Sõda mügriga sibullillepeenras. Kuidas võita lahing?
Sulev Savisaar
Vali aeda sellised liigid, mida mügrid, hiired ja rotid ei himusta. | Shutterstock

Kui aias möllavad mügrid, siis kas on üldse lootust näha tulpide ja paljude teiste kevadiste sibullillede õieilu? On küll, sest leidub ka täiesti närilisekindlaid sibullilli.

Aiapidamine oleks lausa lust, kui poleks haiguseid ega kahjureid. Suureks nuhtluseks on mügrid ehk vesirotid, hiired ja rotid, kellele just sibullilled pakuvad meeldivaid maitseelamusi.

Tihti kuuleb aednikelt, kuidas üles kaevatud tulbisibulad olid pandud kuuri alla kuivama, kuid hiljem istutama minnes neid enam ei leia. Aga ka mullast kaovad sibulad mõnikord salapärasel kombel. Koguni õitsev taim võib ootamatult lonti vajuda ning kui asja lähemalt uurida, jääb pihku vaid sibulata vars.

Üks lahendus, kuidas näriliste vastu võidelda, on kasutada mürke ja lõkse või peletusvahendeid. Teine võimalus on sibulaid kaitsta, istutades need mulda traatkorvis. Kolmas lahendus on aiandusest loobumine.

Õnneks leidub ka neljas, märksa lihtsam ja meeldivam võimalus: valida aeda sellised liigid, mida mügrid, hiired ja rotid ei himustagi.

 

Eksitav info
 

Võõrkeelsest (aja)kirjandusest ja veebist leiab palju vastuolulisi või eksitavaid andmeid. Välismaal reklaamitakse ja müüakse närilisekindlate sibullilledena lauke (Allium), preeriaküünlaid (Camassia), kirgaslilli (Chionodoxa), dalmaatsia krookust (Crocus tommasinianus), ebahüatsinte (Hyacinthoides), hüatsinte (Hyacinthus), mesitähti (Ipheion), kobarhüatsinte (Muscari), longus linnupiima (Ornithogalum nutans) ja harilikku sillat (Scilla siberica).

Aastakümneid sibullilledega tegelenud ning sama kaua mügride ja muude närilistega hädas olnud, võin isiklikule kogemusele toetudes väita, et kogu eeltoodud loetelu ei vasta tõele. Minu aias kuulusid küll kõik eelloetletud sibullilled näriliste menüüsse.

Välismaises kirjanduses mainitakse mürgisuse tõttu närilisekindlana ka alpikanne (Cyclamen). Huvitav, et nende mürk ei mõju sigadele, kes mugulaid võivad süüa. Alpikannide närilisekindluse kohta mul kogemus puudub, sest minu aias on nad kippunud hävima pigem ilmastiku tõttu.

Võin vaid oletada, miks mujal maailmas selline väär nimekiri on tekkinud. Näiteks paljud kirgaslilled, ebahüatsindid, kobarhüatsindid, longus linnupiim ja siberi silla annavad lisaks heale vegetatiivsele paljunemisele ka rikkalikult isekülvi, millest tekib arvukalt pisikesi taimekesi. Näriliste saagiks langevad eelkõige suuremad sibulad, isekülvist tekkinud peenikest pudi-padi nad üles ei leia.

Kui eelloetletud taimed kusagil juba hoo sisse on saanud ning saavutanud piisavalt suure laigu, on neil lootust vesirotirüüstele vaatamata püsima jääda. Sellegipoolest on eksitav pidada neid närilisekindlaks.

 

Neli erilist lemmikut
 

Olen tahtmatult teinud katse näriliste maitse-eelistuste kohta. Ühel aastal pääsesid hiired või rotid minu üles kaevatud lillesibulate lattu, kus võisid takistamatult süüa, mida tahtsid. Ladu kaitsev mürk oli kiirelt nahka pistetud ja tee oligi vaba. Sissetungijatel oli valida paljude perekondade ja liikide vahel. Kuna sööki oli palju ja väga mitmekesist, siis ei söönud nad seda, mis ette sattus, vaid valisid.

Närilised ei hoolinud ei laukudest, kirgaslilledest, mugulaga kurerehadest, ebahüatsintidest, võrkiiristest, rüüiiristest, juunodest, kobarhüatsintidest, linnupiimadest, puškiiniatest ega silladest, vaid valisid välja neli delikatessi: lemmikuteks osutusid krookuse (Crocus) liigid ja sordid, niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus), mitmed püvilille (Fritillaria) liigid ja tulbid (Tulipa).

Õnneks oli mõnest hävitatud sibulapartiist alles jäetud mõned riisiterasuurused tütarsibulad, mille baasil sain hakata oma aias sorti või liiki taastama. Hea, et sain hävitustööle kohe algul jaole, muidu oleks lõpuks ka kõik vähem maitsvad sibulad ära söödud. Vähemalt sain teada näriliste maitse-eelistused.

 

Tõeliselt närilisekindlad
 

Nüüd aga loen üles need kevadel õitsevad sibullilled, mille võib südamerahus aeda istutada: ülane (Anemone), tulivõhk (Arisaema), valevlill (Bulbocodium), lumekupp (Eranthis), kanakoole (Ficaria), harilik püvilill (Fritillaria imperialis), lumikelluke (Galanthus), märtsikelluke (Leucojum), merendera (Merendera), nartsiss (Narcissus), kolmiklill (Trillium).

Kuna piir sibullillede ja mitte-sibullillede vahel pole kuigi selge, siis arvan selle seltskonna hulka ka amuuri adoonise (Adonis amurensis) ja kevadmaguna (Sanguinaria).

Kõik nad on külmakindlad ega vaja talvekatet. Lehestik kuivab suve keskel või teisel poolel.

 

Vali nende hulgast
 

Kirjeldan eespool soovitatud sibullillede kasvunõudeid, et valida oma aia tingimustesse kõige sobivamad kevadised õitsejad.

*Amuuri adoonis (Adonis amurensis). Kasvab parasniiskel happelisel mullal poolvarjus, kuid peaaegu sama hästi ka täispäikeses.

*Ülane (Anemone). Kevadel õitsevate sibullilledena kasvatatakse meil mugulate või risoomidega metsast või alpiaasadelt pärinevaid liike. Nad vajavad pidevalt niisket mulda, mis ei tohi suvel läbi kuivada. Tuntumad risoomidega liigid on võsaülane (A. nemorosa) ja kollane ülane (A. ranunculoides) oma arvukate sortidega. Mugulaga õrn ülane (A. blanda) kasvab poolvarjus või päikesepaistes parasniiskes viljakas mullas, talub hästi nii kuivust kui niiskust.

*Tulivõhk (Arisaema). Eelistab poolvarjulist kasvukohta ning niisket (mitte märga!), kuid vett hästi läbilaskvat neutraalset kuni happelist huumusrikast mulda. Neitsilik tulivõhk (A. candidissimum) ja kollane tulivõhk (A. flavum) taluvad hästi ka täispäikest. Liikidest soovitan järgmisi: amuuri tulivõhk (A. amurense), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend (A. ciliatum var. liubaense), kollane tulivõhk (A. flavum subsp. abbreviatum) ja kolmetine tulivõhk (A. triphyllum).

*Valevlill (Bulbocodium). Vajab päikesepaisteliselt kasvukohta. Muld olgu  huumusrikas, vett hästi läbilaskev ja parasniiske, suvel võib läbi kuivada. Eriti soovitan kevadist valevlille (B. vernum).

*Lumekupp (Eranthis). Armastab poolvarju ja parasniisket huumusmulda. Pärast pealsete kuivamist talub ka kuivemat mulda. Meil tuntuim liik talvine lumekupp (E. hyemalis) eelistab aluselist mulda. Annab ohtrat isekülvi.

*Kanakoole (Ficaria). Eesti looduslik liik harilik kanakoole (F. verna) kasvab poolvarjus, kuid talub hästi ka päikest. Tahab aasta läbi niisket rammusat mulda. Muld ei tohi suvel muutuda päris tuhkkuivaks. Liik võib minna aias umbrohuks kas arvukate juuremugulate või isekülvi tõttu. Täidisõielised sordid isekülvi ei tee.

*Harilik püvilill (Fritillaria imperialis). Selle meetrikõrguse lille rusikasuurused sibulad on ebameeldiva lõhnaga, mistõttu istutatakse neid muude sibullillede lähedusse hiirte ja vesirottide peletamiseks. Peletava mõju raadius pole kuigi suur. NB! Mutte nad eemale ei aja!

Harilik püvilill tahab täispäikest ning viljakat vett läbilaskvat parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Oma perekonnas on ta ainus närilisekindel liik, kõik teised seevastu on näriliste erilised lemmikud. Võrdluseks mainin, et ka mesilaugu (Nectaroscordum) liikide sibulatel on inimese jaoks ebameeldiv lõhn, kuid ometigi on närilised neid minu aias söönud.

*Lumikelluke (Galanthus). Armastab poolvarju ja lehtpuude varju. Aias pole mulla suhtes nõudlik, kuid eelistab raskemat savist huumusrikast aluselist mulda.

Kõige põuakindlam on suureõieline lumikelluke (G. elwesii), kõik teised tahavad ka puhkeperioodil parasniisket (aga mitte liigniisket!) mulda.

*Keelikliilia (Ixiolirion), eelkõige tatari keelikliilia (I. tataricum). Armastab kuuma ja kuiva suve, päikeselist kasvukohta ning viljakat, vett hästi läbilaskvat kuiva liivalisandiga mulda. Annab isekülvi. Ehkki minu aias on nad küllalt kaua kasvanud mügriohtlikes kohtades, pole ma sibulmugulate ärasöömist seni täheldanud. Närilisekindlus vajaks siiski veel lisakontrolli.

*Märtsikelluke (Leucojum). Avamaale sobivad meil vaid kevadine märtsikelluke (L. vernum) ja suvine märtsikelluke (L. aestivum). Mõlemad kasvavad pidevalt niiske mulla korral hästi nii päikese käes kui poolvarjus ning taluvad ka ajutist üleujutust. Pealsed küll suvel kuivavad, kuid juured säilivad aasta läbi.

*Merendera (Merendera). Tahab täispäikest ja liivasegust, vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda, suvel pärast pealsete kuivamist aga soojust ja kuivust. Soovitan roosade õitega võsund-merenderat (M. sobolifera).

*Nartsiss (Narcissus). Tulbiga võrreldes on tal üks väga suur eelis: hiired ja vesirotid tema sibulaid ei söö. Enamik nartsisse tahab täispäikest ja parasniisket huumusrikast mulda, kuid kasvunõuded on sordirühmiti erinevad, sõltudes nende looduslike liikide nõuetest, millest sordid on aretatud.

*Kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Kasvab nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, niiskemal mullal talub ka päikesepaistet. Soovitan täidisõielist sorti ’Multiplex’.

*Kolmiklill (Trillium). Armastab poolvarju ja niisket savikat huumusmulda. Enamik liike tahab happelist kuni neutraalset mulda, kuid on ka erandeid: neutraalsel kuni aluselisel mullal kasvavad suur kolmiklill (T. chloropetalum), püstine kolmiklill (T. erectum), suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum), kollane kolmiklill (T. luteum) ja raotu kolmiklill (T. sessile).

Sarnased artiklid