Põhjus, miks sa ei tunne oma varbaid ära või avastad, et üks varvas puudub hoopiski
Siiri Lelumees
Kodutohtri peatoimetaja
Kui suure ja väikese varba tunneme pimesi ära, siis keskmistega valitseb suur segadus. | Shutterstock

Tuleb välja, et keskmiste varavastega on meil tõeline segadus. Suure tõenäosusega ei saa sa pimesi aru, millist varavast parasjagu sikutatakse. Teadlased seletavad, miks see nii on?

Enamik meist arvab, et tal on üsna hea ettekujutus oma kehast ja sellest, kus mingi kehaosa asub. Pane silmad kinni ja palu kellelgi end kusagilt sikutada – on kaunis kindel, et tead täpselt, kust sind katsutakse, näiteks kas ninast või kõrvast.
Edasi palu sel inimesel katsuda su sõrmi. Nüüdki saad tõenäoliselt aru, kas puudutatakse nimetamatsi või pikkpeetrit – vähemalt 99 protsenti tervetest inimestest suudab selle õigesti ära öelda.

Kui aga tegevus varvasteni jõuab, on asi hoopis teine. Kuigi 94 protsenti meist suudab ära tunda oma suure ja väikese varba, on keskmiste varvastega segadust hulga rohkem. Suure varba poolsest alustades suutis neid ühes katses veatult tuvastada vastavalt 57, 60 ja 79 protsenti inimestest.
Tulemused olid veelgi hullemad, kui tegemist polnud domineeriva ehk juhtiva jalaga (paremakäelistel parema jalaga ja vastupidi). Lisaks teatas peaaegu pool katsealustest ootamatult, et neil puudub üks varvas hoopis!
Teadlased olid üllatunud, sest tavaliselt ilmneb sellist nähtust vaid inimestel, kes põevad agnoosiat (võimetus ära tunda objekte, inimesi, helisid, vorme või lõhnu), kuid nüüd olid sellega kimpus täiesti terved inimesed.

Katse teinud Oxfordi teadlased arvavad, et meie aju ei näe varbaid eraldi, vaid viiese plokina, kus varvastevahelised tühikud ei vasta varvaste piirjoontele.
Miks on vaja selliseid katseid teha, võib tavainimene küsida. Tunduvad ju paljud uuringud liiga lihtsad ja mõnikord lausa kasutud. Näiteks võib ka ilma uuringuteta väita, et laps, kes kasvab üles raamatute keskel, loeb tõenäoliselt rohkem kui põnn, kellel kodus ei ole ühtegi raamatut. Milleks teha uuringuid enesestmõistetavate asjade kohta? Mis tähtsust sellel üldse on, kas me tunneme iga oma kehaosa ja oskame seda kinnisilmi ära tunda?

Teadlaste meelest aitab selliste katsete tegemine arstidel vältida vigu ajutraumade diagnoosimisel – kui on teada, et kõiki varbaid ei pruugi tunnetada ka terved inimesed. Lisaks võib see aidata meil aru saada sellistest haigustest nagu eespool nimetatud agnoosia või teistest tõbedest, mis on seotud kehatunnetuse probleemidega, näiteks anoreksiast.

Artikli märksõnad