Suureõieline norulill

Jüri Annist
Suureõieline norulill. | Shutterstock

Suureõieline norulill on saanud väga ilmeka nime.

Põhja-Ameerika idaosast pärit püsik on üpris omapärase välimusega. Tema helerohelised, pisut keerdunud lehed ripuvad jõuetult alaspidi. Tundub, et õied olid algselt kenad, saepurukollased, allapoole vaatavad kellukad, mis paraku on justkui tugeva tuule käes lausa ribadeks rebenenud. Õnnetuma olemisega taime on raske välja mõelda. Tundub olevat täiesti kindel, et kahvatu taimeäbarik pole juba mitu nädalat avastanud enda ümbruses tilgakestki vett. Pilk hakkab automaatselt kastekannu otsima, et „vaest väetikest” uuesti elule turgutada. Aga taim on närtsinud välimusega ka siis, kui vihma on sadanud mitu päeva järjepanu.

Norulille sobib istutada püsikupeenrasse vastukaaluks tavapärastele, tumerohelistele, kenasti kikkihoidvatele taimedele. Nende taustal tõuseb ta lausa solisti staatusesse.

Kuna tegemist on metsa tüüpilise alustaimega, siis vali talle aiaski koht varjulises puudealuses. Norulillele meeldib parasniiske muld, mida on lahkel käel väetatud lehekompostiga. Samas suudab ta taluda ka üsna pikaleveninud põuda. Ta laiendab oma kasvuala risoomide abil, aga tüütuks ei muutu – selleks on ta liialt aeglane edeneja. Oma kodumaal kasvab ta kuni 75 cm kõrguseks, meie aias on aga poole madalam. Norulill õitseb mai lõpus ja juuni algul umbes kaks nädalat. Taime paljundatakse seemneid külvates, aga seemikute areng on väga aeglane. Lihtsam on siiski teda paljundada varakevadel jagamise kaudu.

Taimekahjurid ja -haigused norulille reeglina ei tülita. Vaid teod ja nälkjad võivad vasttärganud taimele kevadel liiga teha. Suureõieline norulill on väga külmakindel (3. tsooni) püsik. Norulillel on ka sorte, näiteks ’Pallida’ õied on liigi omadest heledamad.

Artikli märksõnad