Silmaarst Kai Noor: "Ootame tehissilma"

Marika Vingissar
Kai Noor ütleb, et kui ei saa nägemise korrigeerimiseks teha laserlõikust, siis saab teha näiteks läätsevahetusoperatsiooni või paigaldada lisaläätsed. | Olga Makina

Enamasti me ei tea täpselt, kas meie elukutsevalik lähtub geenidest või juhustest. Vaid vähesed teavad juba lapsena, kelleks nad saada tahavad, ja liiguvad siis sihikindlalt eesmärgi poole. Silmaarst Kai Noor võib aga kinnitada, et tema puhul on olnud kõik tegurid olulised.

Silmaarst Kai Noore mõlemad vanemad olid arstid. Lapsena oli Kai palju oma vanematega tööl kaasas, ta tundis hästi ka nende kolleege, ja nõnda tuli elukutsevalik tõesti nagu iseenesest.
"Olin koolivaheaegadel ka haiglas tööl – registratuuris, vahetasin voodites linu ning olin õde-perenaine –, nägin haiglaelu lähemalt. Mu isa oli kirurg, aga teadsin, et sellist rasket ja verist eriala ma ei tahaks. Ema oli terapeut-gastroenteroloog ja temal olid väga toredad, lõbusad ja stiilsed sõbrannad, kes olid kõik silmaarstid, ja nii ma siis selle tee valisingi," naerab Kai.

 

Kasvas trammide krigina saatel
 

Kai on sündinud ja kasvanud Tallinnas, elades lapsena kesklinnas Arengu raamatukaupluse peal. "Mäletan, et seal ei tohtinud vannis väga energiline olla, sest siis hakkas üleloksunud vesi raamatupoodi uputama."
Lapsepõlvest on tal meeles trammide läbilõikav kriiksumine Maneeži tänava kurvis ja trammitulede valgus, mis üle toa libises. "Korteris klaasid klirisesid, kui tramm mööda sõitis, kuid sellega harjus nii ära, et ei pannud enam tähelegi," tuletab Kai lapsepõlve meelde. "Abielludes elasime alguses samuti minu vanemate juures, ning abikaasa imestas, kuidas küll siin elada saab."

Trammitee ääres elamisest oli aga hiljem hoopis kasu. "Kui Tartus ülikoolis käisin, siis läksin varahommikul esimese trammiga Balti jaama, kust kell 6.30 läks Minskisse Tšaika rong, mis sõitis läbi Tartu – sellega jõudis õigel ajal loengusse."

 

Tuleb edasi õppida, et areneda
 

Pärast lõpetamist töötas Kai Magdaleena haiglas. "Tundsin kohe, et pean juurde õppima, et mitte jääda lihtsalt silmi kontrollima ja prille välja kirjutama. Lihtsalt igapäevased vastuvõtud tundusid igavad."
Uusi võimalusi otsides avastas Kai, et Rootsis on üks Eesti arst, kes kaasmaalasi abistab. "See oli dr Peep Algvere, kes oli juba varem Rootsi läinud ja aitas eestlasi palju. Ta töötas ka erahaiglates ja tema kõrvalt ma nägingi, kuidas erahaiglad üldse toimivad.
Stockholmis õppisin ka silmapõhja laserit ja mõtlesin siis, et selline masin võiks ka Eestis olla. Eestis raviti sel ajal tilkadega, Rootsis opereeriti laseriga," meenutab silmaarst.
Eestis hakkas Kai asju ajama, et saaks Magdaleena haiglasse sponsorite abiga samuti silmapõhja laseri. "Seda oli hädasti vaja, sest tol ajal oli see diabeedihaigete silmakahjustuste ainuke ravi, millega sai vältida diabeetilist retinopaatiat ehk diabeetilist pimedust."
Mõne aja pärast otsustas energiline noor arst minna õppima Inglismaale. "See oli kiire ja intensiivne aeg – töötasin Magdaleena haiglas, sündisid lapsed, käisin vaheldumisi Rootsis ja Inglismaal ennast täiendamas–, kuid andis palju teadmisi ja kogemusi," arvab tohter tagantjärele.

 

Kiire otsus ja julge algus
 

Kai Noor oli üks esimesi, kes tegi oma silmakabineti ja hakkas seal tegema laseroperatsioone. "Mäletan, et juba sügaval nõukogude ajal internatuuris olles mõtlesin, et tahaksin hoopis oma isikliku arstivastuvõtu teha, kuid siis oli see muidugi ulme," meenutab ta. "Kuid tõukeks sai ilmselt see, et Magdaleena haiglas hakati kontrollima töötajate tööaega: minnes ja tulles pidid oma kaardi registreerima. Mitte et oleks tahtnud varem ära minna, vaid see töötajate kontrollimine nagu vabrikus tundus lihtsalt solvav ja alandav. Ja siis ma otsustasingi, et tuleb ise midagi ette võtta."

Ühel augustikuu päeval sõitis Kai koos abikaasaga mööda Pärnu maanteel asuvast majast, kus oli silt, et ruumid on välja üürida. "Otsustasime kiiresti, et üürime need ruumid ja avame erapraksise. Kõik käis kähku: üürisime ruumid, asutasime firma, avasime pangaarve. Tervishoiuteenuste osutamiseks on vaja litsentsi, tegime selle taotlemiseks avalduse. Tuli muretseda aparatuur."

Nii sündiski Kai Noore silmakabinet. "Kui tänapäeval saab selle kõik laua taga arvutis mõne tunniga ära teha, siis tol ajal võttis kõik rohkem aega. Alguses oli lihtsalt vastuvõtt, pärast tuli juurde laser, hakkasin operatsioone tegema ja nii see on läinud. Tegin mitu aastat laseroperatsioone ainsana Eestis, konkurents puudus, sel ajal said veel firmad sponsorluse korras maha arvata tulumaksu, nii et väga raske see algus polnud," tunnistab Kai nüüd. "Mulle meeldib minu eriala, tunnen seda ja seepärast teen seda rõõmuga."

 

Loorberitele puhkama jääda ei saa
 

Üks asi on kiiresti firma püsti panna – ja seda saab tänapäeval tõesti ruttu teha –, teine asi on tehtut hoida ja arendada. Esialgsest Kai Noore silmakabinetist on saanud Silmalaseri kliinik, kus töötab 13 arsti, lisaks õed, optometristid ning muu personal. Kliinikus on vastuvõtud, diagnostika ja kohe on lisandumas kolmas opituba.
"Olen püüdnud olla hästi innovatiivne ja uuendusi sisse tuua; seisma ja loorberitele puhkama ei saa jääda. Uurin oma eriala pidevalt, ja kui midagi uut tuleb, siis tahan seda ka Eestisse tuua," selgitab Kai.
Eks majanduslangused ja -tõusud mõjutavad ka silmaarstide tööd. "Kui enne masu võeti uljalt tarbimislaene, osteti kasukaid ja tehti nagu muuseas silmaoperatsioone, siis nüüd kaalutakse oma otsuseid rohkem, sest silmaoperatsioon on küllalt kallis. Aga tulime langusest läbi, sest ei panustanud vaid ühele asjale – meie teenuste valdkond oli laiem ja kindel klientuur oli selleks ajaks juba olemas."

Praegu on see ala tohutult edasi arenenud: kui ei saa nägemise korrigeerimiseks teha laserlõikust, siis saab teha näiteks läätsevahetusoperatsiooni või paigaldada lisaläätsed. "Me ei tegele ju ainult miinuste või plusside opereerimisega, vaid ravime ka silmi – selles vallas on tulnud palju uut ja see on väga lai ala. Kuna inimesed elavad järjest vanemaks, siis üha rohkem tuleb teha ka vanainimeste silmapõhjade degeneratsiooni ravi," räägib silmaarst.

 

Igal ajal on omad silmarikkujad
 

Kui vanasti loeti taskulambiga teki all, siis praegusel ajal on juba väga väikesed lapsed ninapidi arvutis ja telefonis ning selline silmade väsitamine võib lõppeda lühinägevusega, hoiatab silmaarst. "Muidugi on olemas ka lühinägelikkuse geen, nii et see võib olla vanematelt päritud. Kuid pidev silmade väsitamine ja pingutamine soodustab lühinägelikkust ja peavalusid."

Kindlasti peaksid lapsevanemad jälgima, kui palju nende lapsed nutiseadmetes aega veedavad. "Neid peaks suunama rohkem õue mängima ja sportima, sest üldfüüsiline koormus on ka silmadele hea. Vahel tulevad vanemad lapsega arsti juurde kontrolli ja paluvad lapsele öelda, et tal on silmadega kõik halvasti ja ekraani ei tohi enam vahtida," naerab tohter. "Päris nii me ei saa muidugi öelda, aga hoiatame küll."

Ta lükkab ümber ka linnalegendi, et varakult prillide kandmine suurendab lühinägevust. "Tegelikult on vastupidi, väljakirjutatud prille peaks kohe kandma hakkama, sest silmade pingutamine suurendab miinust veelgi. Lastel peaks olema kindlasti täiskorrektsioon, et silm ei jääks laisaks. Laisk silm tekib lapseeas, kui üks silm näeb korralikult ja teine vähem. Siis tuleb seda teist järele aidata. Sellisel juhul kaetakse paremini nägev silm kinni ja sunnitakse nõrgemat silma töötama. Uuring näitas, et laisk silm tuleb avastada enne kolmandat eluaastat ja harjutuste abil välja ravida enne kooliiga. Kuid ega lapsed taha muidugi kinnikaetud silmaga käia ja seetõttu võib laiska silma esineda ka täiskasvanutel."

 

Liiga teravat nägemist pole vaja
 

Eestis on silmaravi praegu täiesti maailmatasemel, olemas on kõige nüüdisaegsem aparatuur, siin tehakse ka teadust. "Inimese nägemine on kokkuleppeliselt 100 protsenti. Kuid tänapäevaste aparaatidega saame tekitada kasvõi 120-protsendilise nägemise. Indiaanlastel, kes elavad looduses ja on head vibulaskjad, võib nägemisteravus olla 200 protsenti, kotkal on see lausa 400.
Sellist väga teravat nägemist ei pruugi meie aju aga vastu võtta. Teame, et põrand on puhas, kuid kui näeme seal iga viimast kui tolmukübet, võime hulluks minna," arvab silmaarst.

"Praegu oodatakse maailmas tehissilma. Kui inimene on võrkkestahaiguse tõttu pimedaks jäänud, siis on teoreetiliselt võimalik tehissilma abil taastada osaline nägemine. Silma on võimalik implanteerida selline aparaat, mis muudab valguse elektrisignaaliks ja stimuleerib sellega võrkkesta ganglioni rakke, mis saadavad impulsid nägemisnärvi kaudu ajusse. Igatahes maailmas käivad mitmes meditsiinikeskuses katsetused ja tulemused on paljulubavad," räägib Kai.

Silmaeriala on ülitehniliseks läinud ja tehnoloogia on tohutult arenenud. "Kui varem vaadati silmapõhja visuaalselt ja hea, kui sealt midagi nägid, siis tänapäeval on diagnoosimisel abiks laseri lainepikkused ja võimalik saada väga täpseid tulemusi. Tänu sellele saame silmahaigusi ennetada ja hakata ravima palju varasemas staadiumis kui enne. On tulnud esimesed laserid, millega saab ennetada ja ravida vanadusest tingitud maakuli degeneratsiooni ehk silma kollatähni kärbumist, mis on väga aktuaalne, sest elanikkond vananeb."

 

Kogu pere armastab ooperit
 

Kai armastab väga ooperit ja reisimist ning õnneks annab neid kahte suurepäraselt ühendada. "Oleme terve perega suured ooperi- ja kontserdisõbrad. Jälgime, mis maailma lavadel toimub, ja kui vähegi aega, siis läheme kuulama. Oma juubelit tähistasin New Yorgis Metropolitan Operas, kus sopran Anna Netrebkol oli esietendus. Jälgime ka Eesti ooperilauljaid, nagu näiteks Ain Angerit, et kuidas neil maailmas läheb, ja muidugi käime neid kuulamas. Eelmisel suvel oli Ain Angeril esietendus Berliinis Modest Mussorgski ooperi "Boriss Godunov" peaosas, mis oli suur elamus.

Üldiselt armastan ma klassikalist ooperit, kus on ikka muusika, kostüümid ja kogu tulevärk. Seda näeb täies ilus Arena di Veronal. Kuigi eelmisel aastal Palais-Royalis Pariisis oli ka üks modernne ooper väga hea," vahendab Kai oma teatrielamusi.
"Noorem tütar, kes on praegu 16, on meiega väga palju kaasas käinud ja on suur ooperihuviline, mis noore inimese puhul on üsna ebatavaline."

Kai Noorel on kolm last: kaks tütart ja poeg. Vanemate üllatuseks jätkavad nad samuti pere traditsioone. "Vanem poeg on lõpetamas Tartu ülikooli ja on kirurgia residentuuris, nii et käib vanaisa jälgedes. Vanem tütar kaalus neurokirurgiat, aga õpib nüüd ikkagi silmaarstiks. On praegu kolmanda kursuse silmakirurgia resident ja targem kui mina," naerab Kai. "Noorem tütar huvitub geenitehnoloogiast. Kuna ta on tugev reaalainetes – matemaatika, keemia ja füüsika on täiesti tema alad –, siis tundub, et see sobib talle."

Üldiselt meeldib Kaile lihtsalt aeg maha võtta, keskkonda vahetada, head raamatut lugeda. "Siis on veel aed ja muidugi kodu, mida mulle meeldib jätkuvalt sisustada ja ümber teha." Kai naerab heatujuliselt: "Mulle meeldivad ilusad asjad, toon neid tihti reisidelt kaasa, vahel on need asjad üsna suured."