Püsikute toredus. Nipid, kuidas rajada püsikute peenart
Sisuturundus
Digitaalis ja vägihein on paljude jaoks meeldiv üllatus ka peenrast kaugemal. | Shutterstock

Koduõue lillepeenar pakub aastast aastasse rõõmu, kui seal kasvavad vähe hoolt nõudvad mitmeaastased püsiktaimed.

Õisi kogu suveks ja veel paljudeks järgmistekski! Kõige vähem hoolt vajab see lillepeenar aias, kuhu on istutatud püsikud.
Mitmeaastaste rohukõrreliste taimede maapealne osa närtsib talveks, kuid risoomist kasvavad aastast aastasse uued võsud. Talvine külmakindlus ei ole tavaliselt probleem, sest püsikud talvituvad maa sees.

Õitsemisaeg on paljudel püsikuliikidel väga pikk, mõni neist õitseb suve jooksul isegi mitu korda. Nii valguses kui ka varjus kasvatamiseks sobivaid püsikuliike on piisavalt, valida võib kas madalate pinnakattetaimede või kõrgete üksiktaimede seast. Lisadekoratsioonina võib püsikute istutamisel kasutada väikseid põõsaid, õitsvaid puid või maakive.

Soomlaste soosikud on vanad püsikuliigid. Nende lemmikute hulka kuuluvad muu hulgas pojengid, floksid, võhumõõgad, kukekannused ja käokingad. Maapüsikuteks nimetatakse traditsioonilisi püsikusorte, mis on kasvanud meil aastakümneid.
Dekoratiivtaimedele on lisandunud ka kultuurtaimed. Püsikute hulgas kasvatatakse järjest sagedamini maitse- ja libliktaimi. Õitsvate lillede asemel kasvavad paljudes moodsates linnaaedades mitmeaastased dekoratiivsed rohttaimed ja lehtpüsikud, mille võlu on lehtede kujus ja värvitoonides.


Varu aega ja kavanda hoolikalt
 

Püsikupeenra loomiseks tasub varuda aega. Kõigepealt valitakse välja sobiv koht, seejärel leitakse peenrale sobiv kuju ja lõpuks kavandatakse eri taimerühmade kõrgused. Viimaks valitakse välja taimeliigid, arvestades valgust kasvukohas ja õitsemissoove. Ka värvitoonide valik on paljude jaoks tähtis.

Taimedega tasub tutvumas käia püsikuaedades, kus saab taimi näha kasvavana ja nimesiltidega. Sama kohta tasub suve jooksul korduvalt vaatamas käia, sest vaatepilt muutub sedamööda, kuidas eri liigid üksteise järel õitsevad. Paljudes taimeaedades ja aiakauplustes on rajatud ka näidisaiad.

Taimed vajavad alati kuigipalju valgust, kuid eri liikide valgusevajadus on erinev. Kiviktaimla taimed taluvad hästi palju päikest, kuid õhukeste lehtedega püsikud peavad kasvama varjus. Paljudele liikidele sobib kõige paremini valgusrikas, kuid palavuse eest kaitstud koht. Püsikupeenrasse istutatud väikesest puust tunnevad selle all võrsuvad taimed rõõmu, sest see loob enda alla kerge, päeva kestel liikuva varju.
Peenart on kergem hooldada, kui eraldada see murust ääriskivide, piirde või servaga. Peenra ja muru vahele võib kaevata ka kitsa kraavi. Hooldust lihtsustavad ka kasvupinnale paigutatud astekivid, mida mööda pääseb taimi hooldama.

Kõrgema keskosaga peenras on kasvutingimused paremad kui tasasel pinnal. Kõrgemas peenras soojeneb muld kevadel varakult ja taimede juuri ei kahjusta liigne niiskus. Peenra sobiv kõrgus keskkohas on 20–30 sentimeetrit maapinnast.


Toitaineterikas muld
 

Kasvusubstraadiks tasub hankida uut puhast mulda kas kotis või lahtiselt. See on põhiväetisega väetatud ja lubjatud ning umbrohuvaba. Püsikute jaoks on saadaval erimullad, mille tooraineteks on turvas, kompost ning jäme ja peen liiv. Eelväetistena on kasutatud rikkalikult kaaliumi ja fosforit, mis parandavad talvekindlust ja soodustavad õitsemist.

Taimi võib soetada kauplusest või omal käel, kasvõi paluda naabritel oma taimi teile jagada. Paljude liikide kasvatamine seemnest on lihtne. Kui kasutate jagamise teel saadud taimi, siis istutage õrnad taimed kõigepealt potti ja laske neil mõni nädal juurduda, enne kui taimed uuesti ümber istutate. Siis juurduvad need uues kasvukohas kergemini.

Taimi võib istutada kogu kasvuhooaja jooksul. Taimevalik on suve alguses kõige suurem, kuid sügisel istutatud taimed vajavad vähem kastmist. Kesksuvise leitsaku ajal lõõskab päike nii tugevalt, et istandikke tuleb usinalt kasta ja varjutada. Parem on aga istutamine siiski hilisema aja peale edasi lükata.

Kõrgekasvulistele taimedele tuleb juba istutamise ajal panna toed, sest hiljem on seda taimi vigastamata raske teha. Tugedeks sobivad plastist, metallist või pajuvitstest kaared ja raamid. Kui soovite tugesid, mis ei torka taimede sees silma, siis teadke, et näiteks rooste katab perioodprofiiliga terasest vardad tähelepandamatu paatinaga.

Pärast istutamist tuleb taimi korralikult kasta. Ka esimestel istutamisjärgsetel päevadel tuleb neid mõnepäevaste vahedega kasta. Hiljem, kui taimed on kasvukohas juurdunud, tulevad nad seal juba looduse armust toime, kuivemad kasvukohad ja kõige suuremad leitsakud välja arvatud.


Hoolduse saab lihtsaks muuta


Kui püsikupeenar on rajatud umbrohtudest puhastatud mulda, on selle edasine hooldamine lihtne. Kevadel tuleb mulda vastavalt vajadusele väetada, lisada võib küpset kompostmulda. Suvel on vaja väetada väga lopsaka kasvuga suuri püsikuid ja ohtralt toitaineid vajavaid liike.

Püsikupeenrale seemnetega levinud umbrohi tuleb aegsasti välja kitkuda, et see võimust ei võtaks. Esimestel aastatel säilitab pinnale laotatud õhuke dekoratiivmultšikiht mullas niiskust ja takistab umbrohu idanemist, häirimata seejuures püsikute kasvu.Närtsinud õite ärakorjamine püsikupeenrast ei ole üldjuhul vajalik. Kui taimed saavad seemenduda,
paljunevad need lähiümbruses ise. Digitaalis ja vägihein on paljude jaoks meeldiv üllatus ka peenrast kaugemal. On taimi, näiteks meelespea ja loitev tulinelk, mis õitsevad uuesti, kui vanad õied ära lõigata.

Kui soovite ohtralt seemneid andvate liikide, näiteks kellukate ja lupiinide levikut piirata, tuleb õied enne seemnete küpsemist ära lõigata. Kui seemneid jõuab tekkida, kompostitakse taimejäätmed omal krundil. Naabrite juurde või lähimetsa ei tohi aiataimi levitada. Risoomide abil paljunevate taimede levikut takistavad nende vahele asetatud kivid.

Sügise saabudes püsilillede varred närtsivad. Mõni lõikab need siis kompostile tooraineks. Kui taimejäätmeid on palju, teeb niisugune puhastamine kevadise koristustöö lihtsamaks.
Maheaianduses kasutatakse ära toitainete ringlus ja püsikute vartel lastakse sealsamas ületalve kõduneda. Nii saavad neist kõigepealt talijäänukid, mida ehib talvel kaunis härmatis. Seemned pakuvad palju rõõmu ka väikestele aialindudele.

Allikas: Paula Ritanen-Närhi

 

Artikli märksõnad