Stiilide pidu paneelikas

Eve Veigel
Kodu & Aed
„Armastan keraamikat, klaasi ja metalli, ehedaid materjale,” loetleb Jane köögis olulist. Kuna Janele ja Taavile meeldib koos süüa teha, on vanavaraäridest soetatud ka palju köögikraami. | Juta Kübarsepp

Taavi Laar ja Jane Kukk pälvisid võistlusel Kodu Kauniks 2012 finalistidiplomi ja ideepreemia Lutheri Stuudiolt. Kodusoojuse loomist ja kujundamisega lustimist peavad stilist ja mööblirestauraator oma senise elu kõige suuremaks ja südamelähedasemaks ettevõtmiseks.

Kes: Stilist Jane Kukk ja mööblirestauraator Taavi Laar.

Kus: Tartus Annelinnas.

Mis: ühetoaline paneelmaja korter.

Tartu Kaunase puiestee paneelmajad peegeldavad üsna hästi kunagist modernismiajastu unelmat – linna kui hästikorrastatud sahtlitesüsteemi, kuhu elanikud igaüks oma riiulile saaksid pugeda ja kus ei pühendata ülemäära vaeva elukeskkonnale. Järjest progressiivsem tulevikutehnoloogia pidi pakkuma üha uudsemat tarbekaupa.

Nüüdseks on need unelmad tasapisi ajalukku vajunud, sealt aga vastukaaluks esile kerkinud tuhandeid lugusid, mis ei luba silmaklappidega tulevikku pürgida, vaid nõuavad mineviku mäletamist ja tunnetamist. Kosmoseajastu moe asemel kipuvad tulevikku kaasa vanaemade lillemustrid ja meistrite ajahambajälgedega käsitöö.

Ehkki siinsete asukate lemmikuks võib olla hoopis puumajadega Karlova või mõni muu tihedama kultuurikihiga kant, ei ole ka siin elades põhjust oma keskkonda piiravate ettekujutustega alahinnata. Kodu on ennekõike oma elanike nägu. Vast ainus paik, kus selle kodu elanikud oma elu ette ei kujuta, oleks täiesti uus ja aja jälgedeta materjalidest korter.

Tunded kujundavad

Kui Janel ja Taavil oli viie aasta eest võimalik kolida Annelinna, Jane ema korterisse, ei tekkinud neil kahtlustki, et ka selles väheldases ühetoalises pühendavad nad oma fantaasia ja oskused kodutunde loomise teenistusse. Nüüdseks on sellest ülemise korruse avarate vaadetega elamisest saanud nende lemmikpaik maailmas, kus ruumi vähesus on neid kodukujundamisel pigem inspireerinud kui kammitsenud.

Mõlemad armastavad erinevate lahenduste läbikatsetamist ja ideedega mängimist. Pea kõik oma vahva vana majakraami on nad soetanud taaskasutuskeskustest ja second-hand poodidest. „Vanadel asjadel on hing sees ja meile meeldib miksida omavahel vana ja uut, tagasihoidlikku ja natukene ekstravagantset,” kirjeldab Jane kodukujunduse peajooni.

Kire mööbli ja sisustuse vastu on nad saanud kaasa koolipingist – mõlemad õppisid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Taavi mööbli restaureerimist, Jane mööblidisaini. Nüüd on kodu nende endi nägu – aktiivne ja pidevas muutumises ega saa kunagi lõplikult valmis, nagu nad usuvad.

Kodu areneb ja kohaneb asukate soovidega, ning kodutunde loomisel on tähtsad ka õiged „võtmeesemed”. Siinseks võtmeks oli sinepikollane diivan, mõlema vaieldamatu lemmik. „Vedasime selle kahekesi lähedalasuvast vanavaraärist koju ja selle ümber hakkas tekkima muid esemeid,” kirjeldab Jane algust. Teda paelub diivani juures just värvitoon: „Sinepikollane on aastaid olnud mu lemmikuks, millele armastan lisada lillat, tumepruuni, kuldset, rohelise ja sinise varjundeid. Armastan tohutult sügist, ilmselt sealt tuleneb minu armastus sügavate ja küpsete toonide vastu. Et aga kogu värvikompott liiga raskemeelseks ei muutuks, oleme kodus ka hulgaliselt valget kasutanud.”

Kodu kui praktikaklass

Taavi nimetab väheldase korteri ümbersünnil oluliseks hetke, mil sektsioonkapp sai välja lõhutud – sellega muutus ruum näiliselt poole avaramaks. Vahepeal täitis tuba lisaks „võtmediivanile” veel üks vana diivan, mis oli nii ilus, et ta lihtsalt pidi selle endale saama. See oli aga ka nii suur, et toas polnud taas enam ruumi ja diivan tuli lõpuks ikkagi ära müüa.

Töölaua sai Taavi 20 sendiga osta.ee oksjonilt ja kõigepealt seisis see aasta aega keldris, kus veel nii mõndagi ootab oma korrastamise või kasutamise tundi. „Kui näen mõnda uut asja, mis mulle väga meeldib, siis tuleb jälle kodu ümber teha,” naerab ta. Taavi tõdeb, et varem teadis ta hästi kõiki Tartu vanavarakohti,  aga nüüd, kui sinna on hakatud ka sektsioonkappe tooma, on juba raskem midagi huvitavamat leida.

Otsinguil on aga lisaks mängulisusele ka väga praktiline külg. „Koolis õpetatakse, kuidas saagi ja peitlit hoida, aga päris töökogemuse vanade asjadega pead ikka ise hankima,” kirjeldab ta ajaga kogunevat restaureerimispraktikat. Tõsi, restauraatorina töötades käituks ta kindlasti veidi teistmoodi kui enda tarbeks asju kasutusele võttes – siis tuleksid paratamatult mängu ka eseme omaniku eelistused ja vajadused.

Ise on ta kogu elu imetlenud vanu lofte, uuskasutuses tööstushooneid, milles käivad kole ja ilus käsikäes. Paraku pole Tartus seda tüüpi pindu kuigivõrd olemas ega ka tulemas, pealegi pole tõeliselt avarad tööstushooned meie kliimas ka kuigi ökonoomsed eluruumid. Nii kohandavad nad rahumeeli paneelmaja robustsust oma eelistuste ja leidudega.

Edaspidi on plaanis võtta tõsisemalt ette ka koridor ja köök, et vahetada omaaegne köögimööbel veidi industriaalsema vastu – Taavi mainib vanu metallriiuleid ja tumedamaid toone. Ka paar industriaallampi ootavad kööki üles seadmist, et panustada lofti-tunde loomisse, kuid teises mõõtkavas ning just siin ja nüüd olemasolevate vahenditega.

PANE TÄHELE

  • Jane: stilisti valikud

Jane tõdeb, et stilisti töö seisneb paljuski erinevate ideede ja vormide-värvide läbimängimises ja katsetamises. Kodu kujundades pole nad hoidnud kinni ühest joonest, vaid sobitanud meeldinud esemeid ja seganud südamelähedasi stiile. Nii on üldine atmosfäär küllaltki eklektiline ja pidevas muutumises. „Käime Taaviga reeglina koos kodu jaoks šoppamas. Antikvariaatide, kirbuturgude ja second-handide külastamine on meie jaoks alati olnud ühine tegevus ja võime end niimoodi tundideks uitama unustada,” kirjeldab ta nende aardejahte. „Tuhnime riiulite vahel, saame keskpõrandal kokku ja näitame teineteisele ette, mis silma jäi. Nagu lapsed kommipoes!”

Esemeid valivad nad pigem südame ja maitse järgi kui kindlat stiili silmas pidades. Tihti ilmuvad uued asjad koju väikese tagamõttega neid mõnel fotosessioonil rekvisiidina kasutada. „Mulle meeldib asju ümber tõsta, et leida parimat tulemust,” selgitab Jane kodu argipäeva. „Millised raamatud või nõud parasjagu kohvilaual ilutsevad, oleneb suuresti hetketujust – kui tunnen, et mõni element ei sobi enam, peab see mõneks ajaks keldrisse või kapinurka puhkama suunduma. Aja möödudes võin selle uuesti avastada ja „tööle panna”.”

  • Taavi: restauraatori valikud

„Mulle ei meeldi liiga „uueks” saanud asjad, vaid pigem need, millel aja jälg siiski näha. 90ndatel tehti vanu asju liiga uueks, aga enamik, kes koju vanu asju soovib, igatseb ju nimelt vana koos oma aja jälgede ja eripäradega,” räägib Taavi ajaga muutunud tõekspidamistest vana korrastamisel-kasutamisel.

Restaureerimise kõrval on olemas ka selline asi nagu konserveerimine – näiteks muuseumisse minevad asjad konserveeritakse just sellisena, milliseks nad on aja jooksul saanud. Samas peavad koju toodavad esemed olema siiski kasutatavad, ning see eeldab enamasti ikka kompromissi säilitamise ja värskendamise vahel.

Kunagi kaalus Taavi, kas tema huvi vanade asjade vastu võiks olla põhjuseks hakata neid ise kokku ostma ja müüma. Otsustavaks sai äratundmine, et siis peaks ta soetama ka selliseid asju, mis talle endale ei meeldi. Nüüd piisab ka sellest, kui esemeid korrastada. Oma töökoda pole ta siiski mõelnud veel teha – enne kui investeerida vajalikesse tööriistadesse, on tarvis piisavat tööpraktikat.

 

Sarnased artiklid