Pudenevad vuugid ja mõranevad kivid. Pottsepad õpetavad, kuidas ise teha lihtsamaid ahjuparandusi
Merike Lees
Kõige sagedamini valmistavad ahjuomanikule muret pudenevad vuugid, mõranevad kivid ja väljaveninud kinnitustega logisev ahjuuks. | Shutterstock

Anname nõu lihtsamate remonttööde teostamiseks eramajaomanikele, kelle küttekolded vajavad suvel pisiparandusi, et taas uueks hooajaks töökorras olla.

Pottsepatöid tohivad teha ainult eramaja omanikud oma majas. Kui on tegu on juba kahepereelamu või kortermajaga, kus elab mitu leibkonda, võivad neis tuleohutusseaduse järgi küttesüsteemide parandustöid teha ainult väljaõppinud pottsepad, kel on kutsetunnistus. Eramajaomanikel tuleks lähtuda ehitiste tuleohutusstandardist EVS 812-3, kus on kirjeldatud kütteseadmete tuleohutuse nõuded.

Kust jookseb see piir, mida ise oma pea ja kätega teha tohib, sõltub sellest, millised on inimese oskused. "Pragu koldes on alati ohtlik," hoiatab K-Kolded OÜ pottsepp Kristo Kallingo. Vuugiparandustööde tegemisele ei näe ta aga takistust. Ukse ette panemisega võib samuti ise hakkama saada. Kui aga tuli juba seestpoolt paistab, ei ole tegu enam viimistlusveaga, vaid sisemise probleemiga ja seda on vaja kutsuda spetsialist vaatama.

Keerulisemad on ka igasugused tõmbeprobleemid ja nende lahendamiseks ei pruugi inimestel teadmisi ega oskusi olla. "Mõni puhastusauk on vaja juurde teha, seda tavainimesed ise teha ei oska," selgitab Kallingo.
Sagedasim tulekahju põhjus – ülekütmine – võib panna põlema ka täiesti terve ahju. Järgmine põhjus on puhastamata ja hooldamata kolle. Korstnapühkija käib ja märkab vigu. Kui aga korstnapühkija pole aastakümneid käinud ega korstnat üle vaadanud, ei või teada, mis seisus küttesüsteem on.


Pudenevad vuugid ja mõranevad kivid
 

Kodusoe Grupp OÜ pottsepp Mati Malm tutvustab kõige tüüpilisemaid vigu, mille parandamisest isetegija jõud ja mõistus üle käib, ning hoiatab tegevuste eest, mis peaks jääma eelkõige õppinud meistrimehele.
Kõige sagedamini valmistavad ahjuomanikule muret pudenevad vuugid, mõranevad kivid ja väljaveninud kinnitustega logisev ahjuuks. Vuukide tihendamise ja uste pingutamisega saab müüritöödega kokku puutunud omanik hakkama, kuid koldevõlvist väljalangenud kivide puhul ei hoomata enamasti ohtu, mida need endast kujutavad ja seepärast tuleb kutsuda olukorda hindama elukutseline pottsepp.

Lagunenud koldevõlvi ei soovita Mati Malm ise taastama hakata, vaid jätta see töö kutselise pottsepa hooleks, kel on vana standardi järgi tase II või III (uue standardi järgi tase IV või V). Pottsepp vaatab kolde üle ja ühiselt saab kaaluda, millised on remondivõimalused.
"Kindlasti ei tohi hakata kive koldest välja sikutama, sest nii võib kukkuda alla kogu võlv," hoiatab Malm. Kui pottsepp on oma hinnangu ja soovitused andnud, võib pärast nende järgi ise lihtsamaid remonditöid teostada.

Müüritisvuukidega ahju kolde tööeaks loetakse keskmiselt 20–40 aastat. See sõltub ka sellest, kui tihedalt on ahju köetud ja millise kvaliteediga on olnud ahju ladumiseks kasutatud materjalid ning ehitaja oskused. Intensiivse kütmise korral võivad mittekvaliteetsest materjalist laotud kolded 10 aastaga otsa lõppeda.
Nii on juhtunud paljude aastatel 2000–2008 ehitatud ahjudega, mille kolded vajavad juba järele aitamist. Seevastu osasid 1930ndatel laotud ahjusid hakatakse alles praegu välja vahetama, sest nende ehitajate oskused ja materjalid on olnud tunduvalt kvaliteetsemad.

Paljude nõukogudeaegsete ahjude probleemid on ebakvaliteetsed kivid, valed segud ja majavalitsuste ning tuletõrjeühingute all töötanud pottseppade puudulikud tööoskused. Koldekivide vahel kasutati tavalisi savisegusid ja vuugid tehti liiga paksud. Harilikult on kütteseadme kolde vuugipaksus 3–5 mm. "Reeglina ei päästa selle ajajärgu ahje pisiremont – planeerida tuleb kas ahju sisu vahetus või täiesti uue kütteseadme ehitus," nendib Malm.


Valmis parandussegud poest
 

Praegu müüakse nii ehituspoodides kui ka spetsiaalsetes kamina- ja ahjusalongides küttekollete parandussegusid. Paraku enamus kive, mis kipuvad ahjudes lagunema, on nõukogudeaegsed või vene päritolu šamotist ja neile maaletoojad spetsiaalseid parandussegusid ei paku. On küll šamottmörti MŠ 28 ja MŠ 32, kuid nende asemel eelistab Malm Soome või Saksa remontsegusid, mis on stabiilse kvaliteedi ja paremate tehniliste omadustega.

Valmissegu kasutamisel tuleb hoolikalt jälgida juhendeid, sest need ei pruugi olla traditsioonilised, vaid vahel tavaloogikale hoopis vastupidised. Näiteks soovitatakse mõne segu puhul märg segu ägeda tulega "ära kütta", et see muutuks kõvaks ja kestvaks.
Mõningatel juhtudel saab kolde lappimiseks kasutada ka spetsiaalseid valumasse. Kaubandusvõrgus pakutakse põhiliselt Weberi toodangut. Valumassi puhul tuleb vaadata paki pealt, kui suuri vahemikke annab sellega täita ehk milline on vuugivahe ja segukihi paksus. Mõne massi puhul on see väiksem, teisel suurem, selgitab Malm.

Kui koldes on läbivad mõrad, võib põhjuseks olla vale segu kasutamine, millega liimitakse kivid liiga kõvasti kinni ega jäeta neile enam mänguruumi. "Kui koldemõra on korra parandatud, aga tekib uuesti, on mõistlik pöörduda elukutselise pottsepa poole ja lasta tal kolle üle kontrollida," sõnab Malm.


Vale hermeetik ja tuleohtlik vaht
 

Peale segude on ka kuumakindlad hermeetikud, millega saab küttesüsteemi osi kokku liimida ja liita. Osad hermeetikud on elastsemad ja teised jäigemad. "Kui neid kasutada üleminekute tihendamiseks ahjuukse ja koldemüüritise vahel, tuleb arvestada, et enamus neist ei taha müüritise ja metalli vahele püsima jääda, sest metall ja kivi reageerivad kuumale erinevalt – üks paisub rohkem kui teine ja segu pudeneb nende vahelt välja," räägib Malm. Tema sõnul on Saksa firmal Wolfshöher Tonwerkel hea fiibersegu W03738 , millega saab kivi ja metalli vahelist üleminekut tiheda ning mis kannatab 1250 oC.

Kauplustes on müügil tuletõkkeuste paigaldamiseks ja tihendamiseks mõeldud roosa vaht, mis parandab ukse tulepüsivusnäitajaid. Paraku on osad poemüüjad hakanud neid soovitama inimestele ka tulekolletes kasutamiseks. Nii on Malmi poole pöördunud klient, kellel soovitati selle vahuga tihendada sisendtoru ja korstna ühinemiskohta. Mõned inimesed on üritanud sellega ka vana auklikku korstnat tihendada, kuid sellega muudavad nad korstna veelgi tuleohtlikumaks.

"Mingil juhul ei tohi sellist vahtu kasutada ühelgi konstruktsioonil, mis on kokkupuutes tule ja kuumade suitsugaasidega, sest tulepüsivus ja tulekindlus ei ole üks ja sama," kinnitab Malm. "See vaht läheb seal kärssama ja toob lisaprobleeme."


Ohtlikud ühenduslõõrid
 

Üheks suuremaks ohuallikaks on kütteseadmete ja korstnate vahele jäävad ühenduslõõrid ehk sleped, eriti puumajades, kus ahjud ja pliidid toetuvad puidust põrandatele ja vahelagedele. Korstnad on rajatud reeglina tugevale alusmüüritisele või vundamendile, kus vajumist ei esine, küll aga kipuvad vajuma puitkonstruktsioonidel paiknevad kütteseadmed. Tulemuseks on mõranenud või isegi eraldunud ühenduslõõrid. Kõige markantsemate näidetena toob Malm välja juhtumid, kus vanas puitmajas jäi korstna ja ühenduslõõri vahele vajumisest tekkinud ligi 10cm tühimik ning ainult imekombel pääses omanik tulekahjust.

Reeglina pööravad korstnapühkijad hooldustööde käigus nendele süsteemiosadele erilist tähelepanu. Elamistes, kus seadus nõuab elukutselise korstnapühkija külastust iga 5 aasta tagant, tuleks omanikel ise enne uue kütteperioodi algust kõik kriitilisemad kohad üle vaadata. Olukorras, kus kandetarindite edasist vajumist ei saa välistada, on mõistlik paigaldada ühenduslõõri sisse metallhülss või asendada ühenduslõõr täielikult uue moodullõõriga, kuid see töö tuleks jätta juba elukutselise pottsepa toimetada.


Müts korstna kaitseks
 

Vanades maamajades, kus elu käib vaid suvel, või elamistes, kus kasutusele võetud alternatiivseid kütteseadmeid, soovitab Malm kasutada korstna kaitseks mütsi. Korstnamüts on populaarne ja laialt levinud soomlaste seas. Möödunud kümnendil Soomes töötades ei hoomanud Malm nende kasulikkust, kuid nüüd möönab, et see on vajalik ka Eesti kodudele.
"Korstnad, kuhu enam suitsugaasi ei satu, tuleks selleks, et need ei niiskuks ega külmuks katki, katta juba varakult mütsiga," annab Malm nõu.
Samuti soovitab Malm hoida liug- ja klappsiibrid nõest ja tahmast puhtana. Probleemid algavad siis, kui tahm niiskub ja reageerib metalliga. Selle tulemusel võivad siibrid kinni "ussitada" ja hiljem on nende lahti kõksimine väga vaevnõudev. Suvel võiksid siibrid üldse lahti ja uksed irvakil olla, et õhk liigus. Muidu imavad kivid endasse niiskust. Hoonetes, kus püsivalt ei elata, külmuvad niisked kivid talvel läbi, hakkavad pragunema ja nii lüheneb kütteseadme eluiga.

Ahjuomanike levinud mure on lahti tulevad uksetihendinöörid. Nende parandamiseks pole vaja pottseppa kutsuda, vaid tuleb hankida ehituspoodide kaminaosakondadest tihendinöörikomplekte. Osad komplektid on liimiga, teised ilma ja neile tuleb osta liim eraldi.
Ahjuuksi paigaldati varasemalt traditsiooniliselt traatidega, tänapäeval kasutatakse selleks müüritispolte ja betoonikruvisid, uksekomplektis sisalduvaid klambreid jms. Kinnitusvahendite spekter on lai ja enne remondi alustamist või uue ukse paigaldamist tuleb uurida, milline tehniline lahendus kõige paremini sobib.

Artikli märksõnad