Sigrid Viir ja Kristiina Hansen: jäätised ja kunst käsikäes

Tiina Kolk
Jäätisetegu on noortel pigem hobi. Pop-up-jäätisekohviku Jäätis väljapanek Scandi Lifestyle Weekendil mais 2018. | Laura Oks

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotoosakonna vilistlased on viimastel aastatel võitnud paljude maiasmokkade südamed oma käsitööjäätiste ja pop-up-kohvikuga, millega nad Eestis ringi rändavad. Samuti on tunnustatud nende kunstiloomingut – pilte ja installatsioone  ning näitusetegevust.

Kristiina Hansen oli 2015. aastal Köler Prize’i nominent, Sigrid Viir kandideeris aasta varem rühmituse Visible Solutions OÜ koosseisus samale auhinnale. 2009. aastal pälvis Sigrid Viir noore kunstniku preemia. Jäätisetegu on neil pigem hobi, millega kaasnevad küll väljakutsed, aga vastutustunne pole nii ränk kui kunsti luues.

Tegusate naiste koostöö algas juba EKAs samal kursusel õppides ja ühiseid näitusi korraldades. Viimati osalesid nad fotokunstnikena koos kolm aastat tagasi paaris projektis.


Millal te pildistama hakkasite ja mis ajendas fotograafiat õppima?

Sigrid Viir (SV): Mu ema pildistas. Mäletan lapsepõlvest meie suurde vannituppa seatud pimikut. Uks pandi kinni ja meie õega ei saanud sinna. Tuled kustutati, jäi ainult mingi punane valgus, ja pärast nägime vannis «ärapestud» pilte.

Hiljem modellina puutusin fotograafiaga kokku ka teisel pool kaamerat olles. Oma esimese kaamera soetasin üpris hilja, (vist) 18aastasena.
Olin Pariisis ja hakkasin seal pildistama asju, inimesi, situatsioone ... nagu kõik algajad. Mul ei olnud fookuspunkti, mulle lihtsalt meeldis pildistada ja märgata. EKAsse mineku suhtes olid mul kõhklused ja kahtlused, sest oma joonistamisoskusest ei arvanud ma tol ajal just palju. Läksin hoopis humanitaarinstituuti kultuuriteooriat tudeerima, aga siis otsustasin ikkagi proovida EKAsse ja saingi sisse. Seal nägin ka Kristiinat.

Kristiina Hansen (KH): Kasvasin Saaremaal Kuressaares. Fotograafiahuvi tuli vist isalt, kes kogu aeg pildistas. Hakkasin ajapikku tema kaameraid kasutama. Jäädvustasin inimesi, arhitektuuri, esemeid. Tulingi pärast keskkooli esimest korda üksi Tallinna, et siin fotograafiat õppida. Arvasin, et saan EKAs hästi palju pildistada, kuid tegelikkuses hakkasin vähem pildistama ja rohkem nägema.

SV: Mulle tundus ka, et fotograafia eriala on praktiline, et ma hakkangi pildistama, fotograafi tööd tegema. Peas oli pigem ajakirjandusfoto, aga koolis tehti meile üsna alguses selgeks, et oleme kunstnikud.
Tunnengi ennast hästi kunstnikuna. Fotoreportaaž ei paelu kaamera taga olles, sest ma ei suuda kiirreageerida ega rünnata nagu fotoreporter, tahan teistmoodi suhet. Meile õpetati, et enne mõtleksime ja keskenduksime sellele, mida kavatseme teha.

KH: Esimesel kursusel saime ülevaate eriala tehnilisest poolest: kas meeldib stuudios, natuuris (looduses, linnas jne) või laboris töötamine; edasine sõltub sellest, kuidas keegi oma mõttelaadi arendab.

SV: Piirid vabades kunstides on väga häguseks läinud. Tänapäeval ongi fotod installatiivsed, voolavad seintelt alla ruumi keskele ja muutuvad taas objektideks.

Minu meelest on sel viisil vaatajal lihtsam mängu astuda ja installatsioonidest aru saada, kui ta tajub kehaliselt objekti, saab käia ümber selle, tunda lõhna jne. Kui pilt on seinal, tekib distants – muidugi on see vahel väga vajalik.

Muusikast võib saada kergesti tohutu elamuse, ilma et artisti enne kuulnud oleksid, sest meloodiavõnkeid kogevad kuulajad kehaga.

KH: Sama publik käitub erinevalt kontserdil ja kunstisaalis, sest viimase puhul on külastajail sageli mingi hirm, et nad ei saa teostest aru. Muusika puhul näiteks seda tavaliselt ei ole – publik oskab meloodiaid vabalt endast läbi lasta ilma valehäbi või distantsitundeta. Sama on jäätisega. Toit ja muusika on kehalised kogemused.

SV: Olen mõelnud jäätiseinstallatsioone tehes, et võib-olla see virgutab inimesi, kes edaspidi vaatavad mõnda kunstiprojekti avatumalt ...

 

Teie teise korruse aknast alla lastud korviga jäätise müük on populaarne ja teadjad püüavad igal võimalusel teie uusi maitseid proovida. Kust on selline vahva tegevusidee pärit?

SV: Kõik algas viis aastat tagasi, kui elukaaslane kinkis Kristiinale sünnipäevaks väikese jäätisemasina. Sellele eelnes üks märgilise tähendusega seik. Kõndisin Kalamajas mööda Vabriku tänavat ja tundsin Kristiina akna all kardemonilõhna. Tuli välja, et Kristiina elukaaslane Juku ehk Johannes Säre küpsetas mu lemmiksaiu. Hõikasin ja ta saatis teise korruse aknast soojad saiad alla.

Kuna see nägi lõbus välja, sündis sellest ka idee Kalamaja päevadel oma «hoovikohvik» avada ja aknast miskit head alla saata. Kuna Kristiinal oli ka uhiuus jäätisemasin ja jäätis tuli päris hästi välja, sai allalastavaks tookord jäätis. Tuli välja, et rahvale meeldis meie aktsioon tohutult – järjekord oli pikk ja kiidusõnu kostus palju. Esialgne üsna juhuslike kokkulangevuste jada viiski meid koos jäätise juurde.

KH: Esimesel korral müüsime kogu jäätiselaari maha. Edust innustatuna hakkasime järgmisel aastal kolm nädalat enne Kalamaja päevi jäätist tegema ja maitsetega veel rohkem eksperimenteerima.

SV: Kuna teeme jäätist koduköögis, saame paljude uute maitsetega üsna lihtsalt katsetada – meie kogused on ju väikesed, ei pea tootmisliini ümber programmeerima. Kui keegi tuleb palvega saada mõneks ürituseks oma erilise maitsega jäätis, aitame selle välja mõelda.

KH: Esimesel aastal olid menukaimad basiilikujäätis ja maasika-palsamiäädikajäätis. Meie sortiment sobib ehk rohkem täiskasvanuile – jäätised ei ole nii magusad. Teeme ju oma maitse järgi! Serveerime vana kooli vahvlites, mida küpsetame samuti ise.

Mõistagi valmistame lastele tavalisi jäätisi ka. Nad eelistavad vanilli, musti sõstraid jt lihtsaid maitseid.

SV: Meil on umbes kaksteist Volta vahvlirauda, millest kuut saame korraga kasutada, sest nii palju kannatab kodu elekter välja. Oleme käinud vahvleid tegemas Saaremaal Kristiina vanemate juures ja minu õe aias. Ühe müügi jaoks saame vahvlid küpsetatud kahe täistööpäevaga.


Kus te jäätise koostisained soetate?

KH: Praegu kasutame Pajumäe talu mahedat vahukoort, Võrumaa vabapidamisel kanade mune, sugulaste aiast marju ja rabarbrit. Meil ei ole mahetootmine, aga proovime olla sõbralikud – see tähendab, et meile on oluline, kust meie toor-aine pärit on ja mis tingimustes loomi-linde peetud.


Teie jäätis ühes sellega kaasneva etendusega on väga menukas. Kas plaanite tulevikus oma jäätisekohviku avada?

SV: Me jätkame pop-up-lainel. Kuna siiamaani oleme teinud jäätist kahes kodus, siis nüüd juba tahaksime ideaalis sellist tootmispinda, kus saaks ka ukselt jäätist müüa.

KH: See koht peaks asuma ikka Kalamajas, sest siin meid juba teatakse.

SV: Intsikurmus on väga mõnus olustik. Seal müüme jäätist munakarpidest tehtud kuuemeetrisest tornist. Meil on alati (ka näitustel) natuke kiiksuga installatsioonid.

KH: Üritame igal pool leida akna, kust saame jäätist alla lasta. Alati see ei õnnestu ja siis toome välja jäämäekujulise sinise vineerist kioski, mis paraku sel aastal remonti läheb.


Tavaliselt on kunstnikud üpris enesekesksed. Kuidas teil omavaheline koostöö sujub?

KH: Vahel on keeruline seepärast, et teeme asju erinevalt. Mina olen käigupealt otsustaja, Sigrid aga korralik planeerija, kellel on kõik kalendris kirjas. Mõnikord võib toimuda maailmapiltide kokkupõrge, aga oleme parimad sõbrannad. Enamasti on kõik hästi ja meie üritused on väga lõbusad. Kohati puise eeltöö korvavad üritustelt saadud elamused.

SV: Kuna oleme mõlemad fototaustaga, on igal meie sammul ka kunstiline pool. Me sööme ju ka silmadega!


Kas aega jääb ka kunstiprojektideks?

SV: Tegin Kadri Noormetsaga Sõltumatu Tantsu Lava etenduse «Rännakud. Tõotatud maa» kujunduse. Jäätiseasju on lihtne teha, ülesanded on väga konkreetsed, kunsti puhul on kõik palju abstraktsem. Uue projekti alguses on eriti lihtne sellest kõrvale libiseda ...

Osalen varasemate töödega Eesti kunsti näitusel Frankfurdis ja USAs. Järgmisel kevadel on üks projekt EKKMis. Kadri Noormetsal tuleb uus lavastus, milles löön taas kunstnikuna kaasa.

KH: Kuna mul on väike laps ja varsti sünnib ka teine, on kunst praegu tagaplaanil. Jäätisega on kindlad (töö)ülesanded, aga kunstiga võib õigele lainele jõudmine teinekord võtta mitu nädalat.

 

Muidugi kaasneb jäätiseprojektiga palju askeldamist, aga see on meile mõlemale ka mõnus hobi!

 

Artikli märksõnad