Suur ülevaade | Roheline talv ehk igihaljad lehtpõõsad aias

Kadi Tuul
maastikukujundaja
Väike kikkapuu. | Shutterstock

Hilissügisel, kui heitlehised puud ja põõsad on juba raagus ning rohttaimed koltunud, tõusevad aias esile igihaljad taimed.

Ka ainult roheline värv oma varjunditega võib olla köitev, sest lehestiku-okastiku poolt moodustunud muster – faktuur ehk tekstuur (mulje taime pinnast) – teeb vaate huvitavaks. Erineva faktuuriga taimi grupiti kokku istutades saab maitseka, tagasihoidliku koosluse.

Igihaljaste taimede rohelus varieerub kollakasrohelisest sinakasrohelise ja vaskjani. Värvitoon võib sordist olenedes muutuda vastavalt aastaajale ning temperatuuri- ja valgusoludele.

Talvisesse aeda saab tuua rohelust okaspuudega, neist palju vähem tähelepanu on pälvinud aga igihaljad lehtpõõsad. Igihaljaid rodosid, mahooniaid, väikest igihalja ja luuderohtu muidugi teatakse, lisaks neile on aga veel terve hulk põõsaid ja kääbuspõõsaid, mis jäävad roheliseks ka raagus poolaastal.

 

Uusi värve turbaaeda
 

Ahtalehise kalmia (Kalmia angustifolia) ja sinihalli kalmia (K. polifolia) sordid sobivad kasvama koos rododega, sest neil kui lähedastel sugulastel on kasvunõuded samad.

Igihaljastest madalatest pinnakatjatest tasub istutada päikeselisele kohale lisaks kanarbiku (Calluna) sortidele ka hariliku kukemarja (Empetrum nigrum) omi, näiteks on sordil ’Bernstein’ ilus punane talivärv.

Hõbedaste lehtedega kääbuspõõsas harilik küüvits (Andromeda polifolia) tahab kasvada täispäikeses. Tal on toredaid sorte: ’Nikko’, ’Compacta’, ’Blue Lagoon’, ’Blue Ice’. Pilku püüab ka sinakasrohelise lehestikuga sinihall küüvits (A. glaucophylla).

Walteri kobarküüvitsa (Leucothoe fontanesiana, syn. L. walteri) sordid kasvavad nii päikesepaistes kui varjus, peaasi et oleks piisavalt niiskust ja muld happelisem. Umbes poole meetri kõrguse kasvu juures on nad üle meetri laiuvad. Põnevad on kirjulehised sordid ’Rainbow’, ’Hokus Pokus’ jt, mis on kõik ka ilusa punaka talivärvusega. Eesti oludesse sobiksid veel Gray kobarküüvits (L. grayana) ja kaenal-kobarküüvits (L. axillaris) ja nende sordid.
Lamavat talihalja (Gaultheria procumbens) autoril talvitada ei õnnestunud, kuid Tallinna botaanikaaias see liik suisa vohab metsa all.

 

Pukspuu … või hoopis pohl?
 

Ajalooliste lossiaedade pügatud hekimustritest on tuntud harilik pukspuu (Buxus sempervirens). Pukspuu külmakindlus Eestis varieerub. On teada väga vanu põõsaid, mida kevadtalvine tugev päike ei kahjusta, samas ei pruugi osa uusi sorte meie kliimas kasvada.

Arvukad pukspuusordid erinevad leherohelise toonilt, on olemas ka kirjulehiseid. Spetsiaalselt hekitaimeks on aretatud püstiste okstega ’Suffruticosa’, madalate hekimustrite jaoks sobib hästi uus aeglase kasvuga kompaktne ’Blauer Heinz’, mis olevat ka külmakindlam. Sel sordil on huvitav kahte tooni lehestik: vanemad lehed on tumerohelised, nooremad heledamad. 

Väikeselehist pukspuud (B. microphylla) ’Faulkner’ peetakse harilikust pukspuust külmakindlamaks. Väikeste lehtede tõttu saab temast pügada teravama servaga kujundeid. Pügamist taluvad kõik pukspuud hästi, kuid seda tuleb teha pärast talvekülmade möödumist, soovitatavalt suvel.

Pukspuudest saab kõige ilusama lillepeenart ääristava miniheki ning neist annab lõigata nunnusid loomakujusid. Kujude vormimine on aastatepikkune töö ning kui talvekahjustus kõik rikub, on kahju suur.

Pukspuu eelistab poolvarju, kuid kasvab ka päikese käes, seal ohustab aga kevadine päikesepõletus. Pinnase suhtes on vähenõudlik, aga ei kannata pidevalt märga mulda. Pukspuid ei maksa istutada terrassi lähedale või akna alla, sest kuumal suvepäeval lõhnavad nad ebameeldivalt.

Pukspuud saab edukalt asendada hariliku pohlaga (Vaccinium vitis-idaea), nende lehed on sarnased. Pohl kasvab nii päikesepaistel kui poolvarjus, nii liivasel maal kui turbamullas. Eelkõige vajab ta mõõdukat niiskust. Turbaaias sobib pohl suurepäraselt pinnakatteks. Pohladel on ka sorte, sihikindla aretusega on tegelenud soomlased.

Pohlaga sarnane harilik leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) moodustab tiheda rohelise igihalja vaiba. Looduslikult kasvab ta valgusküllastes kuivades männikutes ja luidetel. Loodusest ümberistutamist talub halvasti. Ameerikas on aretatud leesikast terve hulk sorte: ’Emerald Carpet’, ’Massachusetts’, ’Point Reyes’, ’San Bruno Mountain’, ’Vancouver Jade’, ’Woods Compact’.

 

Värvikad kikkapuud
 

Väike kikkapuu (Euonymus nanus) roomab mööda maad. Puukoolides välja valitud uuemad kloonid on tugevamate okstega ja neid annab kasvatada madala põõsana. Pügamist talub väike kikkapuu hästi, muutudes siis ilusaks tihedaks. Päikese käes kasvades ilmuvad põõsale ilusad erksavärvilised viljad. Talvel võib igihaljas lehestik võtta punaka varjundi, mis suveks kaob. Eelistab poolvarju, kuid parasniiskel mullal edeneb hästi ka päikeselises kohas. Väga varjulises paigas katab pinda hõredalt.

Fortune’i kikkapuu (E. fortunei) kohta arvati varem, et ta ei jää Eesti oludes ellu. Kas on asi kliima soojenemises või uutes, vastupidavamates sortides, aga taimed kasvavad meil rahuldavalt ja on efektsed pinnakatjad. Poolvarjus mõne lehtpuu alla istutatuna pole vaja isegi kevadtalvel varjutada, avatud kasvukohal tasub seda teha. Viimase aasta võrsed võtab külm aeg-ajalt küll ära, aga põõsas taastub kiiresti. Kindlasti on osa sorte ka külmahellemad.

Fortune’i kikkapuul on väga efektseid sorte. ’Emerald Gaiety’ uhkeldab lehtedega, millel on kreemikasvalge ebakorrapärane rant. Laia erkkollase servaga on ’Emerald ’n’ Gold’, tihti laieneb see üle kogu lehe, muutes kogu põõsa intensiivselt kollaseks. Aeglasekasvuline ’Harlequin’ on otsekui tihedalt valgete värvipritsmetega kaetud. Talvekülmad annavad nende kõigi lehtedele purpurse varjundi, mis kevadel kaob.
Väikeste roheliste lehtedega ’Kewensis’ on ilmselt üks vastupidavamaid, sest on meil katmata kasvanud aastaid.

 

Punaste marjadega pinnakatjaid
 

Ameerika püümari (Mitchella repens) on vastu maad liibuv pinnakattetaim, millel on sügisel punased marjad. Talle sobib tavaline aiamuld, võib kasvada poolvarjus ja isegi varjus, näiteks metsaaias.

Kontpuude sugulane, igihaljas rootsi kukits (Cornus suecica) kasvab meil looduslikult Hiiumaal, Põhja-Eesti saartel ja rannikul. Tegu on looduskaitsealuse taimega, mis tuleb koduaia jaoks osta aianduspoest. Rootsi kukitsal on toredad musta südamega valged õied ja pohli meenutavad punased marjad. Kasvab nii päikeses kui poolvarjus, kuid muld (eelistatavalt turbamuld) peab olema kogu aeg niiske. Sobib hästi pinnakatjaks metsaaeda.

 

Toredad, aga külmahellad
 

Dammeri tuhkpuu (Cotoneaster dammeri) on mööda maad roomav dekoratiivne pinnakattetaim. Nii põhiliik kui sordid-ristandid on Eesti oludes vähem või rohkem külmahellad. Taimeosad, mis lumest välja ulatuvad, võtab külm ära. Puuduseks on seegi, et oksad ei kata maapinda piisavalt tihedalt ja umbrohi kasvab vahelt läbi, mis teeb hooldamise tülikaks. Nad sobivad kiviktaimlasse, kus ei teki seisvat vett.

Aeg-ajalt võib müügil kohata välimuselt ja kasvunõuetelt sarnaseid igihaljaid kuslapuid: madal kuslapuu (Lonicera pileata) sobib pinnakatjaks, helkiv kuslapuu (L. nitida) hekiks. Saksamaalt toodud madalat kuslapuud õnnestus mul 5–6 aastat kasvatada, kui katsin põõsakese talveks korralikult kuuseokstega. Kuid kõik oksad, mis kattest välja jäid, hukkusid ja taim oli pool suve rääbaka välimusega. Lõpuks loobusin. Karta on, et meie kliimas pole perspektiivne ka helkiv kuslapuu.

Sügisel marjadest lookas verev tuliastel (Pyracantha coccinea) on Eestis külmaõrn. Sellegipoolest võiks teda kasvatada soojas paigas koos roosidega, proovisin selle edukalt ise järele. Tuliastel sai kuuseokstega kaetud nagu roosidki. Paraku meeldis elu koos roosidega tuliastlale sedavõrd, et ta kasvas liiga võimsaks ja katmine muutus tülikaks. Eri tooni lehestiku ja marjade värviga sorte on rohkesti. Tuliastel talub hästi kärpimist, lõuna pool istutatakse teda hekkideks.

shutterstock_1180336360.jpg

Dammeri tuhkpuu.
Shutterstock

Sarnased Artiklid