Spargel koduaias
Kaja Kurg
Kuna harilik aspar valmistub ühel kohal väga pikalt kasvama, tuleb maa korralikult ette valmistada. | Shutterstock

Vanaema pani suvistele lillekimpudele alati juurde mõne õhulise asparaagusevarre. Oleks me vaid juba siis teadnud, kui maitsvad on selle ammusest ajast aianurgas kasvanud kõrge õrna puhma kevadised võrsed!

Harilik aspar (Asparagus officinalis) on meie taluaedade igivana asukas, mida kasvatati ilutaimena. Suvel rõõmustas silma tema õhuline lehestik, sügisel ehtisid kuldkollaseks värvunud puhmikut oranžikaspunaste pärlitena marjad (kui tegu oli emastaimega). Taludesse jõudis see vähenõudlik ja pikaealine püsik mõisaaedadest.

Tänapäeval on harilik aspar hinnas eelkõige kui gurmeerooga kasvatav püsik-köögivili. Tema söödavat saaki ehk noori jämedaid võrseid nimetatakse spargliks.

Spargel on kevadel üks esimesi köögivilju, mida saab oma aiast võtta. Ta on hea kosutaja, sest sisaldab küllaltki palju vitamiine ja mineraalaineid. Spargli maitse meenutab kõige enam ehk rohelist hernest. Maitsetaimedest sobivad spargliga eriti hästi aed-harakputk, till, petersell ja estragon.

On aretatud kümneid sorte, lisaks rohelistele on ka violetsete võrsetega sorte.

 

Saaki poole juunini
 

Harilik aspar on külmakindel rohttaim, mis võib heades oludes kasvada ligi kahe meetri kõrguseks. Risoomil ehk maa-alusel varrel on rohkelt pungi, millest sirguvad jämedad võrsed. Ühel kohal võib taim kasvada 15–20 aastat ja vahel kauemgi.

Elujõuline täiskasvanud risoom kingib kasvatajale peotäie võrseid. Saagiaeg kestab peaaegu jaanipäevani. Siis tuleb lasta vartel suureks kasvada, et need saaksid toita risoomi ja valmistada seda ette järgmiseks hooajaks.

Aspar on kahekojaline: ühel taimel on ainult emasõied (õies ainult emakas, tolmukaid pole), teisel isasõied. Isastaimed annavad rohkem võrseid ja tärkavad kevadel varem.

Poes on spargel müügil üsna krõbeda hinnaga, seetõttu tasub gurmaanidel teda ise kasvatada.

 

Vanast taimest uusi
 

Üks võimalus asparitaimede saamiseks on see, kui tükeldad vanaema „asparaagusepõõsa” risoomi väiksemateks osadeks. Taime jagamiseks on parim aeg kevadel, kohe kui kasv on alanud. Mitmesse suunda harunevate ja paljude juurtega risoomi pole sugugi lihtne välja kaevata. Kui kamakas on lõpuks käes, raputa lahtine muld maha ja lõika ära kõdunenud osad. Seejärel tükelda risoom terava noaga tükkideks, nii et igale osale jääks 2–3 punga. Istuta need kohe alalisele kasvukohale. Sobiv vahekaugus on 50–60 cm.

Jagamisega paljundatud asparid hakkavad märksa varem saaki andma kui seemnest kasvatatud taimed. Vana taime jagamisest hulga lihtsam on hariliku aspari risoom osta. Aiaärides, aiandusmessidel ja taimelaatadel tuleb kevadel silmad lahti hoida, küllap teda müüakse.

 

Kasvata ise seemnest

Seemikutelt hakkab korralikku saaki saama nelja-viie aasta pärast. Enne külvamist leota seemet veidi aega leiges vees. Sobiv külvisügavus on 4–5 cm. Taimed on parem ette kasvatada. Esimesel aastal istuta nad paljunduspeenrale, jättes vahekauguseks kümmekond sentimeetrit.

Külvata võib ka mais otse peenrale ning hiljem tärkmed sobivale vahekaugusele (u 10 cm) harvendada. Esimesel suvel arenevad taimed aeglaselt ja moodustavad vaid paar-kolm võrset.

Alalisele kasvukohale pane taimed järgmisel või ülejärgmisel kevadel. Siis jäta nende vahele pool meetrit ja ridade vahele meeter, et oleks piisavalt kasvuruumi.

Kuna harilik aspar valmistub ühel kohal väga pikalt kasvama, tuleb maa korralikult ette valmistada. Kaeva see võimalikult sügavalt (ideaalis kaks labidalehte) läbi ja nopi välja viimnegi umbrohurisoom (naat, orashein jne). Kasvuala võib piirata ka juuretõkkekangaga, millest ükski soovimatu risoom ega juur ei suuda läbi tungida.

Istutusaugu põhjale laota kõdusõnnikut, millele kühvelda viljakat kompostmulda. Liiga savisele mullale sega sisse jämedat liiva, et parandada niiskusolusid ning et muld oleks õhurikkam. Istuta risoom 5–6 cm sügavusele.

 

Rohelist ja valget
 

Võrsed pistavad nina mullast välja maikuus. Kui sooja on üle 20°, kasvavad nad väga kiiresti – ööpäevas ligi 10 cm. Parim maitse ja välimus on 15–20 cm pikkusel varrel, suuremaks kasvades muutub see aina kiulisemaks ning tipp hakkab harunema.

Lõika võrse terava noaga paar sentimeetrit mullapinnast altpoolt läbi, aga võib ka lihtsalt murda. Kõige pringima spargli saad varahommikul korjates, kui varred on veel tulvil öösel kogutud niiskusest.

Pimeduses kasvanud valgete võrsete maitse on mahedam ja tekstuur õrnem kui päikesevalguse käes sirgunud rohelisel sparglil, viimased sisaldavad aga rohkem vitamiine, valku ja kuivainet.

 Kahvatute võrsete saamiseks tuleb taimedele enne tärkamist peale kühveldada paarkümmend sentimeetrit mulda.

Nüüd tuleb jälgida mullapinda: seal, kuhu hakkavad tekkima praod, on võrse jõudmas pinnani ja tuleb ära noppida, enne kui ta jõuab valguse kätte ja läheb roheliseks. Aja muld ettevaatlikult laiali ning lõika võrse risoomi küljest 3–4 cm kõrguselt ära. Lõpuks lükka muld jälle tagasi. Valget sparglit hakkab saama nädala  jagu hiljem kui rohelist.

Juuni keskel, kui sparglihooaeg saab läbi, aja muld puhmikute ümbert laiali ja lase vartel suureks kasvada. Nagu näha, on valge spargliga parasjagu mässamist, roheline tuleb aga lausa niisama kätte.

 

Kuidas kasvatada

* Vajab liivakat, huumus- ja toitainerikast neutraalse reaktsiooniga (pH vähemalt 6,5) sügavalt kobedat mulda.

* Kasvukoht olgu soe, valgusküllane ning tuule eest varjatud, sest muidu tuleb taimi toestada.

* Kuivas ja toitainevaeses mullas on kasv kidur ning võrsed peenikesed, kõvad ja kiulised.

* Tärkavaid noori võrseid kaitse kevadise öökülma eest kattelooriga.

* Pärast saagikoristust sega mulda komposti ja kõdusõnnikut, lisaks võid anda ka kompleksväetist.

* Kosutavalt mõjub lahjendatud kanakakaleotise ja nõgesevirtsaga kastmine.

* Kindlasti kasta, kui maikuus on pikalt kuiv – muidu jääb spargel puiseks.

* Suvel tuleb asparipeenart vaid rohida ja pika põua ajal kasta.

* Sügisel lõika kolletunud varred maapinna lähedalt ära ning võimalusel põleta, et piirata seenhaiguste levikut.

* Aspar elab üle kuni –30° külma ega vaja talvekatet. Lume kogumiseks jäta sügisel taimele u 20 cm pikkused varretüükad.

 

Sparglit on hea süüa

* südamepuudulikkuse;

* maksa- ja neeruhaiguste;

* podagra ja reuma korral.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid