Salto – maastikumajade loojad

Karin Paulus
Rapla gümnaasiumi arhitektuur lähtub ajaloolisest koolihoonest ja looduslikust reljeefist, siseruum on lahendatud maksimaalselt sujuvana. | Salto / Sisearhitektuur: Pille Lausmäe, Kerli Lepp

Salto arhitektuuribüroo käilakujud Maarja Kask ja Ralf Lõoke ning nende kaasvõitlejad on saanud viimastel aastatel hakkama vapustavate teostega ja konkursivõitude kaudu on aina lisa oodata.

Äsja on valmis saanud uhke Rapla riigigümnaasium, mis on loomult küllaltki sarnane Viljandi kooliga, kus samuti saavad kokku uus ja vana maja, lisaks on tegu paljude jaoks puhtakujulise gümnaasiumiga.

Maarja Kask: Kõige intrigeerivam on arhitekti jaoks alati krunt koos oma looduslike ja linnaehituslike joontega. Rapla ja Viljandi puhul võib tõesti tuua palju paralleele. Viljandi riigigümnaasiumi krunt asub reljeefsel maastikul ajaloolise õppehoone ja Ugala teatri ees asuva tiigi vahel. Lahendus oli fookustatud just avatud kooliruumide sidumisele piki vee äärt kulgeva loodusmaastikuga.

Rapla gümnaasiumi arhitektuurne lahendus lähtub samuti ajaloolisest koolihoonest ja looduslikust reljeefist, mida ääristab kolmest küljest jõgi. Juurdeehitus on paigutatud jõekäänaku keskele nii, et sealt avaneks panoraamvaated ümbritsevale maastikule, ja kogu hoone logistika järgib tundlikku looduskeskkonda.

Ralf Lõoke: Võrreldes Viljandi riigigümnaasiumi jõulise lineaarsusega on Rapla riigigümnaasium ruumiliselt mitmekesisem ja tundlikum. Rapla pole võib-olla pealiskaudselt vaadates ennast nii kiiresti avav ja kujult radikaalne kui Viljandi, aga see on juba tingitud kruntide erinevustest, sest ka Viljandi gümnaasiumi kuju ja sisemine logistika, nagu Rapla omagi, tuleneb ainult krundi kvaliteetide maksimaalsest ärakasutamisest.

Eestlaste jaoks on haridus ja koolid ­olnud väga tähtsad. Kui elavalt sekkus kogukond ja koolipere maja kujundamisesse?

Andro Mänd: Paraku lõppes HTMi korraldatud kooli juhtkonna konkurss alles siis, kui hoone ehitushange oli juba välja kuulutatud. Seega arhitektuuri nad väga sekkuda ei saanud. Samas läbis sisearhitektuurne projekt päris korralikud muudatused. Viljandis valiti koolidirektor juba projekteerimisprotsessi alguses. Seega polnud lõpufaasis tarvis suuremaid muudatusi teha.

 

Kas mõni Viljandis või ka Tartu kesklinna kooli või BFMi juures läbi mängitud ruumitüüp või lähenemine «kolis» ka Raplasse?

Maarja: Viljandi Gümnaasium oli esimene kohe riigigümnaasiumina projekteeritud hoone. Pärast Viljandit on Riigikinnisvara kuulutanud ridamisi uusi konkursse, kuhu on pandud kaasa fail õppematerjalina ruumi korraldamisest Viljandi Gümnaasiumi näitel. Kõiki uusi koolikonkursse tehes oleme seega alati ringiga tagasi Viljandi juures.

Andro: Sellel mündil on ka teine külg. See on nüüdseks sissetöötatud rada, mis toimib ja mida on lihtne kopeerida. Samas võiks koolide ruumiprogrammis üritada veel kaugemale minna ja rohkem uute ruumiliste lahendustega eksperimenteerida. Paraku on konkurssidel lubatud piirpindalad ühe õpilase kohta üsna väikesed, seega teistsuguste arhitektuursete lahenduste tekkeks on piiratud võimalused.
 

Teie loomingus on väga palju töid, mis kutsuvad liikuma, avastama, ruumi kogema. Kui ühelt poolt tegite hiid­pika hüpleval viisil kulgemist võimaldava trampliini ja maanteemuuseumi väliala, siis teisalt saab ka teie majade otsa ronida, leida nende ümbrusest (maaülikooli spordihoone) või seest (Sõmeru keskus) varjulisi soppe ning ebatavalisi muljeid (sõna otseses mõttes põhust teater). Raplaski olete taas teinud aktiivsusele ärgitava keskkonna.

Maarja: Hoone siseruumi logistika on pandud tööle nii, et majas liikudes tunnetad sujuvalt maastiku reljeefi, eri­pära. See sunnib sind endaga kaasa liikuma ja seda märkama. Maastik on selline, mis kutsub liikuma, koolihoone ise lihtsalt võimendab seda kvaliteeti.

 

Kuidas iseloomustaksite Rapla koolimaja sisemust?

Maarja: Uue hooneosa siseruum on lahendatud maksimaalselt sujuvana. Esimese korruse avatud alal viibides avaneb lainurk-kadreering ümbritsevale ja koolikruntide kontekstis ainulaadsele loodusmaastikule. Avatud lahendus võimaldab ka ökonoomset ristkasutust. Fuajeest avanevad vaated raamatukogusse ja läbi väikese õhuruumi alumisele korrusele, niisamuti ajaloolisele koolihoonele.

Olemasolev hoone on säilitatud võimalikult algsel kujul. Ka sisestruktuuris on tehtud pisikesi konstruktiivseid muudatusi. On oluline, et kaks eri ajastutest ja eriilmelist hoonet toimiks tervikuna, seega on klassiruume ning õpetajate alasid mõlemas majas.

Andro: Siseruumis on oluline läbipaistvus. Õpetajad ja kooli juhtkond ei ole peidetud kinnistesse kabinettidesse, vaid nad on kooliruumis nähtavad. Tänu siseakendele ja klaasustele tekivad erinevad ruumilised olukorrad, kus on võimalik näha läbi hoone erinevatest kohtadest ning eri rakursside alt.
 

Mulle tundus, et Raplas on ehitatud kooli hoole ja armastusega ning teie omalt poolt olite teinud ülipõhjaliku projekti, kust ei puudunud korralik tänavavalgustus, pingid ega mugavad rattahoidjad. Kui palju te ise oma tegemiste käigus sisustust ja väikevorme disainite?

Andro: Üldiselt arhitektid seda ei ütle, kuid Rapla puhul on selle hoone õnnestumises ka suur panus ehitajal. Eks väikeseid altminekuid ole ikka, kuid nagu sa ütlesid, seda on ehitatud hoole ja armastusega.

Mis puudutab detaile, siis see sõltub meie objektide puhul kontekstist. Iga kord ei ole vaja hakata jalgratast leiutama ja võib ka kataloogist hea disainiga tooteid võtta. Samas, paljude objektide puhul tingib maastik või arhitektuurne olukord erilahendusega väikevormide disaini. Meie silmis on ka piirded ja trepid eraldi väikevormid ning need on Rapla-taolistes hoonetes üldiselt alati erilahendusega.

Rapla puhul on välidetailide osa paraku veel poolik. Tegelikult peaks kulgema krundi servas piki jõe kallast jalgtee koos valgustite, purrete ja pinkidega. Paraku jäi see praeguses etapis rahalistel põhjustel tegemata. Sellest valmis ainult üks purre, mis mõjub praegu pigem hädise võõrkehana.

Ralf: Me üritame kõikide objektide puhul käsitleda krunti ja funktsiooni tervikuna, et ei oleks eraldi maja, sisearhitektuur ja maastik, vaid et piirid nende valdkondade vahel oleks võrdlemisi hägusad. Ideaalne olukord on see, kus pole võimalik näiteks maastikuarhitektuuri hoonest eristada, sest pole kindel, kumb on kumb.
 

Maarja ja Ralf,  teie mõttekaaslane oli kümmekond aastat Karli Luik. Kuidas on Salto käekiri aegade jooksul teisenenud? Või kas see on pigem kogemustega tulev küpsus ja uute inimestega kaasnev värskus?

Ralf: Ma ei usu, et ainult meie oleme muutunud, hoopis rohkem on muutunud projekteerimiskeskkond meie ­ümber.

Kui me 2004. aastal alustasime, oli olukord üsna metsik ja liberaalne. Praegu on paljud asjad võib-olla isegi liiga paika loksunud ja tabelite, menetlemise ning turundamise peale kulutatakse kohati rohkem vahendeid ja aega kui sisule. Oleme jõudnud sellisesse kõike võimalikke riske juba ette maandavasse mugavasse projektijuhtide ühiskonda, millele on varsti lisandumas ka liginullpiirangud. Saan aru, et kogu see pidevalt ennekõike iseenda vajalikkuse tõendamisega tegelev süsteem on algselt tekkinud püüdlustest suurema efektiivsuse järele, aga kardan, et efektiivsus ei ole loomingulisuses pikas perspektiivis kuigi efektiivne.

 

Mis on põnevamad projektid, mis on praegu töölaual ja ehitamisel?

Maarja: Praegu on meil töös palju intrigeerivaid projekte. Kindlasti tasub välja tuua Tallinna Sadama kruiisiterminali koostöös Villem Tomistega, mis hõlmab kogu Tallinna lahes kesksel positsioonil laiuvat loodemuuli, mis on hetkel suletud ala. Uus kruiisiterminal avab muuli põhjakalda kogu ulatuses, luues linnakodanikele põneva linnapargi.

Leping sai allkirjastatud ja töö on pihta hakanud uue Tallinna Linnateatri projektiga, mis on ääretult põnev ja keeruline. Tegemist on konkursi võidutööga, kus Põrgulava ehitatakse 350kohaliseks teatrisaaliks koos nüüdisaegse lavatehnika ja -torniga. Lisandub uus 130kohaline black-box’i tüüpi saal. Uued saalid on viidud kogu ulatuses maa alla, et hoov oleks maksimaalselt kasutatav vabaõhuetenduste lavastamiseks.

Pooleli on ka Balti Filmi- ja Meediakooli juurdeehitus, erinevatest saalidest koosnev hoone Tallinna Ülikooli linnakus.

Telliskivi linnakus on alanud ehitustöö Punase maja rekonstrueerimiseks väga ägeda galerii ja restorani ruumideks. Samuti on töös veel paljud teised ühiskondlikud objektid, nagu näiteks Kullo kontserdimaja, Lodjakoja sadamahoone Tartus ja palju muud.

Artikli märksõnad