeriis (näitus on avatud 8. septembrini) ning seetõttu pole ateljees hetkel näha pooleliolevaid töid, kiirele tööajale on saabunud pisuke paus.

Töölaual on vaid kuhjake ruudulisi pabereid – need on Jüri vastused venekeelse ajakirja poolt esitatud küsimustele. Jürile on sõnade seadmine tähtis ning tihedalt täis kirjutatud paberid kinnitavad, et ta on vastamisega tõsiselt tegelenud.

Jürile meeldivad lood ja põnevad leiud. Lisaks krutskitele, mis välja paistavad, teeb ta vahel ka väljapaistmatuid: peidab näiteks mõne puusliku peakolusse kirjakese või suskab sisse 20-eurose rahatähe. Millistele kujudele täpselt need üllatused lisatud on, kas juba ära müüdud või veel riiulil seisvatele tegelastele, seda Jüri enam ei tea. Ja see just ongi põnev! Jürit vaimustab salapärane leidmine. Ja ka andmine. Tema arvates on inkognito tehtud heategevus imeline. Sedagi ilmestab salapära, varjatud teguviis – kes tegi seda? Aga kõige-kõige imelisem on see, kui heategija ise ka ei tea, et teeb head.

Käimasolev näitus Haus Galeriis koos raamatu „Loode-Eesti Regionaalhaigla elulood” esitlusega on kogum portreid ja lugusid. Pildid on joonistanud Jüri ja riimitud lood on kirja pannud Jaanus Vaiksoo. Raamat on vaimukas ja muhe lugemine-vaatamine, kuid näitusesaalis originaalportreid vaadates tabavad Jüri kunsti peensused ning täiuslik vormistus sind täieliku laksuga. Väljapanek on lisaks veel priskelt huumoriga vürtsitatud.

 

Piret
 

Piret Mildeberg on vabakutseline graafik, illustraator, skulptor ja mis kõik veel!

Temagi tegeleb erinevate tehnikatega. Juba lapsena meeldisid Piretile ajalooga asjad – sealt siis need vanad maalitud voodiotsad ja kapiuksed toas ja nurkades … Piret  on illustreerinud lugematul hulgal lasteraamatuid, teinud laua- ja kaardimänge, plakateid ning puslesid. Ta on valmistanud mänguasju ja maalinud seinu. Ta on fotograaf ja teatrikunstnik. Lisaks kõigele tööalasele on Piret nelja, nüüdseks juba täiskasvanud lapse ema ning kõige lõpuks veel andunud aednik.

Piret ütleb, et talle on vaja vaheldust. Et ta tüdineb ühest ja samast. Ta on kätt proovinud ka skulptuuriga – suurte peamiselt paberist kokku kleebitud objektide näol. Mildebergide kunstitöökoja räästa alla on ennast vihma varju surunud vägev Jonni-Sõnn ehk „60-aastane valge Eesti naine” – Pireti töö, mis valmis tema enda juubeliks. Sõnni kõrval mõnuleb kuumas lõunapäikeses kõrge ja majesteetlikult pika kaelaga lehm näituselt „Ammuuseum”. Lehmateema hakkas Piretile külge Indiast Varanasist, kus ta mõned aastad tagasi residentuuris viibis. Ka Pireti töid iseloomustab vahva huumor.

 

Pireti tööpäev
 

Piret ärkab hommikuti kauem kui Jüri. Ta mõtiskleb oma loomemõtteid, arutab endaga läbi kõik saabuva päeva tegemised. Kui üles tõuseb, siis tõttab kõigepealt oma taimede juurde. Nendega tegelemiseks kulub vastavalt valitsevale kliimale ja olukorrale 2–3 tundi. Piretil on oma talveaias üle 300 poti, tema aeda ehivad kümned reisidelt kaasa toodud taimed, mis tänu aedniku erilisele pühendumisele juba viljugi kannavad: majakõrguseks kasvanud kreeka pähklipuul on sel aastal juba kolm pähklitki küljes! Viigipuu lehed on aidaesisele tõstetud suures potis tumerohelised ja lopsakad. Viinamarjaväätidel ripuvad marjakobarad ning eksootilisel aktiniidial, kiivi põhjamaisel sugulasel, paistavad lehtede vahelt rohelised viljad rippumas. Erinevad lillepotid õitsevate lilledega on väge täis. Johnny Walkeri viskipudeliga reklaamitrikina kaasa saadud väikesest kanada kuusest on kasvanud tõeline iludus. Tänulikud taimed räägivad perenaise hellast armastusest ja järjepidevast hoolest.

Alles siis, kui taimedega kõik vajalik tehtud on, saabub aeg, kus Piret oma tööruumi tõttab. Nüüd on töömõtted selginenud ja ta on tööindu täis!

Tihti on mitu asja korraga teha. Mõne tähtaja saabudes on rutt isegi nii suur, et kolm ööd-päeva järjest magada ei saa. Aga üliõpilasaastad ERKI-s andsid kaljukindla tagala sellise olukorraga hakkama saamiseks. „Kuid kõige parem on ikka üks projekt korraga,” leiab Piret.
Piret on oma tööruumiga rahul. „See on ideaalne, või siiski – ideaalilähedane,” unistab ta kuuldavalt. Ta sooviks siia veel keraamikaahju, sest hiljuti end sel alal täiendanud kunstnikul on kõva kihk õpitut praktiseerima hakata.

Külalistevabal ajal on suured lauad ja laiad kapipealsed ilma linadeta ja materjale täis. Kord on siia laotud suured valged paberilehed graafiliste tööde jaoks, kord lugematu hulk sametitükikesi. Keegi peale Pireti enda ei oska neis hunnikutes midagi muud peale suure segaduse näha, kuid kunstniku jaoks valitseb siin süsteem.

Pireti Jonni-Sõnn valmis terve talve kestel: ikka kihiti postkasti saabunud reklaamilehtedest rebitud paberitükikesi teineteise peale liimides ja nõnda sõnnile mahtu kasvatades. Seda tööd sai ka õhtuti teleka ees teha. “Poirot’d vaadates võib teinekord nii mõndagi kasulikku korda saata,” naeratab Piret kelmikalt. Naine ongi rohkem õhtune-öine kui hommikune tegutseja.
Vahel saab Piretil maaelust ja tööst villand, siis ta sõidab Tallinna. Naudib kolm päeva pealinnamelu, käib näitustel ja teatris, kohtub laste ja sõpradega. „Või see Jüri siis kurvastab!” nendib Piret, kaval helk silmis. „Koerad kurvastavad ja lilled kuivavad, Jüril pole häda midagi!” Kolm päeva on maksimum, mis Piret linnas olla tahab. Siis kisub teda maale tagasi ja elu jätkub kuis enne.

 

Jüri ja Piret

 

Siinses unikaalses ja imetabases kunstitöökojas valitseb lihtne ja mõnus õhustik. Pererahvas on külalislahke ja heatujuline, positiivsusest ja huumorist läbi imbunud ning tükati kohtab siin täiskasvanute puhul harva esinevat lapselikku rõõmu ja elevust. Nagu nende töödest, nii kiirgab ka Jürist ja Piretist endast sooja mängulisust ja humoorikat fantaasiat. Jüri muudkui jutustab – sekka ikka mõni naljalugu – ja ega Piretki alla jää. On tunda, et neil on omavahel lõbus ja lahe olla.
Nii nad siin kauges külas koos elavad ja koos töötavad.

Piret leiab oma tasakaalu taimedega tegeledes, Jüri jällegi naudib tunnet, kuidas tema käe all midagi kuju võtab, olgu need puuslikud või loominguliselt laotud looklev puuriit maantee ääres. Või võimsatest maakividest laotud terrass Pireti talveaia ees, kuhu ka mõni sädelev kivike või klaasitükk sisse on laotud – igas Jüri tehtud asjas on ikka mõni väike krutski.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid