Silmaarst Kai Noor: "Ootame tehissilma"
Marika Vingissar
Kai Noor ütleb, et kui ei saa nägemise korrigeerimiseks teha laserlõikust, siis saab teha näiteks läätsevahetusoperatsiooni või paigaldada lisaläätsed. | Olga Makina

Enamasti me ei tea täpselt, kas meie elukutsevalik lähtub geenidest või juhustest. Vaid vähesed teavad juba lapsena, kelleks nad saada tahavad, ja liiguvad siis sihikindlalt eesmärgi poole. Silmaarst Kai Noor võib aga kinnitada, et tema puhul on olnud kõik tegurid olulised.

Silmaarst Kai Noore mõlemad vanemad olid arstid. Lapsena oli Kai palju oma vanematega tööl kaasas, ta tundis hästi ka nende kolleege, ja nõnda tuli elukutsevalik tõesti nagu iseenesest.
"Olin koolivaheaegadel ka haiglas tööl – registratuuris, vahetasin voodites linu ning olin õde-perenaine –, nägin haiglaelu lähemalt. Mu isa oli kirurg, aga teadsin, et sellist rasket ja verist eriala ma ei tahaks. Ema oli terapeut-gastroenteroloog ja temal olid väga toredad, lõbusad ja stiilsed sõbrannad, kes olid kõik silmaarstid, ja nii ma siis selle tee valisingi," naerab Kai.

 

Kasvas trammide krigina saatel
 

Kai on sündinud ja kasvanud Tallinnas, elades lapsena kesklinnas Arengu raamatukaupluse peal. "Mäletan, et seal ei tohtinud vannis väga energiline olla, sest siis hakkas üleloksunud vesi raamatupoodi uputama."
Lapsepõlvest on tal meeles trammide läbilõikav kriiksumine Maneeži tänava kurvis ja trammitulede valgus, mis üle toa libises. "Korteris klaasid klirisesid, kui tramm mööda sõitis, kuid sellega harjus nii ära, et ei pannud enam tähelegi," tuletab Kai lapsepõlve meelde. "Abielludes elasime alguses samuti minu vanemate juures, ning abikaasa imestas, kuidas küll siin elada saab."

Trammitee ääres elamisest oli aga hiljem hoopis kasu. "Kui Tartus ülikoolis käisin, siis läksin varahommikul esimese trammiga Balti jaama, kust kell 6.30 läks Minskisse Tšaika rong, mis sõitis läbi Tartu – sellega jõudis õigel ajal loengusse."

 

Tuleb edasi õppida, et areneda
 

Pärast lõpetamist töötas Kai Magdaleena haiglas. "Tundsin kohe, et pean juurde õppima, et mitte jääda lihtsalt silmi kontrollima ja prille välja kirjutama. Lihtsalt igapäevased vastuvõtud tundusid igavad."
Uusi võimalusi otsides avastas Kai, et Rootsis on üks Eesti arst, kes kaasmaalasi abistab. "See oli dr Peep Algvere, kes oli juba varem Rootsi läinud ja aitas eestlasi palju. Ta töötas ka erahaiglates ja tema kõrvalt ma nägingi, kuidas erahaiglad üldse toimivad.
Stockholmis õppisin ka silmapõhja laserit ja mõtlesin siis, et selline masin võiks ka Eestis olla. Eestis raviti sel ajal tilkadega, Rootsis opereeriti laseriga," meenutab silmaarst.
Eestis hakkas Kai asju ajama, et saaks Magdaleena haiglasse sponsorite abiga samuti silmapõhja laseri. "Seda oli hädasti vaja, sest tol ajal oli see diabeedihaigete silmakahjustuste ainuke ravi, millega sai vältida diabeetilist retinopaatiat ehk diabeetilist pimedust."
Mõne aja pärast otsustas energiline noor arst minna õppima Inglismaale. "See oli kiire ja intensiivne aeg – töötasin Magdaleena haiglas, sündisid lapsed, käisin vaheldumisi Rootsis ja Inglismaal ennast täiendamas–, kuid andis palju teadmisi ja kogemusi," arvab tohter tagantjärele.

 

Kiire otsus ja julge algus
 

Kai Noor oli üks esimesi, kes tegi oma silmakabineti ja hakkas seal tegema laseroperatsioone. "Mäletan, et juba sügaval nõukogude ajal internatuuris olles mõtlesin, et tahaksin hoopis oma isikliku arstivastuvõtu teha, kuid siis oli see muidugi ulme," meenutab ta. "Kuid tõukeks sai ilmselt see, et Magdaleena haiglas hakati kontrollima töötajate tööaega: minnes ja tulles pidid oma kaardi registreerima. Mitte et oleks tahtnud varem ära minna, vaid see töötajate kontrollimine nagu vabrikus tundus lihtsalt solvav ja alandav. Ja siis ma otsustasingi, et tuleb ise midagi ette võtta."

Ühel augustikuu päeval sõitis Kai koos abikaasaga mööda Pärnu maanteel asuvast majast, kus oli silt, et ruumid on välja üürida. "Otsustasime kiiresti, et üürime need ruumid ja avame erapraksise.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.