Suuremat elamust pakuvad puitunud okstega põõsaspojengid, keda looduses leidub neli liiki. Nende baasil on aretatud arvukalt sorte, kelle õied on väga suured (kuni 25 cm diameetriga), sageli lõhnavad. Leidub ka kollaseõielisi aretisi. Põõsaspojengide levikut piirab nende suur kasv ja mõningane külmaõrnus. Mahukat hõredat habraste okstega põõsast on talveks keeruline soojustada.
Käesoleva vihiku teemaga haakuvad Itoh-pojengid. Jaapanlane Toichi Itoh ristas 1948. a põõsaspojengi P. suffruticosa rohtse pojengiga ja panigi niiviisi aluse Itoh-pojengidele. Esimesed väljavalitud ristandid olid kollaste täidisõitega. Hiljem on riburada lisandunud ka teisi värve ja nende kombinatsioone. Praeguseks on neid õpitud paljundama laboratoorselt ja see on viinud nende istikute hinna mõistlikule tasemele. Itoh-pojengid on kasvult võrdsed rohtsete pojengidega, aga nende ilusad lõhestunud lehed meenutavad põõsaspojengide omi. Nad õitsevad põõsaspojengidest rikkalikumalt ja hoopis kauem kui rohtsed pojengid. Neil puudub mahukas puitunud võra. Näiteks sordil ’Yellow Crown’jäävad pärast sügisest lehtede langetamist alles vaid mõned vaksapikkused puitunud võrsejupid. Itoh-pojengid taluvad meie kliimat hästi. Paraku nad ei kesta vaasis – neid ei saa kasutada lõikelilledena.
Väldi seisvat vett kasvukohas
Põõsaspojengidele sobib päikeseline ja soe tuulte eest varjatud kasvukoht. Mingil juhul ei tohiks talvine vesi jääda pikemalt pidama nende kasvukohta. Vee kiire äravoolu kindlustab puispojengi istutamine näiteks kallakule. Põõsaspojengi eelistuseks on püsivalt parasniiske muld. Kuivapoolse mulla korral istuta ta mõne puu hõredasse varju. Põõsaspojengi istutusauku lisa poollagunenud orgaanilist materjali (komposti). See aitab lisaks toitainete eraldamisele ka mullas vajalikul määral niiskust säilitada.
Parim aeg põõsaspojengi istutamiseks on varasügis – 6 nädalat enne oletatavat maapinna külmumist. Poogitud taimed istuta nii, et pookekoht (see on kergesti äratuntav) jääks 5–7 cm sügavusele mulla alla. Kui arvad, et muld on lahja, siis tee esimene lisaväetamine varakevadel. Selleks kasuta väetist, mis sisaldab keskmisel määral lämmastikku, näiteks NPK markeeringuga 10-10-5. Järgmine väetamine tee õienuppude arenemise ajal. Sobiv toimeainete kontsentratsioon oleks nüüd 5-10-5 või 5-15-10. Üleväetamine suurendab haigestumise ohtu ja võib tekitada talvitumisprobleeme. Noor pojengihakatis puhkeb õide alles mitme aasta pärast.
Talveks olen meie aia Itoh-pojengidele juurte kaitseks peale valanud ämbritäie komposti, mille kevadel laiali rehitsen. Enne komposti lisamist riisun pudenenud lehed kokku ja põletan.
Allikas: Kodu&Aed Aiavihik
