Setomaa tipus olev talu sai uue hingamise
Tiina Kolk
Tube ehivad Seto rahvariided ja kohalike käsitöömeistrite kaltsuvaibad. | Toomas Tuul

Vaid mõne aastaga on Kaidi Kerdt koos lähedastega andnud uue hingamise ja loonud ka uue kuue Setomaa tipus Meremäel asuvale Kirsi talule.

Kõik algas neli aastat tagasi, kui tarmukas naine tuli koos perega kombekohaselt Seto kuningriigi päevale. Enne peole jõudmist hakkas ta millegipärast kinnisvaraportaale uurima ja kõigepealt lõi ette Kirsi talu müügikuulutus.

„Otsisime õiget paika tükk aega, enne kui üles leidsime, sest õu oli üleni rohtu kasvanud. Malts ja ohakad ulatusid räästani ja hooneid polnud õieti nähagi. Aga miski ütles mulle, et pean ka majja sisse saama,” meenutab Kaidi, kes tookord saatis omanikule sõnumi sooviga näha talu ka seest, kuid vastusest polnud kippu ega kõppu. Aga kui õhtu eel plaaniti juba linnakoju sõita, saabus lõpuks sõnum, et poole tunni pärast tehakse uksed valla.

„Tulime terve perega. Mu vend üritas läbi nõgeste teed rajada, et pääseksime ukseni. Kui see lahti tehti, kargas ninna vänge kopituslõhn – elamu oli kaua tühjalt seisnud. Hakatuseks kuulutas mu ema, Setomaal kasvanud ja Meremäel keskkooli lõpetanud: „Kaidi, üle minu laiba sa ostad selle talu!” Abikaasa teatas samuti, et tema esikust edasi ei tule. Hingasin kümme korda sisse, astusin tagatuppa ja nägin läbi paksu makulatuurikihi palkseina. Tõmbasin näpuga tapeeditüki ära ja selle all oli imeilus palk! Sosistasin isale, et kuigi siin on vaja teha tohutult tööd, sunnib miski mu sees seda talu ostma. Nii isa kui vend julgustasid mind, et talu saab alati ka müüa,” tutvustab praegune Kirsi talu perenaine asjade algust. Nagu käed olid löödud, hakkas kogu pere innukalt talu taastama. Nüüdseks on 1917. aastal ehitatud elumaja renoveeritud, korda on tehtud ka aidad.

 

Vanaemale pühendatud
 

Kaidi lapsepõlvesuved möödusid naabruses asuvas Miikse külas vanavanemate talus. Paraku on praeguseks too talu lootusetult lagunenud ning kuulub onule.
„Olen tüdrukutirtsuna korjanud pesast kanamune, viinud enne kukke ja koitu koos vanaisaga lehmi karjamaale, näinud vasikaid sündimas ja teinud sigadele süüa. Need ja paljud teised tegemised-oskused on kujundanud minust selle inimese, kes ma praegu olen. Vanaema on mulle nii palju andnud, tema õpetas mind rääkima Seto keelt, laulma Seto leelot ja ärgitas astuma leelokoori. Olin kümme aastat leelokoori Leegajus liige,” jutustab Kaidi.

Siitilmast lahkudes palus memm tütretütart, et too ei unustaks Seto kiilt ja kombeid, et need läheksid ikka edasi.
„Ma lubasin. Kui ma esimest korda Kirsi talu õues seisin, siis adusin võimalust seda lubadust täita. Nüüd on meil siin kodumajutus, anname paljudele edasi seda pärandit, rääkides külastajaile oma vanaema lugu, Seto lugu ja minu lapsepõlve lugu, laseme kuulajail kogeda ehedat maaelu. On ju Seto kultuur eriline,” nendib naine, kes on kõigi tubade seintele nii majas kui aitades paigutanud vanaema fotod ja tema tehtud käsitööesemeid, põrandale aga pannud kohalike kootud kaltsuvaibad.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Artikli märksõnad