Toestamist vajavad eelkõige roni- ehk väänroosid ja ramblerid ning ronivad kääbusroosid. Iseronivat roosi ei ole olemas, see taim ei kinnita end ise tugedele ega hooli ka sellest, kui oled talle toreda toe valmistanud.
Roos kasvatab kiiresti pikaks sirguvad võrsed ning aedniku võimuses on need õigel ajal oma soovi järgi sättida ja kinni siduda. Siduma tuleb hakata noori ja sirguvaid võrseid, mitte jätta seda hilisemasse aega, kui võrse on lootusetult pikk või uskumatult jässakas, samas kergesti murduv.

Roniroosi sidumise vajadus on kõigile teada, kuid siduda võib ka nõtke kasvu ja raskete õitega põõsasroose – muidu saab nende ilu nautida vaid siis, kui puhma kõrvale pikali visata.
Samuti on sidumise ja toestamise kandidaadid pikki võrseid kasvatavad pinnakatteroosid ning õiteraskuse all laiali vajuma kippuvad paljuõielised peenraroosid. Keegi ei keela toele siduda ka üht suure põõsana kasvavat roosi, et kokku hoida niigi nappi aiaruumi.
 

Milliseid tugesid kasutada?

Kõige lihtsamad on aia- või ehituspoodides müüdavad ronitaimedele mõeldud raamid ja toed. Selliste valmistoodete puhul tuleb enne nende hankimist selgeks teha oma roosi kasv – kui suureks ta sirgub ja kui tugevat tuge vajab. Liiga kerge või väike tugi võib roosi õite- ja lehemassi all viltu vajuda.

Üldtuntud toed on näiteks obeliskid, püramiidid, sambad, trellkapid, ka trossid. Modernsetele, uuematele roosisortidele sobivad eriti hästi erinevad seinad ja aiad, ramblerroosidele aga pergolad, varikäigud, paviljonid, kaared, redelid, ka puud. Uuenduslikuma lahendusena võib kaaluda roosi sidumist müürile või barjäärile, samuti temast madala spaleeri või ääristuse vormimist.
Tavaliselt on toed kas puidust või metallist. Aga puit on siiski veidi sõbralikum ja looduslähedasem. Metall võib intensiivse päikesega üle kuumeneda ning roosile viga teha.
Samas on metallist toeversioonid kaasaegsemad, pakuvad palju erinevaid kujunduselemente ning trosside abil saab luua ka fantaasiarikkamaid lahendusi. Eelistada tuleb selliseid metalltugesid, mis ei roosteta – oleksid kuumtsingitud või kaetud pulbervärvidega või valmistatud hoopis roostevabast terasest. Tugede valikul tuleb lähtuda maja ja aia stiilist ning seal kasutatud materjalidest.
 

Kuidas siduda ja suunata?

Roniroose saab toele suunata kas vertikaalselt või horisontaalselt. Horisontaalselt sidumine on meil küll vähem levinud, kuid siinsesse kliimasse palju parem lahendus, sest roosil tuleb siis tunduvalt rohkem õisi kui taime otse üles suunates. Ülessidumine annab roosile signaali sirguda kõrgemaks, küljele suunamine aga paneb ta pigem õisi moodustama. Viimane moodus võib muuta ka talvitumise nii taimele kui ka aiapidajale lihtsamaks, kuna selliselt kasvavat roosi saab hõlpsasti toestuselt maha võtta ja maapinnale lähemale painutada või siis jätta üldse talveks lahti sidumata ning loota rohkele lumele või mahedamale talvele, mis suurema osa roosist säilitaks.
Roosi võib suunata kasvama ka lehvikuna, sidudes keskmised harud suunaga üles ja külgmised diagonaalis või kõrvale.

Noored võrsed peab varakult toele kinni siduma ning igaühele jätma piisavalt õhu- ja kasvuruumi. Kui siduda võrsed üksteise külge ja peale, võivad taimed hõõrdudes viga saada.
Enne tihedama kasvukujuga põõsasrooside suunamist peab oksi vähemaks lõikama, jättes alles 3–5 peamist võrset. Muidugi võib katsetada ka rohkemate võrsete sidumist.

Millega siduda?

Toele kinnitamiseks sobivad erinevad nöörid, ka plastist, kuid vältida võiks traati, mis on roosi jaoks liiga terav ning võib oksale sisse lõigata. Siduda on hea 8 seosega, nii et nöör läheb risti roosi võrse ja kinnituskoha vahelt läbi. Selliselt jääb oksale veidi liikumisruumi ega teki hõõrdumise ohtu. Liiga tugevalt siduda ei tasu .Seejuures peab arvestama ka võimalusega, et suve jooksul on vaja roosi mitu korda ümber siduda vastavalt taime kasvule ja tekkivatele võrsetele.

Kindlasti tuleb roosi pigem siduda, mitte suunata sõrestike, lippide või võrgusilmade vahelt läbi kasvama, sest nii ei saa taime hiljem oma toe küljest lahti võtta – ei talveks, toe vahetuseks ega ka muude taastustööde tegemiseks.
Piki müüri kasvama suunatud roosile peaks ehk enne väikese tugisüsteemi rajama, näiteks traadi või dekoratiivsema võrgu abil, millele hiljem kinnitada võrsed.

Kuidas tuge vajavat roos istutada?

Toele suunatav roos peab toest jääma vähemalt 20–30 cm kaugusele. Seinale suunduva roniroosi peab istutama kerge kaldega seina suunas, sest nii on lihtsam võrsetele kohe alguses kätte anda õige kasvusuund. Puule suunatava roosi puhul peab arvestama puujuurte suure vee- ja toiduvajadusega ning istutama taime sellest veidi kaugemale, kõige vähem 50 cm eemale. Siis saab ka roos piisavalt toitu, päikest ja vett.

Majade ja muude ehitiste seinte äärde roose istutades peab jälgima, et taimed ei jääks katuseserva või räästa alla, ei oleks maja vundamendile liiga lähedal ning liigses kuumuses või kuivas. Selgi puhul tasub arvestada vähemalt 40–50 cm vahega. Hoolitsetud ja hoitud roos tänab rikkaliku õitemerega!