Rohelises lehepitsis hiiglane. Monstera on moes!

Kaja Kurg
Toataimena kasvav monstera õitseb üliharva. | Shutterstock

1970. aastate toataimed on jälle soosingus. Üks neist on monstera, mis oma suurte pitsiliste lehtede ning võimsa kasvukujuga loob toreda kontrasti heledas ja minimalistlikus moodsas interjööris.

Monsterad (Monstera) olid 1960–1970ndatel sisehaljastuses suurmoeks, vahepeal kadusid toataimevaliku plahvatusliku suurenemisega tagaplaanile ja on nüüd jälle tagasi. Võhaliste sugukonda kuuluv monstera on suurekasvuline liaan, tõeliselt efektne soolotaim, mis vajab oma dekoratiivse välimuse eksponeerimiseks enda ümber rohkelt vaba ruumi.

Tubastes tingimustes võivad lehed kasvada ligi meetripikkuseks. See, kuidas ruumis kasvav monstera õitseb ja viljub, on kahjuks haruldane nähtus. Õitsemisikka jõudmiseks peab monstera sirguma väga suureks, aga siis ei mahuks ta enam meie kodudesse ära.

Monstera „õis” meenutab kallat, mis kuulub samuti võhaliste hulka. Õisik on lihaka peateljega tõlvik, mida ümbritseb kreemikasvalge poolkerajas kõrgleht. Viljad on söödavad, neil on meeldiv ananassilõhn ja -maitse. Vilju võib süüa toorelt. Troopikamaades kasvatataksegi monsterat ka istandustes viljade saamiseks.

Varem kuulusid monsterad ühte perekonda neile botaaniliselt lähedaste filodendronitega, vanasti tuntigi neid sageli hoopis filodendorni nime all. Liikidest on toataimena enim tuntud meeldiv monstera (M. deliciosa), kes on pärit troopilisest Ameerikast Mehhiko ja Guatemala vihmametsadest.

 

Põnev muutuja
 

Vana hea tuttav monstera on huvitav taim, kellega tasub lähemalt tuttavaks saada.  Taime elu algab looduses omapäraselt. Pärast seemnest tärkamist ei pürgi ta sugugi ülespoole valguse suunas, vaid hakkab mööda maapinda roomama. Looduses on taimel eesmärk leida mõni puutüvi, mida mööda saaks hakata kõrgemale ronima. Noorel taimel on väikesed südajad lehed ja pikkade sõlmevahedega juurduvad varred. Lapseeas monstera sarnaneb roniva filodendroniga (Philodendron scandens), kel on samuti südamekujulised lehed.

Puutudes vastu puutüve, hakkab noor monstera mööda seda ülespoole ronima. Ta kinnitub tüvele väikeste ronijuurtega. Lisaks neile arenevad taimel ka tugevad nöörjad õhujuured, mis ripuvad vabalt allapoole. Jõudes maapinnani, hakkavad need täitma pärisjuurte ülesandeid. Õhujuured on kaetud erilise koega, mis imeb õhust vihmavett ja õhuniiskust.

Mida kõrgemale taim jõuab, seda rohkem on tal valgust ja päikest. Ladvani jõudes on taime välimus tundmatuseni muutunud: varred on jämedad nagu käsivars, sõlmevahed lühikesed. Kunagised väikesed südajad lehed on nüüd kuni meetrise läbimõõduga, servadest lõhestunud ja keskel mulgulised, moodustades kauni rohelise pitsi.

Lehtede muutumise põhjus on väga praktiline: läbi lõhede ja mulkude paistab nüüd valgus ka alumistele lehtedele. Kui lehtedel poleks pitsimustrit, oleks tiheda lopsaka lehemassi all täiesti pime.

Monstera üllatab veelgi: nimelt võib ta vahel nutta. Kui õhk on toas liiga niiske, võivad lehetippudesse ilmuda veetilgad. See on taime loodusliku kasvukoha kliima mõjul kujunenud kohanemisnähtus: kuna vihmametsa alaliselt niiske õhk takistab vee aurumist lehepinnalt, annab taim seda ära leheservades asuvate eriliste veelõhede kaudu. Kuivas toaõhus toimub aurumine tavalisel kombel lehepinnalt.

 

Tänuväärselt vastupidav
 

Monstera on küll troopilise päritoluga toataim, kuid sellest hoolimata suhteliselt vähenõudlik. Leia talle toas otsese päikese eest varjatud, kuid siiski valgusküllane kasvukoht. Noored taimed vajavad valgust rohkem, vanemad võivad olla ka hämaramas nurgas. Liiga pime koht pole siiski sobiv, sest seal jäävad varred peenikeseks, sõlmevahed venivad pikaks ja suurte pitsiliste lehtede asemel kasvatab taim väikeseid ilma mulgumustrita lehti. Taim kaotab oma dekoratiivsuse. Eriti halb on lugu siis, kui ruumis on samal ajal ka väga soe. Kaunis välimus taastub, kui tuua monstera valguse kätte.

Lepliku taimena talub monstera võrdlemisi suurt temperatuuri kõikumist. Talle sobib nii ahjuküttega jahedapoolne korter kui ka soe keskküttega ruum. Kõige paremini tunneb taim end 18–22° soojuse juures. Kui toas läheb aga liiga jahedaks ja on sageli alla 10°, võib taime välimus alla käia.

Niiskest troopikametsast pärit monstera kohaneb hästi keskküttega ruumide kuiva õhuga. Suvel kasta ja piserda teda rikkalikult. Ka talvel, kui ruum on soe, tahab suur taim üsna palju juua. Muld olgu aasta ringi parasniiske, mitte liiga märg. Kasvuperioodil väeta paar korda kuus lehtdekoratiivsetele taimedele mõeldud väetisega.

 

Mida teha õhujuurtega?
 

Vartelt nöörijuppidena rippuvad õhujuured kuuluvad monstera omapärase välimuse juurde ning lasegi neil rahus taime kaunistada. Osa elusaid juuri võid torgata potti mulla sisse, kus nad hakkavad toimima tavaliste juurtena. Kuivanud juured lõika ära, aga ka elusate õhujuurte eemaldamine, kui need sind häirivad, ei tee taimele kahju. Kuna looduses kasvab monstera liaanina, vajab ta ka potis olles tuge, mille najal sirguda. Toeks sobib tugev kepp või samblapost, mille külge saab varred siduda. Seina ääres kasvava taime võib kinnitada konksude ja nööriga.

Noores eas monstera istuta ümber paari-kolme aasta tagant kevadel. Ta vajab viljakat ja üleliigset kastmisvett hästi läbilaskvat sõmerat mulda. Mida vanemaks taim saab, seda suurem ja raskem ta on. Siis on teda targem kasvatada savipotis, kuna see püsib kindlamalt püsti. Mingil hetkel on mõistlik istutada monstera suurde puupütti, kus ta saab rahus laiutada. Monsterataimi saab juurde teha ladva- ja varrepistikutest. Neid lõigates tasub teada, et monstera mahl on ärritava toimega.

shutterstock_1194491968.jpg

Suurekasvuline monstera on efektne soolotaim.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid