Roosidest tulvil talu
Kaja Kurg
Ees punane ‘Hansaland’, tema taga kollane ‘Morden Sunrise’ ja roosa ‘Ferdy’. | Diivi Põdersoo

Eelmisel kevadel otsustas uhke roosikogu omanik Albert Beržins, et ei istuta oma suvekodu aeda Lääne-Virumaal Varangu külas enam ühtegi roosi, sest lihtsalt enam ei mahu. Ja istutas 25 uut sorti.

Kui roosifännile kingitakse Plantexi kinkekaart, siis mida ta teeb? Loomulikult ostab roosiistikuid. Sel põhjusel läkski nurja Albert Beržinsi mullune plaan uusi roose enam mitte istutada. Viimastel andmetel oli tema sortimendis kokku tervelt 215 nimetust peenra-, pargi- ja väänroose. Taimi on muidugi hulga rohkem, sest mõnda sorti on mitu põõsast.

Albert ja Tiiu Beržins on Varangul veetnud viimased 13 suve, talvekodu on neil Rakveres. Kui nad selle heinamaade keskel asuva talukoha uuteks omanikeks said, oli paik väga hooletusse jäänud. Risu ja rämpsu põletati esimestel aastatel ära mägede kaupa, et aiale ruumi teha. Ohakad ja nõgesed ulatusid üle pea, vanade õunapuude all vohas enelavõsa, köögi akna all laiutas tikripadrik.

Tasapisi võttis aed ilmet ja ka hooned said korda. Kuna vana asunikutalu nime ei õnnestunud välja selgitada, ristis Albert maakodu oma naise auks Tiiutaluks. Justnimelt Tiiutaluks ja mitte Tiiu taluks. Suur abi on olnud aia rajamisel ja hooldamisel poeg Agrisest ja miniast. Tütar Katty elab oma perega kaugel Chicagos ega saa paraku aiatöödel kaasa lüüa.

 

Algus kolme roosiga
 

Aia roosiajalugu sai alguse sellest, kui peremees tahtis ühele eesaia püsilillepeenrale ka roose.

„Esimesi sorte oli väga lihtne valida, sest mul oli kolm kindlat soovi: punane, roosa ja kollane,” muigab Albert, võrreldes toonast „taset” sellega, kuidas ta praegu uute sortide jahil talv läbi kataloogides ja internetis tuhnib. Ainult õievärvi põhjal ei otsi ta uusi lemmikuid enam ammu, sama tähtsad on ka lõhn ja õiekuju, vastupidavus lehe- ja muude haiguste osas, talve- ja külmakindlus.

„Punane, mille nime ma enam ei mäletagi, läks välja. Samuti roosa ’Queen Eliszabeth’. Vaid kollane ’Goldtime’ on siiani alles. Kui mulle kingiti tuntud roosikasvataja ja aretaja Mart Ojasalu roosiraamat, kus kohe alguses oli suurel pildil sort ’Eden Rose’, ja selle taim toodi ka, hakkasin roosimaailmaga lähemalt tutvuma. Ojasalu raamatu mõjutusel tekkisid juba täpsemad soovid. Toona kingitud põõsas on siiani alles ja õitseb.”

Aastaid tagasi kasvasid pargiroosid ’Guna’, ’Alexander MacKenzie’ jt lihtsalt murus. Aga kuna uusi, põnevaid sorte tuli aina juurde, oli vaja ruumi juurde teha ja muru üles kaevata. Istutusala aina pikenes ja pikenes. Mõnel aastal saabus aeda viis, mõnel aastal 25 uustulnukat. Ühel hetkel ei lubanud Tiiu enam peenraid juurde teha. „Siis tuli neid vaikselt pikendada ja laiendada,” muheleb roosiaia looja.

 

Romantiline nurgake
 

Aastatega on kujunenud aia ühte serva kena muruteedega rosaarium. Ühele tõelisele roosiaiale kohaselt on siin valgeks värvitud aiapaviljon, valged roosiväravad ja -redelid ning roosipink. Need kõik on Albert ise teinud. Värviline õiemeri ja valged aiaelemendid mõjuvad koos sulnilt ja romantiliselt.

Peenraservi ääristavad kivid, mõne suurema ja põnevama kujuga kivi on kujundaja sättinud ka roosipõõsaste vahele. „Kivid ja roosid ongi minu stiil koos klassikaliste roosiaia elementidega,” ütleb Albert.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Artikli märksõnad