Seenepeenar toanurgas. Kasvata ise šampinjone

Kaja Kurg
Valge aedšampinjoni kübara läbimõõt on 5–10 cm. | Shutterstock

Aedšampinjon on kõrgelt hinnatud söögiseen, mida võib proovida ka ise kasvatada.

Juba Vana-Rooma ülikud pidasid šampinjone (Agaricus) hõrgutiseks. Nende maitsvate seente „köögiviljana” kasvatamine sai alguse 17. sajandi esimesel poolel Prantsusmaal. Nimelt kasvatati sel ajal kuningakojale ja aadlikele sõnnikupeenardel meloneid. Sinna, kus kompost mullaga segunes, ilmusid ikka ja jälle šampinjonid.

Varsti mõtlesidki aednikud välja viisi, kuidas šampinjone aias viljeleda. Nad leotasid seeni ja valasid seejärel leotusvee peenrale. Selles oli nii seeneeosed, mütseeli ehk seeneniidistikku kui ka viljakeha (jalg ja kübar) tükikesi. „Nakatatud” peenar hakkas saaki kasvatama.

Kuni 18. sajandi lõpuni kasvatati šampinjone avamaal. Siis avastati, et nad edenevad ka ilma valguseta. Šampinjone hakati kasvatama keldrites ja koobastes. 19. sajandi keskel leiutasid sakslased viisi, kuidas kasvatada šampinjone spetsiaalsetes majakestes riiulitel. Talvel maju köeti ja seeni sai kasvatada aasta läbi.

Tänapäeval käib šampinjonide suurtootmine muidugi hoopis teisel tasemel.

 

Armastatuim kultuurseen
 

Aedšampinjonid (A. bisporus) on praegusajal enim kasvatatud kultuurseened maailmas. On aretatud valge, kollaka ja pruuni kübaraga tüvesid.

Valge aedšampinjoni kübara läbimõõt on 5–10 cm. Kübar on sile, mõnikord kergelt soomusjas. Noorel seenel on kübara all olevad eoslehekesed roosakad,  hiljem värvuvad pruuniks. Jalg võib kasvada 3–6 cm kõrguseks.

Pruunide vormide kübarad on läbimõõduga 3–8 cm, pealt siledad või kergelt kestendavad. Noorte seente eoslehekesed on liharoosad, vanematel tumepruunid.

Värskel šampinjonil on tihe, hästi lõhnav viljaliha ja õrnalt pähkline maitse. Pruunide šampinjonide maitse on tugevam ja kuna neis on rohkem kuivainet, tõmbuvad nad kuumutamisel vähem kokku kui heledad.

 

Kuidas kasvatada
 

Kodustes oludes saab šampinjone kasvatada kastis või suures tugevas kilekotis.

* Sega kokku kasvusubstraat: korralikult kõdunenud hobusesõnnik ja hästi lagunenud kompostmuld vahekorras 3 : 1. Substraadi ideaalne pH on 6,5–7,5 vahel. Hallitusseente jm haigustekitajate hävitamiseks on soovitatav segu steriliseerida.

* Täida anum niiske substraadiga, sega sellesse mütseel ja kata u 5 cm paksuselt sama seguga.

* Pihusta pind kergelt niiskeks. Niiskuse hoidmiseks kata kast (nt papi või ajalehega), kilekott seo kinni ja torka kilesse õhutusavasid.

* Hoia kasvandusel silma peal, sest seeneniidistiku hukutab nii kuivus kui ka liigne niiskus.

* Seeneniidistik areneb kõige kiiremini temperatuuril 20–24º. Paari-kolme nädala pärast ilmuvad pinnale heledad laigud, mis näitab, et substraat on läbi kasvanud. Tunda on selget seenelõhna.

* Riisu kogu pealispind läbi, et mütseel rebeneks ja jaotuks ühtlaselt.

* Paari päeva pärast eemalda kate, sest arenema hakkavad viljakehad vajavad palju õhku ja veidi madalamat temperatuuri.

* Vii kast või kott jahedamasse (16–18º) kohta.

* Umbes nädala pärast on substraadi pinnal näha väikesi täpikesi ehk šampinjonide viljakehasid. Nädala pärast on need juba söögikõlbulikud ning uusi nupukesi aina kerkib. Saak valmib mitme lainena.

* Koduse šampinjonikasvatuse kohta loe täpsemalt: Toivo Niiberg „Seen aias ja köögis”; Jolanda Englbrecht „Seente kasvatamine kodus ja aias”.

 

Šampinjonid Eesti looduses
 

Aedšampinjone võib meil leida ka vabast loodusest. Lisaks neile kasvab niitudel, karjamaadel ja metsaservadel teisigi maitsvaid liike, näiteks aru-, aas- ja metsšampinjon. Aga on ka tervisele ohtlikke: korvi ei maksa panna soomus- ja mürkšampinjone. Ka linnas kasvav maitsev linnašampinjon on kasvukoha tõttu enamasti pungil toksilisi  aineid.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid