Sigrid Viir ja Kristiina Hansen: jäätised ja kunst käsikäes
Tiina Kolk
Jäätisetegu on noortel pigem hobi. Pop-up-jäätisekohviku Jäätis väljapanek Scandi Lifestyle Weekendil mais 2018. | Laura Oks

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotoosakonna vilistlased on viimastel aastatel võitnud paljude maiasmokkade südamed oma käsitööjäätiste ja pop-up-kohvikuga, millega nad Eestis ringi rändavad. Samuti on tunnustatud nende kunstiloomingut – pilte ja installatsioone  ning näitusetegevust.

Kristiina Hansen oli 2015. aastal Köler Prize’i nominent, Sigrid Viir kandideeris aasta varem rühmituse Visible Solutions OÜ koosseisus samale auhinnale. 2009. aastal pälvis Sigrid Viir noore kunstniku preemia. Jäätisetegu on neil pigem hobi, millega kaasnevad küll väljakutsed, aga vastutustunne pole nii ränk kui kunsti luues.

Tegusate naiste koostöö algas juba EKAs samal kursusel õppides ja ühiseid näitusi korraldades. Viimati osalesid nad fotokunstnikena koos kolm aastat tagasi paaris projektis.


Millal te pildistama hakkasite ja mis ajendas fotograafiat õppima?

Sigrid Viir (SV): Mu ema pildistas. Mäletan lapsepõlvest meie suurde vannituppa seatud pimikut. Uks pandi kinni ja meie õega ei saanud sinna. Tuled kustutati, jäi ainult mingi punane valgus, ja pärast nägime vannis «ärapestud» pilte.

Hiljem modellina puutusin fotograafiaga kokku ka teisel pool kaamerat olles. Oma esimese kaamera soetasin üpris hilja, (vist) 18aastasena.
Olin Pariisis ja hakkasin seal pildistama asju, inimesi, situatsioone ... nagu kõik algajad. Mul ei olnud fookuspunkti, mulle lihtsalt meeldis pildistada ja märgata. EKAsse mineku suhtes olid mul kõhklused ja kahtlused, sest oma joonistamisoskusest ei arvanud ma tol ajal just palju. Läksin hoopis humanitaarinstituuti kultuuriteooriat tudeerima, aga siis otsustasin ikkagi proovida EKAsse ja saingi sisse. Seal nägin ka Kristiinat.

Kristiina Hansen (KH): Kasvasin Saaremaal Kuressaares. Fotograafiahuvi tuli vist isalt, kes kogu aeg pildistas. Hakkasin ajapikku tema kaameraid kasutama. Jäädvustasin inimesi, arhitektuuri, esemeid. Tulingi pärast keskkooli esimest korda üksi Tallinna, et siin fotograafiat õppida. Arvasin, et saan EKAs hästi palju pildistada, kuid tegelikkuses hakkasin vähem pildistama ja rohkem nägema.

SV: Mulle tundus ka, et fotograafia eriala on praktiline, et ma hakkangi pildistama, fotograafi tööd tegema. Peas oli pigem ajakirjandusfoto, aga koolis tehti meile üsna alguses selgeks, et oleme kunstnikud.
Tunnengi ennast hästi kunstnikuna. Fotoreportaaž ei paelu kaamera taga olles, sest ma ei suuda kiirreageerida ega rünnata nagu fotoreporter, tahan teistmoodi suhet. Meile õpetati, et enne mõtleksime ja keskenduksime sellele, mida kavatseme teha.

KH: Esimesel kursusel saime ülevaate eriala tehnilisest poolest: kas meeldib stuudios, natuuris (looduses, linnas jne) või laboris töötamine; edasine sõltub sellest, kuidas keegi oma mõttelaadi arendab.

SV: Piirid vabades kunstides on väga häguseks läinud. Tänapäeval ongi fotod installatiivsed, voolavad seintelt alla ruumi keskele ja muutuvad taas objektideks.

Minu meelest on sel viisil vaatajal lihtsam mängu astuda ja installatsioonidest aru saada, kui ta tajub kehaliselt objekti, saab käia ümber selle, tunda lõhna jne.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.

Artikli märksõnad