Sinivihm ehk rippuba kingib lummava vaatemängu. Kõige kaunim ronitaim
Jüri Annist
Eestis tuleb visteeriaid igal juhul talviti soojustada. | Shutterstock

Kes on korra näinud täisõitsengus sinivihma, unistab teda näha õitsemas ka oma aias. Eesti oludes see unistus kahjuks tavaliselt ei täitu.

Öelda, milline on ilusaim püsilill või põõsas, on üpris keeruline. Järele mõeldes tundub, et üks on ilusam kui teine, mistõttu üht kindlat taime esile tõsta on pea võimatu. Erandina on ronitaimede seas selline kaunitar olemas, kes teisi liaane pikalt edestab.

Sinivihm ehk visteeria ehk rippuba (Wisteria) on keeletuks võttev ronitaim, kui mõnda eakat eksemplari õnnestub näha õitsemise tipphetkel.

Kahetsusväärsel kombel on need imelised liaanid meie aias Tallinnas Mähel kahel katsel andnud tagasilöögi – on hukkunud juba pärast esimest talve. Kuigi mõnele liigile omistatakse lausa kolmanda tsooni külmataluvust, ei ole Eesti istikumüüjad olnud väga varmad sinivihmade istikuid pakkuma. Ju on teistelgi taimehuvilistel olnud nendega negatiivseid kogemusi.

Siiski nägin hiljuti Tallinnas kasvamas visteeriaid, kes olid mitu aastat vastu pidanud ja ka õitsenud. Seega õigeid istikuid valides, neid sobivasse kohta istutades ja tõhusaid soojustusvõtteid kasutades võiks sinivihma kasvatamine korda minna. Ent ikkagi jääb nende kasvatamine suureks väljakutseks, mille puhul tuleb arvestada läbikukkumise võimalusega.

Visteeria ostmisel väldi seemnest kasvatatud taimi – need alustavad õitsemist alles kuni 20 aasta pärast. Õige on soetada kas poogitud istikuid või vegetatiivselt (pistikutena) paljundatud taimi. Sellised istikud lähevad mõnikord õide juba puukoolis. Mõlemal juhul valitakse emataimeks, kellelt paljundusmaterjal võetakse, rikkalikult õitsev eksemplar. See loob üsna hea väljavaate, et ka tema järglased on õierikkad.

 

Kaks vapraimat

Kõige külmakindlamaks peetakse Põhja-Ameerikast pärit suurekobaralist sinivihma  (W. macrostachya) ja põõsas-sinivihma (W. frutescens). Nende võra on Aasia suguvendade omast natuke pakasekindlam. Suureks plussiks on asjaolu, et nad õitsevad sama aasta võrsetel alles suve keskel, mistõttu ei saa õiepungad talviste ega ka kevadiste hiliskülmade tõttu tavaliselt kannatada.

Paraku on nende kahe liigi õisikud Aasia omadest vähemalt kaks korda lühemad. Kuna Ameerika sinivihmad on õidepuhkemise ajal täies lehes, siis paistavad õiekobarad vähem silma. Samuti on õisikuid märksa vähem.

Plusspoolel on aga „ameeriklaste” väheldasem kasv ja soodsal suvel sügisene teistkordne õitsemine. Lisaks alustavad nad õitsemist palju nooremana kui Aasia omad. Suurekobaralise sinivihma külmakindlaimad sordid on ’Blue Moon’, ’Aunt Dee´ ja sordirühma Summer Cascade esindaja ’Betty Matthews’. Põõsas-sinivihma parimaks on nimetatud sorti ’Amethyst Falls’.

 

Aasia kaunitarid
 

Klassikalisteks sinivihmadeks on ikkagi hiina sinivihm (W. sinensis) ja rohkeõieline sinivihm (W. floribunda), keda ülejäänud maailm kutsub jaapani visteeriaks. Neil kahel liigil saab kergesti vahet teha selle järgi, kuidas nad oma vääte ümber puude või tugipostide keeravad: hiina sinivihm teeb seda vastupäeva, jaapani sinivihm aga päripäeva. Viimast peetakse tibakene vastupidavamaks (kannatavat kuni 20 kraadi külma).

Aasia visteeriad õitsevad eelmise aasta võrsetel, mis tähendab, et nende õiepungad sätivad end valmis juba suve lõpus, et varakevadel, enne lehtimist, alustada õilmitsemise vapustava vaatemänguga. Rippuvad õiekobarad on vähemalt poole meetri pikkused ja levitavad meeldivat lõhna. Sortide õievärvid asuvad skaalal valge-roosakas-lillakas-sinine.

Kahjuks ei talu nende liikide õiepungad pakast. Jahedama kliimaga paigus nad ei suudagi õitseda – igal talvel võtab külm õiepungad ära. Ka taimed ise on külmaõrnad ja saavad talviti tugevasti kannatada. Suureks puuduseks on see, et noored taimed ei õitse – neil kulub õitsema hakkamiseni hulk aastaid. Külmataluvamad sordid on asjatundjate sõnul hiina sinivihm ’Caroline’ ja rohkeõieline sinivihm ’Lawrence’.

 

Kolm tähtsat kasvatusnippi
 

Ontlikele liblikõielistele kohaselt on ka sinivihma juurtel mügarbakterid, mille abil nad suudavad omastada õhus olevat lämmastikku. Seda jätkub ka naabertaimedele. Kui väetad sinivihma veel lisaks lämmastikku sisaldava väetisega, siis sunnid ta vohama, aga mitte õitsema.

Taim on sümbioosis ka teatavate seenorganismidega, kes aitavad tal mullast omastada vajalikke toitaineid. Aluselises mullas ei toimi kõik need keerukad koostöömehhanismid piisavalt ladusalt, tekib kloroos ja taim jääb nälga.

Eestis tuleb visteeriaid igal juhul talviti soojustada. Õnnelikud on need aiapidajad, kel on viletsa soojapidavusega maja. Sellise maja äärde istutatud taim suru pakasekanga, vana vatiteki vms abil talveks vastu seina ja kinnita kanga servad tihedasti seina külge. Kehvalt soojustatud sein laseb piisavalt soojust läbi, et visteeria ennast mõnusasti tunneks. Korraliku soojustusega maja puhul võiks proovida kütta talvekatte alust madala võimsusega küttekaabliga. Noori taimi saab talveks kerge vaevaga maha painutada ja katta nagu külmahelli roniroose.
NB! Sinivihmade kõik osad, aga eriti seemned, on mürgised.


Kuidas kasvatada?
 

* Istuta sinivihm lõunasse või läände avaneva seina äärde, sest ta vajab võimalikult palju täispäikest.

* Muld ei tohi olla liiga viljakas ega aluseline.

* Visteeriale meeldib püsivalt parasniiske, pigem märjapoolne, kuid samas mitte soine muld.

* Pärast õitsemist lõika visteeria tagasi. Kasvu piiramine muudab taime kompaktsemaks ja ergutab õitsemist.

* Õitsemist soodustab ka juurte tõkestamine või labidaga katkivajutamine (kärpimine).

shutterstock_532471744.jpg

Sinivihma kasvatamine on suur väljakutse, mille puhul tuleb arvestada läbikukkumise võimalusega.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid