Roosidest tulvil talu
Kaja Kurg
Ees punane ‘Hansaland’, tema taga kollane ‘Morden Sunrise’ ja roosa ‘Ferdy’. | Diivi Põdersoo

Eelmisel kevadel otsustas uhke roosikogu omanik Albert Beržins, et ei istuta oma suvekodu aeda Lääne-Virumaal Varangu külas enam ühtegi roosi, sest lihtsalt enam ei mahu. Ja istutas 25 uut sorti.

Kui roosifännile kingitakse Plantexi kinkekaart, siis mida ta teeb? Loomulikult ostab roosiistikuid. Sel põhjusel läkski nurja Albert Beržinsi mullune plaan uusi roose enam mitte istutada. Viimastel andmetel oli tema sortimendis kokku tervelt 215 nimetust peenra-, pargi- ja väänroose. Taimi on muidugi hulga rohkem, sest mõnda sorti on mitu põõsast.

Albert ja Tiiu Beržins on Varangul veetnud viimased 13 suve, talvekodu on neil Rakveres. Kui nad selle heinamaade keskel asuva talukoha uuteks omanikeks said, oli paik väga hooletusse jäänud. Risu ja rämpsu põletati esimestel aastatel ära mägede kaupa, et aiale ruumi teha. Ohakad ja nõgesed ulatusid üle pea, vanade õunapuude all vohas enelavõsa, köögi akna all laiutas tikripadrik.

Tasapisi võttis aed ilmet ja ka hooned said korda. Kuna vana asunikutalu nime ei õnnestunud välja selgitada, ristis Albert maakodu oma naise auks Tiiutaluks. Justnimelt Tiiutaluks ja mitte Tiiu taluks. Suur abi on olnud aia rajamisel ja hooldamisel poeg Agrisest ja miniast. Tütar Katty elab oma perega kaugel Chicagos ega saa paraku aiatöödel kaasa lüüa.

 

Algus kolme roosiga
 

Aia roosiajalugu sai alguse sellest, kui peremees tahtis ühele eesaia püsilillepeenrale ka roose.

„Esimesi sorte oli väga lihtne valida, sest mul oli kolm kindlat soovi: punane, roosa ja kollane,” muigab Albert, võrreldes toonast „taset” sellega, kuidas ta praegu uute sortide jahil talv läbi kataloogides ja internetis tuhnib. Ainult õievärvi põhjal ei otsi ta uusi lemmikuid enam ammu, sama tähtsad on ka lõhn ja õiekuju, vastupidavus lehe- ja muude haiguste osas, talve- ja külmakindlus.

„Punane, mille nime ma enam ei mäletagi, läks välja. Samuti roosa ’Queen Eliszabeth’. Vaid kollane ’Goldtime’ on siiani alles. Kui mulle kingiti tuntud roosikasvataja ja aretaja Mart Ojasalu roosiraamat, kus kohe alguses oli suurel pildil sort ’Eden Rose’, ja selle taim toodi ka, hakkasin roosimaailmaga lähemalt tutvuma. Ojasalu raamatu mõjutusel tekkisid juba täpsemad soovid. Toona kingitud põõsas on siiani alles ja õitseb.”

Aastaid tagasi kasvasid pargiroosid ’Guna’, ’Alexander MacKenzie’ jt lihtsalt murus. Aga kuna uusi, põnevaid sorte tuli aina juurde, oli vaja ruumi juurde teha ja muru üles kaevata. Istutusala aina pikenes ja pikenes. Mõnel aastal saabus aeda viis, mõnel aastal 25 uustulnukat. Ühel hetkel ei lubanud Tiiu enam peenraid juurde teha. „Siis tuli neid vaikselt pikendada ja laiendada,” muheleb roosiaia looja.

 

Romantiline nurgake
 

Aastatega on kujunenud aia ühte serva kena muruteedega rosaarium. Ühele tõelisele roosiaiale kohaselt on siin valgeks värvitud aiapaviljon, valged roosiväravad ja -redelid ning roosipink. Need kõik on Albert ise teinud. Värviline õiemeri ja valged aiaelemendid mõjuvad koos sulnilt ja romantiliselt.

Peenraservi ääristavad kivid, mõne suurema ja põnevama kujuga kivi on kujundaja sättinud ka roosipõõsaste vahele. „Kivid ja roosid ongi minu stiil koos klassikaliste roosiaia elementidega,” ütleb Albert.

Tore, et rosaariumi muruteed pole tikksirged, vaid kergelt kurvilised. „Üks aiakujundaja kunagi ütles, et tehke oma roosiaeda alati looklevad teed, siis ei paista kõik põõsad kohe ära ja avanevad aina uued vaated.”

Albert tunnistab, et ta peenardel pole mitte mingit süsteemi ei roosirühmade, aretajate ega värvide järgi. Sõbralikult segamini on nii Saksa, Prantsuse, Läti, Eesti, kui Inglise sordid.

Siiski märkab ühelpool rohkem Inglise roose, teisal on ülekaalus Kanada omad. „Mõnel aastal satud lihtsalt mõnest asjast rohkem vaimustusse ja tahad just neid sorte. Nii oli ka Kanada roosidega: vaatasin katalooge, surfasin internetis. Tahtsin kindlasti saada näiteks sorti ’John Gabot’, mille õies on imeline valge träps. Samuti olid väga ahvatlevad ’Martin Frobisher’, ’Prairie Joy’, ’Champlain’, ’Morden Sunrise’. Siis sattusin vaimustusse Inglise roosidest.”

Lisaks rosaariumile on roose mujalgi aias. Elumaja taga on näiteks pikk rivi ajaloolisi lossiparkide roose, millest enamik lõhnab jumalikult. Siin on ’Henry Martin’, ’Chapeau de Napoléon’(’Christata’), ’Salet’, ’Comte de Chamboard’, ’Rose de Rescht’ jne.

 

Ekstreemsed olud
 

Roosikasvatuseks on Varangu kandi looduslikud tingimused lausa äärmuslikud. Kõigepealt pinnas. Albert viipab aia keskel olevale suurele ringikujulisele süvendile, mida esmapilgul võiks pidada jaapanlikuks kuivaks jõeks. Sulavete ja vihmarohkel ajal muutub süvend tiigiks.

„Siin on hästi näha, kuidas 60–70 cm sügavusel tuleb mullakihtide all vastu paepõrand, kust vesi läbi ei imbu. Seetõttu on meie savine maa sademerohkel ajal liigniiske, põua ajal aga väga kuiv, sest alt pole niiskust juurde tulemas. Puurkaevu tegemise ajal selgus, et paekivikiht on tervelt 66 meetri sügavune. Mere ääres avaneb see kauni pankrannikuna.”

Ka vihmaga on siinkandis kummalised lood. „Kui ümbruskonnas ladistab, siis Varangul on kuiv. Üks, mis vihma ära võtab, on ilmselt Rakvere vallimägi. Ühel kohutaval põua-aastal ei tulnud taevast tilkagi alates 25. aprillist kuni 10. oktoobrini. Vett jõudsime vedada ainult kasvuhoonesse tomatitele,” kirjeldab Albert.

 

Istutamise nõksud
 

Kevadel postimüügi teel saabunud paljasjuurseid ja tuututaimi ei pane Albert kohe peenrale külma mulla sisse, vaid istutab potti. Sageli on pinnas sel ajal veel külmunud ja välja istutada ei saakski. Külmkasvuhoones on potiistikuid hea poputada. Selleks ajaks, kui muld on istutamise jaoks mõnusalt soojenenud, on taimed kenasti kasvama läinud ja poti ilusaid valgeid juurekesi täis kasvatanud.

Istutusaugu kaevab Albert valmis eelmisel päeval. Valab tühja auku 2–3 ämbritäit vett, nii et see oleks ääreni täis ja jätab seisma. Miks nii?

Aednik selgitab: „Tavaliselt istutatakse roose hiliskevadel ja suvel, kui pinnas on muutunud kuivemaks. Aiapidaja kaevab augu, täidab selle hea ja paremaga, paneb taime sisse ja alles siis kastab. See on suur viga, sest augu ümber olev kuiv pinnas tõmbab suurema osa vett endasse. Taim jääb poolkuiva mulda ning juurdub halvasti. Sellepärast tulebki süvendit ümbritsev maa enne ära niisutada.”

Istutusaugud teeb ta kaks korda laiemad, kui on sügavus. Juurepall peab ilusasti ära mahtuma ja pookekoht jääma õigele sügavusele. Milline see on? Albert soovitab kõigile „rõhtsa käelaba meetodit”, mida ta ise kasutab: naised saavad õige sügavuse siis, kui sõrmed ja pöial on üksteise vastas (9–10 cm), meestel tuleb pöial mängust välja jätta ehk hoida seda püsti.

Istutusaugu täidab Albert alles teisel päeval: „Põhja läheb pool ämbrit liiva, tavalist haput turvast ja veise-kõdusõnnikut. Segan kõik omavahel läbi, ajan seinte poole laiali ja sobitan keskele juurepalli, nii et pookekoht jääks õigele sügavusele. Nüüd täidan pool auku oma aia mullaga ja kastan korralikult, see on n-ö juurevesi. Lõpuks kühveldan sisse ülejäänud mulla ja kastan ka pealt.”

Mulda ta jalaga tihedamaks ei vajuta, sest kohevas pinnases on juurtel parem end edasi ajada. Muld ei vaja tihendamist ka seetõttu, et kastmisvesi juba viis mulla tihedalt juurte vahele. Mainida tuleb sedagi, et enne istutamist hoiab Albert roosipotte vähemalt 12 tundi veeämbris, et taimed end korralikult vett täis imeksid.

„Eks iga aednik teeb omamoodi ja enda arust õigesti,” arvab uhke roosiaia rajaja.

 

Mõned kasvatusnipid
 

Istutusauku mineraalväetist ei lähe, küll saavad seda taimed aga edaspidi. Albert kosutab oma roosikesi kartuliväetisega, mille koostis on sama mis roosiväetisel (NPK 10:20:20), aga hind hulga taskukohasem.

Esimest korda saavad roosipõõsad väetist kevadel, kui algab vegetatsioon, teine kord hoogsa kasvu algul, kolmas kord õitsemise ajal. Et mullas oleks ka kasulikke mikroorganisme, kastab aednik roosipõõsaid suvel sõnnikuleotisega (liiter leotist kastekannutäie vee kohta). Seda on hea teha pärast suuremat sadu, kui muld on hästi niiske. Augusti lõpupoole läheb mulda lämmastikuvaene sügisväetis või kaaliumirikas tuhk.

Taimekaitserindel kasutab Albert puhast puutuhka, raud- ja vaskvitrioli, tomati- ja kartulilehekääritist ning vahel ka sünteetilisi kemikaale, kui looduslike vahenditega enam hakkama ei saa.

Roosidele, kes ei taha kuidagi õisi näidata, ütleb Albert: „Mul on lõkkeplats seal – kui õitseda ei taha, lähed tulle!” Ja uskuge või mitte: taimed ongi suure hirmuga õitsema hakanud!

Alberti sõnul ei tohi roosikasvataja olla liiga usin, vahel tuleb väike laiskus hoopis kasuks: „Kevadel on aednik muidugi kärsitu ja tahaks roosid ruttu lahti võtta, aga kui need on õhkkuivalt kaetud, võib rahulikult oodata, kuni maa on lõplikult sulanud. Sügisel ei maksa aga katmisega kiirustada, sest siis on oht sooja katte all hauduma ja hallitama minna.”

Oma aias toimetamisel on Albertil kuldsed põhimõtted: „Kõik, nii meie abikaasaga kui ka lapsed ja lapselapsed, peavad end siin hästi tundma. Me ei tohi end tööga ära tappa. Ning kindlasti peab aias olema piisavalt kohti, kus istuda.”

Artikli märksõnad