Sügisesed aiatoimetused. 50+ kasulikku nõuannet lillede, puude ja taimekaitse vallast
Eneli Käger
Kontrolli sibulaid ostes ja enne mahapanekut! Vigastatud ja seenetanud sibulaid ei tasu maha panna. | Shutterstock

Käes on aastaaeg, mil samal ajal tehakse ühtesid töid aiandushooaja lõpetamiseks ja teisi järgmise alustamiseks.

Parem hilja kui mitte kunagi: sibullillede mahapanek

Sügisesed allahindlused on ahvatlevad! Samas on ka igasugu lillesibulatel ja seemnetel komme pärast ostmist kappi „kaduma minna” ja siis mingi aeg „liiga hilja” välja ilmuda. Õnneks pole liiga hilja veel päriselt olnud. Olen õnnestunult tulbisibulaid mulda pannud isegi novembri lõpus, kui mullapind on mõne sentimeetri ulatuses juba kergelt külmunud. Sellisel juhul tuleb sibulad panna küll pisut sügavamale, ca nelja sibula sügavusele, ja mullapind multšida näiteks kompostiga.

Kompost külmub aeglaselt ja pakub lisasoojust. Märguvat turvast on parem mitte kasutada, sest jäätunud turbal võtab kevadine sulamine rohkem aega. Samas sobib väga hästi rooside jt külmaõrnade taimede katmiseks mõeldud talvekatteturvas. Talviseks katmiseks sobib jämedama struktuuriga turvas, mis õhulisuse tõttu ei märgu nii kergesti ja seetõttu ka nii hõlpsalt ei külmu.

 

Proovi sibulaid ajatada
 

Kellel on tahtmist katsetada, siis võiks proovida oma hiliseid sibulaleide sobivuse korral hoopis ajatada või sarnaselt üle talve hoida. Ajatamine loob tingimused taimede enneaegseks õidepuhkemiseks, seda küll enamasti siseruumis, sest väljas on veel liiga külm.
Varasemaks ajatamiseks istutatakse sibulad septembris-oktoobris, hilisemaks novembris. Isegi veel jaanuaris-veebruaris leitud sibulaid pole esialgu mõtet prügi hulka visata, kui need pole just lootusetult krimpsu kuivanud. Sellised sibulad tuleks võimalikult kiiresti mulda panna, mitte oodata lume sulamist, et siis üritada neil aias hing sisse puhuda.

Poti põhja pannakse istutussegu, sellele sibulad ning kaetakse mullaseguga. Üldiselt soovitatakse ajatamisel jätta lillesibulate otsad mullast välja ja mullapinna tase 1,5–2 cm allapoole poti äärt. Kui meie eesmärk on vaid sibulad õnnelikult ületalve hoida, tuleks nad siiski õigele sügavusele istutada, sest siis saame nad ohutumalt kevadel aiale üle anda. Edasi tuleks potile leida mõni jahe, 4–5 °C pime ruum. Sobiv temperatuur on näiteks ka tavalises külmikus. Aeg-ajalt tuleb kontrollida mulla niiskust, see ei tohi läbi kuivada. Vajaduse korral tuleb taimi mõõdukalt kasta.
Kui taimed alustavad kasvu, viiakse nad valgesse ja sooja ruumi, kus õhuniiskus on 75–80%. Temperatuur ei tohiks tõusta siiski üle 12 °C. Kuigi taime arengut on huvitav jälgida, toimub see kõrgema temperatuuri juures liiga kiiresti ning taim venib välja ja õitseb kiiresti ära.
Kui meil ei õnnestu sibullilli aga varakult aeda viia ja peame nendega toas maadlema, siis tuleb neil õied pärast õitsemist ära lõigata ning kastmist ja väetamist jätkata kuni lehtede kolletumiseni. Seejärel võetakse sibulad mullast, puhastatakse ja säilitatakse, kuni on õige aeg nad uuesti mulda panna.

NB! Kontrolli sibulaid ostes ja enne mahapanekut! Vigastatud ja seenetanud sibulaid ei tasu maha panna isegi siis, kui need eelnevalt kaaliumpermanganaadi lahusest, söetolmust või muust sellisest läbi laseme. Need meetodid vaid pidurdavad, mitte ei ravi haigusi.

 

Taimekaitse lihtsad võtted
 

Üks mis kindel, on see, et mida vähem igasugu kahjureid ja haigusi üle talve elab, seda tervem on meie aed järgmisel aastal. Haigustunnustega lehtede ja viljade kokkukorjamine ning hävitamine, puude ja põõsaste aluste läbikaevamine on tõbede ennetuseks ühed lihtsamad võimalused. Vajaduse korral tuleb teha ka taimekaitset mõne keemilise vahendiga.
Saan aru inimestest, kes „mitte ühtegi keemilist vahendit” oma aeda ei lase. Kuid olgem ausad: kui ploomisaak on aastaid jäänud saamata, sest ploomid mädanevad või kuivavad puu otsas ära, tuleks ploomidest loobuda.
Haige puu on nakkusallikaks ka teistele ümbruskonna taimedele. Sellisel juhul pole mõtet ka uut ploomipuud aeda istutada, sest seegi haigestub. Tänapäeval on muidugi alati võimalik ploome poest osta – need on ilusad, terved ja säilivad mitu kuud. Millegipärast eelistan mina aga teada, mida ja millal on puu kasvatamisel kasutatud, isegi kui selle vili läheb toas koledaks juba paari päevaga.

 

Laialt levinud haigused
 

Ploome kimbutab sageli luuviljaliste mädanik Monilinia laxa. Nakatumine toimub õitsemise ajal peamiselt tolmeldajate abil. Õied kuivavad ja neilt kandub nakkus edasi võrsetele, mis omakorda kuivavad, nähes välja, nagu keegi oleks kuuma vett peale valanud. Viljadele tekivad algul pruunid, mädased täpid. Hiljem viljad mumifitseeruvad ja jäävad puule rippuma. Haigestunud taimeosadel leidub hallikas eoskirme, okstest eritub kummivoolust. Haigus talvitub nakatunud okstes ja mumifitseerunud viljades.
Kergemini haigestuvad liiga happelises mullas kasvavad taimed. Seetõttu tuleks enne maa külmumist anda luuviljalistele (kirsid, ploomid, mandlipuu jt) juurte piirkonda lubiväetist. Puu alla mulda võra piirile tuleks teha 30–50 cm vahega 10–15 cm sügavused augud, kuhu panna kas aialupja (teame koostist) või tuhka (on arvata, mida sisaldab), mis on väga kiire toimega, ning sõltuvalt sügisvihmadest ja lumest võib olla mure kevadeks ununenud.

Viimastel aastatel on tõsiseks probleemiks aedades ka „roostetavad” sõstralehed – sõstra-viltrooste Cronartium ribicola. Lehe alaküljel tekivad oranžid roostepadjandid, mis muutuvad hiljem pruunikateks mõne millimeetri pikkusteks sarvjateks sambakesteks. Esmase haigustunnusena märkame lehe ülaküljel kollakaid laike, mis hiljem muutuvad halliks. Haigus viib lehtede varajasele pruunistumisele ja varisemisele.
Tegelikult on sõstrapõõsaste kahjustus väiksem kui meie iluaianduslikel kultuurvormidel, sest haigus talvitub valgel männil ja siberi seedermännil, tekitades neil mändide hukkumiseni viivat koorepõletikku. Sõstardele pole see eriti ohtlik, sest lööbib suve teisel poolel. Tugeva nakkuse korral ja aastaid järjest mõjub see siiski nii saagikusele kui põõsa eale, sest varajane lehtede varisemine võib tingida pungade puhkemise (ja kahjustuse) enne talve.

 

Püsikute tagasilõikamine
 

Me kõik oleme lugenud vanu aiandusraamatuid, kus soovitatakse püsililli kas mitte üldse lõigata või vähemasti jätta neile 15–20 cm tüükad lume kogumiseks. Enamik selliseid õpetussõnu pärineb 1960.–1970. aastate kirjandusest. Kõik on olnud siiamaani õige, kuid vahepeal on piirid lahti läinud ja lisaks imelistele sortidele on meile jõudnud ka imelised haigused. Muidugi olid neist paljud ka juba varemalt olemas, kuid mida uhkema aretisega on tegu, seda kapriissem ta on, ja haigestub ka kergemini.

Viltrooste Cronartium flaccidum puhul on algselt lehtede mõlemal küljel kollakaspruunid violetse äärisega laigud. Lehe alumisel küljel arenevad välja kollakasoranžid tolmavad suvieoste padjandid. Tugevasti nakatunud lehed keerduvad ja kuivavad. Sügisel tekivad lehtede alumisel pinnal 2 mm suurused pruunid sarvjalt kõverdunud talieoste sambakesed. Järjekordselt on vaheperemeheks harilik mänd. Haigustekitaja talvitub seeneniidistikuna männiokstel ja ka talieostena pojengilehtedel. Roostest nakatunud taimed on vastuvõtlikud hahkhallitusele.

Pojengi-hahkhallitus Botrytis paeoniae on eelkõige jahedate vihmaste kevadsuviste ilmade tunnuseks. Lööbib esmalt noortel võrsetel maapinna lähedal pruunikate laikudena, mis peagi ümbritsevad kogu vart. Varred pehmenevad, hakkavad mädanema ning lamanduvad. Nakatunud õiepungad ei avane, pruunistuvad või mädanevad ning kattuvad tolmava hallitusega, mis sisaldab haigustekitaja eoseid. Suured pruunikad laialivalguvad laigud ilmuvad suure niiskuse korral ka lehetippudele ja -servadele. Nakatuvad ka juuremugulad. Haigustekitaja säilib väikeste mustade seenemügaratena taimejäänustes, peamiselt vartes, ja mullas. Hahkhallitusele on eriti vastuvõtlikud just varajased sordid. Kergemini haigestuvad liiga sügavale istutatud või koorepuruga multšitud taimed, kellel on piisavalt lämmastikku, kuid vähe kaaliumi. Hästi vajalik on nakatunud taimeosad õigel ajal eemaldada ja põletada.

 

Varu kaitsevahendid aegsasti
 

Oktoobris on juba ka õige aeg varuda hiirte ja rottide tõrjeks mürki ning puutüvede valgendamiseks kas spetsiaalseid vahendeid või toorained, millest see ise kokku segada. Paika võib panna ka viljapuude tüvekaitsed jäneste ja kitsede rünnaku vastu.
Säti paika põõsaste toed, et lumi neid ei murraks. Kindlasti pane ka madalate okaspuuvormide alla mullapinnale suuremaid kive või puuronte, et vältida okste kokkupuudet mullaga. Iial ei tea, kas lund tuleb või mitte, aga vältima peaks olukorda, kus igihaljaste taimede oksad surutakse vastu mulda märja lume alla ummuksisse.

Sarnased artiklid